Mul oli alati plaanis, et Iti saab rinda kuni aastaseks saamiseni ja siis on kõik. Nüüd viimastel nädalatel tundsin juba öösiti, et no ma ei viitsi seda lapsukest enam toita! No ei ole enam mingit tahtmist oma rinda öösel pool neli välja kiskuda, väsinud ja kurnatud tunne on. Ning kümnekuusel lapsukesel pole mingit vajadust enam öösiti süüa, saati siis iga paari tunni tagant. See on juba lihtsalt harjumus, harjumus, mis on vaja ära muuta.
Üleeile öösel poole öö pealt siis sain aru, et aga millal alustada kui mitte praegu. Läksingi talle alla pudelipiima tegema. Ta on praegu kümme ja pool kuud ning kui aastaselt poe kinni tahan panna, siis tuleb juba praegu täistuuridel võõrutada.
Olin päevaseid rinnaga toitmise kordi juba umbes kuu aega koomale tõmmanud, asendades kaks korda pudeliga. Ega ta seda pudelit eriti taha, tükk aega veiderdame ja siis mingi 80 milliliitrit saab lõpuks söödud. Aga harjutamine teeb meistriks, eks...
Kuid peamine probleem ongi praegu öine toitmine, mitte päevane. Ma ööd otsa toidan seda beebikest, kuigi ta saab rinda ka päeval, veel pudelit päeval ning kolm suurt toidukorda tahket toitu! Pole lihtsalt mingit füüsilist vajadust tal öösiti süüa ning eks see tekitab ka seda nirutamist pudeli otsas - et teab, öösel saab seda päris kraami nagunii.
Siin ongi aeg endale otsa vaadata - mina olen teda öösel õpetanud vaid rinnaga uinuma. Lutti Iti pole kahjuks kunagi võtnud, mida ma tõesti leinan taga. Lutilastega on elu palju lihtsam! Muidu mängib seda lutti lihtsalt ema ise. Aga no mis sa teed, kui laps ei taha, vägisi ju toppida ei saa.
Itiga on öösel veel see teema, et me ei saa teda kuigi lihtsasti harjutada ise uinuma, sest kui ta nutab, võib ta äratada Kauri. Ainsa lapsega majas sai kergemini harjutada, teise lapsega on juba taolised faktorid, mida arvesse võtta. Aga mis teha, millalgi tuleb meil need ööd üle elada, mil Iti kurdab ja rinda ootab, aga mina enam ei anna. Ja parem kohe, kui kunagi hiljem, sest tulemus on ju lõppkokkuvõttes sama: laps, kes enam öösiti rinda ei saa, hakkab lõppeks magama pikemalt ja öö läbi. Kõik on rahul, vanemad ja beebi. Nii et mida varem me ta ära harjutame, seda varem see taevalik õnn meie õuele saabub.
Eile öösel oli siis esimene uue režiimi öö. Rääkisin mehele ja Itile endale ka plaani lahti, kuidas nüüd hakkab olema: esimene kord, kui Iti ärkab (tavaliselt 10 või 11 paiku õhtul), ei saa ta üldse mitte midagi süüa. Kussutame ta magama (kergem öelda kui teha). Teine kord ärgates annan talle pudelit. Rinda ta ei saa kogu öö jooksul enam üldse, alles hommikul. Jääb siis praegu kaks rinnasaamise korda ööpäevas: üks õhtul kell 7, kui teda magama panen, ja üks hommikul ärgates. Et oleks suht võrdsete vahedega minu jaoks ja rinnad hullu ei hakkaks panema.
Itile ka seletasin ära, miks nüüd nii on ja miks see on parem.
Noh... suht hull öö oli see eilne. Esimene kord kell 10 mees sai Iti edukalt magama kussutatud. Järgmine kord, kui ta ärkas, oli mees juba Kauri tuppa kadunud, sest too tegi häält. Andsin Itile pudelit ja viisin ta tagasi enda tuppa, aga Iti oli väga halvas tujus. Midagi oli ju puudu! Polnud tal magamise tahtmist ka, kriiskas nagu ratta peal, kui teda voodisse tahtsin tõsta. Pool tundi olin juba mässanud ka, siis sai mul kõrini, jätsin ta voodisse ja tulin magamistuppa magama. Mul on meeldiv komme lihtsalt ära kõndida ja laps nutma jätta, kui tunnen, et nüüd on mehe kord üle võtta. Kauri toas oli juba ammu vaikne ja minu meelest oleks mees pidanud ammu sealt ära tulema ja metsikult kriiskava Itiga mind abistama.
Mees sai vihjest aru ja läkski ise beebi juurde. Mina jään alati naksti magama, kui võimalus on, ja ei tea, mis seal juhtus, aga kolmveerand tundi hiljem laekus mees pahasena magamistuppa tagasi. Iti oli endiselt üleval. Kui ta ikka häält tegi, andsin alla ja läksin tõin ta rinnale, mõeldes, et ei peagi olema ühe ööga 100% edukas, et insta kohe plaan töötas. See on ka juba edusamm, et rinna andmist nii palju edasi saime lükatud. See ka aitab.
Iti oli nagu tõotatud maal ja jõi õndsalt rinnapiima ning vajus kauaoodatud unele. Vara-vara hommikul, kui ta uuesti virgus, sai teisest rinnast ka, kuna mis ma sellest ikka andmata jätan, kui teisest sai, ja siis magasime koos Itiga suures voodis kahekesi kella seitse viiekümneni, mis on minu jaoks ennekuulmatult pikk hommik. Ma olin lausa välja puhanud!
Ja Iti hommikune uni ning käitumine olid kuidagi teistsugused kui tavaliselt, midagi oli see treening juba nagu mõiganud. Ta ei maga muidu iialgi seitse viiekümneni.
Igatahes soovige meile edu tänase ööga :D
Ja see, mida rinnad tegid, kui nad terve päeva kuni kella seitsmeni enam Itit ei näinud, oli metsik. Mõtlesin, et lähevad tõesti lõhki. Kell seitse siis Itil oli tükk tegemist, et sellest piimajõest end läbi juua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar