Ära mõtle, kohe ütle

http://www.wired.com/2015/02/science-one-agrees-color-dress/

Peab ütlema, et ka minul ajas see korralikult juhtme kokku, mis värvi see kleit ikkagi oli. Mina nägin valget ja kuldset ja olin üpris pettunud, et seda värvi ta tegelikult ei olnud. Siis lugesin Delfist kleidi kohta järjekordselt artiklit, kuhu oli juurde lisatud ka video kleidist poes, kus olid näha ta tõelised värvid. Kerisin korraks tagasi ülevale ja pilt kleidist, mis oli minut tagasi tundunud valge ja kuldne, oli nüüd must ja sinine! See flippis mul ikka natuke ära.

Siis hakkasin kleiti nägema hoopis sinise ja kuldsena ja otsustasin alla anda.

Reedel olin terve päeva kodus ja sõin. Õhtul kella kuue paiku hakkas mul kohutavalt igav - reede õhtu ja mina passin kodus! Helistasin Tiinale ja hakkasin kurtma, et mul on igav ja ta peab minu juurde sõitma.

"Praegu hetkel ma ei saa," ütles Tiina malbelt. "Mine hoopis näiteks teatrisse."

Milline hea mõte! Mul on küll emaga teatripiletid olemas, aga alles märtsi keskpaika. Ma olen alati nii kurb selle üle, et siin linnas kino pole, et olen jätnud tähelepanuta, et teater on. Pole küll kunagi niimoodi teatrisse läinud, et ostan viimasel hetkel pileti ja astun sisse. See on alati olnud nii pikalt ette planeeritud sündmus. 

Tšekkasin, mida näidati. Kell seitse oli kavas "Kahe isanda teener". Kell oli parasjagu veerand seitse, ma olin retuusides ja dressipluusis ning polnud sel päeval isegi püüdnud end sättida. Viskasin telefoni ära, panin seeliku selga, läätsed silma, meikisin end kiiruga ja läksin teatrisse. Et ma elan sellele nii lähedal, olin kolmveerand seitse juba kohal.

"Kahe isanda teener" oli klassikaline commedia dell'arte tükk, kus on need tegelaskujud Pantalone, Clarice ja muu kamp, keda mina tean ainult "Armastusest kolme apelsini vastu". Ma ei jõudnud enne absoluutselt tutvuda, millest see räägib, kes mängivad või muud sellist, nii et kõik oli üllatus. Esimene vaatus oli pisut kesine, ma ei naernud peaaegu üldse. Lisaks oli Uku Uusbergi mängitud Truffaldinol küll kaks isandat, aga mitte kumbki ei andnud talle süüa, nii et ta kurtis kogu aeg oma tühja kõhtu. Sellega seoses läks ka minul kõht kohutavalt tühjaks, ma suutsin mõelda ainult toidule. 

"Ma tahan süüa ja vaheaega," ütles Truffaldino enne esimese vaatuse lõppu. Ma pole kunagi kellegagi niimoodi nõustunud. Olin esimeste seas, kes puhvetisse sprintisid.

Teine vaatus keris juba tuure üles, sain päris palju naerda. Kõik osatäitjad olid päris head (ma mäletan nimedest kahjuks ainult Adeele Seppa), aga Uku Uusberg oli parim. Ta oli tõesti vaimukas. Mulle meeldis ka mõni vahele torgatud päevakajaline nali, nagu "Ära mõtle, kohe ütle!", mille peale üle saali naersin.

Ja ma avastasin, et Matt Leblanci sarjas "Episodes" on alanud neljas hooaeg. Õieti, kuna sellel on nii lühikesed hooajad, on terve hooaeg juba valmis. Jei!