Mul peaks kahe tunni pärast olema tööintervjuu, aga just sain telefonikõne kohast, kus eelmisel nädalal vestlusel käisin, ning nad ütlesid, et ootavad mind tööle. Super!! Ma tean, et mul ei saa seal kerge olema (12-tunnised tööpäevad, mäletate), aga küsisin palga kohta järgi ja nad ütlesid numbri, mis mulle sobib. Loodan parimat. Ning samas tööharjumus on mul sees. Mõtlesin eile koju kõndides, et pole kunagi täiskohaga tööl käinud, mis on tööturul suur miinus, aga siis tuli meelde maasikapõllul küürutamine Soomes, mis oli vägagi täiskohaga töö (varavalgest õhtuni), ehkki kestis lühikest aega. Kui ma seda suutsin, siis suudan ma kõike.
Nüüd tuleb mul teha paar ebamugavat telefonikõnet eelmistele tööandjatele. Ma loodan, et väga palju sõimata ei saa.
Räägime jalgpallijuttu ka. Eile tuli Tiina koju ja karjus, miks ma mängu ei vaata. Jumal tänatud tema eest, ma oleksin megapõneva mängu maha maganud! Eesti meeskond on nii arenenud, eriti teist poolaega oli lust ja rõõm vaadata. Tiina ise kustus vahepeal peaaegu ära ja keris end teki alla kerra nagu lapsuke. Enne Eesti penal karistuslöögi löömist ütlesin talle hoiatavalt, et sa tahad seda näha, aga ta ei kuulanud, ja siis tuli värav!! Ta hüppas metsikult püsti ja ei suutnud uskuda, et oli selle maha maganud. Hehe. Ja lõpp kiskus veel eriti dramaatiliseks. Serbia oleks peaaegu värava löönud viis sekundit enne lisaaja lõppu (sõna otseses mõttes), aga siis tunnistati see kehtetuks. Metsik ikka. Jumal oli meie poolt.
Lihtsalt supermäng oli.
Pärast ei jäänud Tiina enam kuidagi magama, tema silmad särasid pimedas toas nagu laternad veel tunde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar