Perepäev / Paddingtoni seiklused

Mul valutab eilsest trennist natuke ülaselg ja kaelalihased, kõik muu on täiesti normis, sest ma venitasin korralikult. Olin seal mingi tunnikese, tšillisin peamiselt velotrenažööride ja ergomeetri peal, sellal kui sõbranna uskumatuid raskusi tõstis. See tõesti ei ole normaalne. Ma pidin korduvalt kaeblikult küsima, miks ta nii tugev on. Kui ma üldse raskustega tegemist tegin, siis kõige väiksematega, mis seal olid, kahekilostega. Tegelikult mingi tagumikutreenimise masina peal oli kolmkümmend kilo ka. Ja seda oli raske teha.

Kui tund aega täis sai ja sõbranna endiselt edasi rassis, ja mind järjekordselt kuskilt puhkamast ja lebotamast leidis, küsisin lootusrikkalt: "Kas me lähme nüüd ära?"

"Ei! Mina olen vähemalt pool tundi veel."

Mina teatasin, et ei soovinud esimene kord üle treenida, mille peale sõbranna püüdis hoolikalt mitte naerma hakata, sest ma suht lebotasin terve aja. Läksingi varem minema ja Puhja bussi peale.

Ma arvan, et ma kuukaarti siiski ei osta, sest igasugustest raskustega masinatest hoiaksin ma nagunii eemale ja pigem võin ma lihtsalt uuesti jooksmas käima hakata, kui piisavalt motivatsiooni leian.

Päär oli õhtul nii nunnu, et otsustasin ta vastu oma äranägemist ööseks enda kaissu jätta. Suur viga! Läksin tavatult vara, juba pool üksteist magama, ja olin just unne suikumas, kui keegi mu jalgadele ronis ja seal hoolikalt parimat magamispaika otsima hakkas. Ma vannun, et see kass teeb seda meelega. Lükkasin ta ära ja järgmine hetk ärkasin selle peale, et ta oli diivani alla roninud, jooksis seal ringi ja kraapis küüntega nagu kurjast vaimust vaevatud. Virutasin jalaga vastu diivanit ja püüdsin jälle uinuda. Sellest järgmine hetk ärkasin ta mürgeldamise peale esikus. Läksin ta peale vanduma, ta vaatas segikeeratud vaiba kohalt üles ja tegi mõistmatu näo. Siis leidsin ka lõpuks hetke ta esikusse isoleerida ja magasin ülejäänud öö rahulikult.
Mitte kunagi enam.

Ema ja Liisuga oli Tartus täna perepäev. Käisime teise ringi poodides, millest ma tüdinesin täpselt peale esimest poodi. Kolme peale olid ainsaks saagiks teksad Liisule. Siis jõudsime Ränduri pubisse sööma. Palju õnne, kui sa liha ei söö, seal pubis on täpselt üks roog, mida sa saad tellida! Pasta köögiviljadega. Jei! Otsustasin lihtsalt kahe suupiste, juustupulkade ja friikate kasuks.

Selgus, et ema käis viimati kinos aastal 2008. Kuidas on see võimalik, kui mina, tema laps, veedan kolmandiku ärkvelolekuajast kinos? Igatahes otsustasime midagi kõik koos vaatama minna ja valituks osutus koguperefilm "Paddingtoni seiklused". Sest see rääkis karust. Mis veel oleks meile sobivam?

Filmist on pärit selline tsitaat:

"Igas peres peaks olema marmelaadipäev."

"Ja karu."

"Eriti karu."

Igas peres peaks tõesti karu olema. Ja film oli väga armas. Mul oli karust nii kahju, kui ta külmal pargipingil vihma käes pidi ööbima, ja siis ka, kui ta üsna üksi Paddingtoni rongijaama oli jäänud ja keegi talle kodu ei tahtnud pakkuda. Lausa pisar tikkus silmanurka. Ja kui karu pahalase eest põgenedes peaaegu korstnalõõri pidi kukkuma ja ära praetud saama, ehmatas ema koos teiste lastega saalis päris kõvasti. Spoiler: karu suri ära.