Tookord õnnestus mul ilusti terveks saada, sest seesama töökaaslane nõustus lahkelt minu eest veel üheks päevaks tööle minema. Seal oligi just see vahe sees, kas käia tükk aega poolhaigena tööl või jääda korralikuks perioodiks koju ja minna edaspidi tööle tervena.
Nüüdseks on järel vaid koha ja muidu enesetunne igati tipp-topp, aga see köha ajab ka väga närvi. Mine juba ära! Tegelikult ma tean, mis aitab: tuleb lihtsalt vähem köhida. Kui kratsib, jätta köhimata. Aga seda teha on paganama raske...
Käisin ka hambaarstil. Jaanuaris Auras käies sattusin üksi riietusruumi ja ajasin sealse ereda valguse käes suu pärani, et nagu alati hambaid uurida. Avastasin alumistel hammastel paar plekki ja sattusin paanikasse. Mul on augud! Panin koheruttu hambaarsti juurde aja, aga selle sain alles märtsi lõppu. Õõh. Igatahes arsti juurde minnes olin puruhaige ja tol päeval oli täielik lumetorm. Komberdasin läbi tormi ja mõtlesin närviliselt, mis saab, kui mul parajasti hambaid puuritakse ja ma köhima pean.
Kui ma dramaatiliselt tooli istusin ja oma murest teatasin, ütles arst soojalt, et need võivad üleüldse olla pigmendilaigud, ja et kohe vaatame. Olidki. Ta ütles, et need olevat loomulikud ja nendega pole midagi ette võtta, sest emaili terviklikkust nende pärast rikkuda ei maksa.
"Jaa," ümises ta mu hambaid kraapides, "hambaravi peale sul küll raha ei kulu."
Lisaks sain kiita oma suuhügieeni eest ja igatpidi oli see meeldiv käik. Tahtsin teada, kas ma peaks tegema mingit soodapuhastust või midagi, et valgemaid hambaid saada.
"Kui, siis väga nõrga lahusega," ütles arst. "Ja erilist efekti see ei annaks, kui aus olla."
Ainus võimalus olevat valgendada, aga seda ma ei taha, sest see on kahjulik. Hm.
Vähemalt aasta aega ei tahtnud ta mind nüüd näha, aga küll ma aasta pärast juba uue paanikaga välja ilmun.
Ning ma kaotasin vahepeal oma telefoni ära - mitte esimest korda. Tulin töölt, tšillisin natuke aega kodus, ronisin voodisse ja sõin, kui avastasin, et telefoni nagu pole. Otsisin kümme korda kõik kohad läbi, kuhu ma oleks võinud ta kogemata panna, aga mida polnud, seda polnud. Samuti mäletasin, et olin ta töölt lahkudes siiski kaasa võtnud. Ainus võimalus - pidin ta kuskile tee peale pillama.
Ma ei viiitsinud ajada end teki alt välja ja öösel uuesti teed kammima minna. Passisin niimoodi mingi pool tundi, enne kui endale ütlesin, et arvatavasti on telefon seal ja ma ei saa teda lihtsalt sinna jätta. Ajasin kell veerand kaks jope uuesti selga ja läksin öhe, retuusid jalas. Oli hästi vaikne ja hästi külm öö ning peale mind polnud seda teed mööda vist mitte kedagi käinud, mis oli õnneks, sest muidu oleks keegi telefoni võib-olla juba üles korjanud. Poole tee peal, umbes Ugala teatri juures ta kõnniteel lebaski. Jooksin ruttu koju, tänades õnne, et vihma ei olnud sadanud.
Lõpp hea, kõik hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar