Iti oli öösel üleval ja vaatamata rinnaga toitmisele läks aina elavamaks, ajades juttu ja vehkides kätega. Mees võttis ta enda kaissu, hüpitas, krooksutas, puuksutas, ja hakkas kõigest töötlemisest hoolimata üleval püsivale Itile laulma. Ta laulab alati ühtemoodi, unelaulu viisil lalalaaalalalaaaaa lalalaaaallaaaaallalaalaa, mis mõjub väga rahustavalt ja lööb mul ka alati nunnumeetri lakke, kui seda pealt kuulen.
Vakatasime mõlemad, kui Iti kaasa hakkas lalisema. Ta püüdis isegi viisi järele aimata ja mõnevõrra õnnestus selles! Ma hakkasin itsitama, mis oli edasiminek, sest enne istusin torssis näoga voodis mehe kõrval, vaatasin aknast välja kella kahesesse pimedusse ja ootasin, kas Iti rahuneb lõpuks niivõrd, et üldse tagasi rinnale tulla.
"Iti, mina laulan!" tõreles mees sosinal. "Sina jää magama."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar