Kella üheteistkümne paiku ümisesin endale, et ma suudan voodist üles tõusta ja pesema minna. Tõusin juba püsti, kui ikkagi tagasi teki alla pugesin: "Ei, ma ei viitsi..."
Samuti kahandas mu motivatsiooni see, et keegi oli öösel kõik banaanid ära söönud ning hommikusöögiks oli vaid võileibu ja, nagu ma nüüd teist hommikusööki jahtides avastasin, ka müslit.
Aga nii ilus, nii võrratu ilm on, et jõudsin siiski pesus ära käia ning nüüd tahaks midagi ette võtta. Mida?
Eile tööl kõndis üks kokk alla saali ning Nati palus tal hiljem paar yolot alla saata.
"Paar mida?" küsis kokk, kes on natuke vanem ega tunne yolot. Ma naersin niimoodi, et pisarad voolasid. Siis hüüdis Nati toidulifti teisele kokale, kes oli noorem, et saatku kaks yolot ja üks swag. Too mõtles natuke ja vastas muhedalt, et okei, sest ta on juba igasugu lollustega harjunud.
"Misasja sa raiskad!" tõrelesin Natiga. "Pärast on inventuuris yolosid puudu."
Ning Terry Pratchett on surnud. Kui ma sellest esimest korda lugesin, helistasin Liisule, kes on suurem Terry fänn kui mina. Liis kuulis sellest alles minu käest ja oli natuke aega vaikne.
Keegi kirjutas kuskil kommentaari, et loodetavasti tuleb Terryle järele Surm isiklikult.
See on kurb, et just temasuguse fantaasiamaailmaga inimene haigestus Alzheimerisse. Ja nüüd ei saa ta enam kunagi midagi juurde kirjutada... Aga pärand, mille ta endast maha jättis, on ikkagi metsik: üle seitsmekümne raamatu. Ja kuigi ma olen "Morti" mitu korda lugenud, tekkis praegu isu seda uuesti teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar