Ma olin üleval sellel tähelepanuväärsel hetkel, kui meilt üks tund varastati ja kell sai kolme asemel järsku neli. Laupäeva öösel peale tööd läksime kluppi. Klubitöötajatele oli see tegelikult hea öö, sest nad pidid ühe tunni vähem tööd tegema, aga kui keegi oleks olnud laupäeval hilja tööl ja pühapäeval vara, siis see oleks halb õnn. Mina õnneks pühapäeval tööl ei olnud.
"Kell on pool viis!" kellasin ma. "Ma olen poole viieni klubis! Uus rekord." (Ma pole kunagi nii kaua klubis, ma lasen alati ruttu jalga, kui igavaks läheb.) Asjaolu, et tunni ajaga natuke sohki tegin, ei loe.
Hästi naljakas oli klubis, et pooled inimesed olid just meie pubist lahkunud ja sinnasamma tulnud.
Samuti ühed tüübid, kes päris kaua leti taga istusid ja meile kaarditrikke tegid.
Samuti ühed tüübid, kes päris kaua leti taga istusid ja meile kaarditrikke tegid.
"Kas sa How I Met Your Motherit vaatasid? Sa oled täpselt nagu Barney," ütlesin ma. Tüüp oli vaadanud küll ja edasi arutasime, kui uskumatu alguses oli, et Neil Patrick Harris ja ka Jim Parsons on geid.
Poole kahe paiku, kui tüübid lahkuma hakkasid, vaatasid nad inimhulka pubis ja küsisid kahtlevalt, kas me tõesti arvame, et kell kaks saal tühjaks läheb.
"Aga mul on leti all kaigas."
"Ooh, tõesti? Näita!"
"Ma ei näita inimestele oma kaigast," ütlesin üleolevalt.
"Siis me oleme üsna samasugused. Ma ka tavaliselt ei näita inimestele oma kaigast."
Üks tüüpidest saatis mu hiljem koju ja hakkas millegipärast balletist rääkima. Ma mõtlesin, et võib-olla pole ainult Neil Patrick Harris gei.
Täna sajab mingit kahtlast ollust alla. Vaevalt, et täna üldse nina välja pistan, kuna eile veetsin nii kaua aega vihma käes. Meil oli sõbrannaga olnud plaan Lossimägedes jalutada, ja kui me kokku saime, sadas vihma, aga sõbrannat see ei heidutanud ja ta ütles, et jalutame ikkagi. Mina kui nõrgema tahtega inimene pidin lihtsalt alla jääma nagu tavaliselt. Võtsime siidrid ja läksime lauluväljakule, aga just siis - kõik oli jumala tühi, terve linn kindlasti passis kodus ja jõi teed - tuli sinna mingi pere väikeste lastega ja jäi meie lähedusse seisma. Mis mõttes? Muidugi ei saanud me laste läheduses juua, vaid peitsime siidripudelid ära ja seirasime neid hapult. Ikka veel sadas vihma ja üks laps kurtis emale, et ta ei tunne oma käsi, millest ema väljagi ei teinud. Võib-olla oli ta tegev karskusühingus ja püüdis meid oma kohalolekuga parandada. Lõpuks andsime alla ja läksime oma töö juurde, istusime kamina ette ja saime jälle sooja. Jälle üks päev mööda veeretatud oma töö juures. Vahet pole, oled sa tööl või vaba, ikka seal. Meil on probleem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar