"Kingsman" versus "Chappie"

Kui ma eilse blogipostituse olin ära kirjutanud, sain aru, et mul on peas terve nimekiri filmidest, mida tahaks näha. Paar tükki olen juba sel aastal maha maganud - näiteks "Whiplash" ja "Birdman" - saan need küll netist järele vaadata, aga kinos oleks kindlasti olnud võimsam emotsioon.

Polina ja mina olime juba rääkinud, et tahaks "Chappie't" näha. Kogu tehisintellekti- ja robotiteema on minu jaoks nii huvitav, eriti kuna ma hiljuti palju Isaac Asimovit lugesin. "Chappie" oli alles õhtul kell kuus, enne seda võtsin kavva "Kingsman'i". Hüppasin bussi peale ja ikka jälle Tartu poole teele, juba teist korda sel nädalal.

Tegelikult jätavad igasugused spioonifilmid mind täiesti külmaks, James Bond ei huvita mind üldse ja superkangelaste-teema ajab öökima. Need filmid on alati üks-ühele sama struktuuriga ja minu jaoks lihtsalt igavad. Elu sees poleks ma ka "Kingsmani" vaatama läinud, kui äkki igalt poolt poleks hakanud sadama soovitusi, et minge vaatama, hullult hea film! Mingist arvustusest lugesin, et Colin Firth, kes tunduks nagu ebatõenäoline spioonitüüp, tegi ülikonnas džentelmenist spiooni rolli väga hästi ära. Okei, mõtlesin ma, jätke mind rahule, ma lähen seda vaatama.
Ja ma läksin.

No tõesti oli väga hea film. Naljakas, huvitav ja tempokas. Ja verine. Ühel hetkel tappis Colin Firthi tegelaskuju kirikus üksi seitsekümmend üheksa inimest ära. WTF? Ja Firth olevat enamuse oma kaskadööritrikkidest ise teinud ning enne filmi kõvasti treeninud. Seda oli näha ka, ta nägi lihtsalt uskumatult hea välja. Milline keha! Ja milline sarm. Filmis oli suur rõhk džentelmeni-teemal ja kvaliteetsetel ülikondadel. Colin Firth ülikonnas, igati hea otsus.

Samuel L. Jackson tegutses samuti oma tuntud headuses. Ning mulle meeldis, kuidas film vahepeal iseenda üle nalja heitis. Samuel L. Jackson ühele tegelasele: "See on vist see koht, kus ma sulle kogu oma plaani ära räägin, üritan sind tappa, aga sina põgened tänu mingile uskumatult keerulisele plaanile?"

"Ma loodan küll."

"See pole selline film." Ja Samuel L. Jackson lasi teise põmdi! maha. Kõik. Mul vajus suu lahti. Kas selline asi tõesti just juhtus?

Colin tõttab minu juurde

Tulin kinosaalist täiesti vaimustatult välja, põrkasin äkki Mariliga kokku, kes ühele sünnipäevale kiirustas. Sain natuke aega ka püsti seista, et tagumik väga ära ei väsiks, kui juba sain kokku Maarja ja Polinaga. Nii... "Chappie". Mul on raske seda isegi kommenteerida. Mida me ometi vaatasime? Ma ei osanud absoluutselt sellist filmi oodata. Mõtlesin, et see on emotsioaalne ja kurb lugu robotist, kes on naiivne nagu laps, kes alles õpib maailma tundma, ja mingid halvad tüübid tahavad teda sõtta saata. Et tekib konflikt, kuidas laps inimesi tapab.

Noh, ei. Oli hoopis valedel põhjustel koomiline lugu. Tegevus toimus Lõuna-Aafrikas ja enamasti getodes. See oli lihtsalt hästi masendav, kõik need koledad gängsterid ja räpasus ja iga hetk tõmbas keegi püstoli välja ja vandus. Robot oli üks hetk nagu tühi leht, kes alles õppis sõnu nagu "kell" ja "kana" ning ei osanud asju käes hoida, ja järgmine päev arutles elu mõtte ja inimeste tegutsemise ajendite üle. See muutus oli liiga kiire, et mina isiklikult oleksin saanud sellele kaasa elada. Siis püüdsid gängsterid Chappiet endasarnaseks muuta, et ta hakkaks neid röövides aitama, riputasid talle blingi kaela, tegid tätoveeringu ja õpetasid koledaid sõnu. See oleks pidanud mõjuma naljakalt, aga noh...ei mõjunud. Hiljem anti robotile peksa, teda pisteti põlema ja Hugh Jackman raius tal käe küljest, mis millegipärast talle valu tegi - jumal teab, miks. Film tahtis, et me robotile kaasa tunneksime, aga tekitas ainult silmade pööritamist. Ma naersin küll, aga filmi üle, mitte sellega kaasa. Käsikiri oli lihtsalt väga-väga halb. 

Lõpus surid kõik ära, aga Chappie oli lambist õppinud inimeste teadvust salvestama ja seda robotkehadesse üle kandma, nii et kõik said uue elu robotitena. Jeei! 

Lihtsalt täielik WTF-film. 

Pärast "Chappiet" oli mul veel tund aega bussini. Viimane buss, mis mind Tartust koju viib, väljub kell üheksa õhtul, mis on liiga vara ja lõputult kurb, aga mis teha. Otsustasime selle tunnikese pubis istuda. Pubi ees põrkasime kokku Tiinaga. Ärge öelge, et Tartu väike ei ole. Tiina tahtis omakorda kinno minna, aga tema film pidi samuti alles kell üheksa algama, nii et ta ühines meiega. Nii istuski jälle kogu kamp laua taga ja lobises. Happy times!