Mulle meeldib lastega laulda ja tantsida. Tantsimine käib nii, et mina tantsin, üks lastest parasjagu mul süles, teine pettunud näoga põrandal. Mõlemad saavad ühe laulu, sest rohkem ma korraga ei jaksa.
Itiga on mul mitu päeva meeldinud laulda ja tantsida "Helisevast muusikast" Edelweissi-laulu. See on nii ilus ballaad. Kaur läheb aga seda kuuldes iga kord nukraks ja mõtlikuks, vaatab maha ja pomiseb: "Abi..." Täitsa imelik, mis seos see laul temas tekitab. Täitsa kurva kõlaga on ta küll.
Kauri laul on aga juba nädalapäevad "Tiigrikutsu" ehk notsu, nagu tema seda kutsub. Temaga hästi muu järgi tantsida ei õnnestugi, ta nõuab aina oma notsut.
"Olen tiigrikutsuuuu ja ma ei karda kedagiiii," laulan teda õhku visates.
"Notsu," ümiseb Kaur vaikselt.
Isegi kui temalt praegu küsida, mis ta lemmiklaul on, vastab ta notsu.
Itil tekkinud omandihimu. Enne võis ta sel ajal, kui notsu järgi tantsiti, ilusti põrandal istuda ja meile naerdes käsi plaksutada. Nüüd hakkab ta nutma, sest tahaks ka. Kaur omakorda on Iti laulu ajal pettunud olemisega. Täna, kui Edelweiss otsa sai, ütlesin Itile, et tema läheb nüüd põrandale, järgmine laul on venna oma. Iti hakkas insta nutma. Ta saab juba mingil määral sõnadest aru! Mees on ka seda tähele pannud. Kui näiteks Itile öelda, et tule, lähme sööma, siis ta pöörab end sinu poole, läheb elevile ja sirutab käed üles. Ma mitmel puhul veel olen tähele pannud, et see beebi juba mõistab eesti keelt!
Aga oi mis omandihimu tal on jah. Varem võis talt ilusti mänguasja käest ära võtta, kui see juhtus olema midagi, mis talle keelatud. Aga nüüd hakkab ta nutma suurema nördimusega kui näiteks Kauri füüsilise kimbutamise peale. Ta väga peab juba omaks, mis tema käes on. Ja asemele antav mänguasi peab kindlasti olema piisavalt ahvatlev, et ta rahule jääks, iga klotsiga ta ei lepi.
Enda elu ei tee ta ka sellega kergemaks, et iga asi, millega Kaur mängib, tundub Itile kõige huvitavam ning selle ta peab kindlasti enda kätte saama. Kaur karjub päevas nelikümmend korda läbilõikavalt: "Eiiii!", kui Iti jälle midagi temalt ära tuleb võtma, aga Iti ei anna kunagi alla ja üritab visa järjekindlusega edasi. Eks siin peab ka Kaurist aru saama, et kui parasjagu mäng pooleli, siis ei ole ju soovi, et keegi seda segaks või asja koguni käest ära haaraks. Küll aga olen ma vaikselt Kauri juba nii palju välja treeninud, et ta oskab Itile asenduslelusid pakkuda ning tihti oskab seekaudu ka nutva õe jälle maha rahustada.
Vahepeal, kui ma üürgamise peale kohale jooksen, pahaselt hüüdes, et mis siin jälle toimub, siis näen, et Kaur täidab lihtsalt mu käsku ja võtab Itilt käest asju, mille kohta ma olen öelnud, et neid Itile ei või anda, nagu vildikad või mõned liiga väikesed mänguasjad. Ise ütleb veel viisakalt aitäh! neid Iti peost ära kiskudes ja kiirustab oma saagiga kaugemale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar