Pakkisin oma lapsukesed kokku ja tegime ühisvisiidi uue perearsti juurde - Kauril kahe aasta täitumise visiit ja Itil üheksa kuu oma. Mugavalt pandi nad meil kokku.
See perearstikeskus on seest hästi ilus, moodne ja avar ning siin on ka laste peale mõeldud ehk on mängunurk, mis Itit ja Kauri ilusti tegevuses hoidis, kuni me ootasime. Eelmise perearsti juures oli ka uus ilus maja, aga Kauriga seal arsti ukse taga oodata alati põrgu, sest kogu külluslik ruum oli kasutamata jäetud ja Kaur jooksis ringi nagu segane, püüdes tegevust leida.
Meiega tegelesid arst ja õde ning tõesti igast küljest uuriti ja puuriti lapsed läbi - need, kes seda teha lasksid. Härra Kaur ei lasknud küll midagi teha. Algul paluti mul tema jalad paljaks võtta, et nad saaksid uurida, kas seal kõik normis. Kaur teatas kohe konkreetselt, et tema ei taha. Kuna ta on just hiljuti õppinud endal pükse ja mähkmeid ära võtma, mõtlesin teda sellega meelitada, et näita tädidele ka oma oskuseid, aga Kaur ei teinud kuulmagi. Jätsime ta siis soojenema ja alustasime hoopis Itist, kes lasi kõik protseduurid ära teha nagu kukununnu, ehmatades vaid paar korda võõraste tädide näo peale.
"Aga see on hoopis hea märk, et võõrastab," ütles õde hellalt. Ma tean ka seda, et see näitab aju arengut, laps teeb vahet omadel ja võõrastel.
Iti puhul kiideti tema istumist ja pikki juukseid. Kõik oskused kuulutati eakohaseks. Taheti võtta ka vereanalüüs, aga kuna ma olin just enne arsti juurde tulekut apteegist läbi läinud ja lastele uued B12 vitamiinitilgad ostnud ning lubasin nii seda kui D-vitamiini jätkuvalt edasi anda, siis nad arvasid, et polegi täna vaja last torkida ning teeme analüüsi aastaselt. See oli hea, arvestades, et Kauriga saime niigi vett ja vilet näha.
Mulle meeldis, kui põhjalikult nad uurisid kõike Iti söömise ja öise magamise kohta, kuulasid kopse, katsusid kõhtu jne. Pärast õhtul lugesin terviseportaalist, et "laps nõuab tähelepanu, osutab esemele ja teeb nõudlikku häält. Manipuleerib." Hakkasin naerma. Iti istus mul enamuse ajast maas ja mängis kaasavõetud mänguasjadega, sellal kui Kauriga tegelesime. Naljakas oli mõelda, et arst sellal jälgis teda kõrvalt ja kirjutas: "Manipuleerib, raisk!"
Vot ei teagi, mida täpselt ta selle all mõtles, aga kontekstist tundub, et see on pigem positiivne. Võib-olla mõtles ka, et manipuleerib mänguasjadega, neid füüsiliselt käsitsedes? Ei tea.
Arvestades, et Iti viimasel ajal maas olemist enam nii palju ei salli ja palju süles tahab aega veeta, ei kõla see manipuleerimine ka just ebaõigelt :D
Igatahes siis tuli aeg Kauri mõõdud võtta... ja no neid me võtta ei saanudki. Kaalub ta end kodus igapäevaselt, astudes rõõmuga vannitoa kaalule. Sarnasele kaalule arsti juures astuda? Ei tahaaaa! Mõõtmisega tegime igasugu trikke. Küll mind mõõdeti üle, küll õde. Näidati Kaurile mõõdulindilt vahvasti jooksvaid numbreid. Seina äärde me ta veel vedisime, aga vastu seina sirgeks ta end enam ei ajanud. Hakkas spagaati tegema, ajas jalad krõnksu ja tegi sada trikki veel, kuni talle lihtsalt mingi ligikaudne number portaali kirja pandi. Kaalu ma ju ka tean - 13 kilo.
Sokid ja püksid võtsin siis ise maha. Paterdas natuke ringi ja kuulutati terveks. Hästi palju uuriti igasugu oskuste ja rääkimise kohta. Küsiti näiteid, et mis lauseid kasutab jne. Ja et kas oma nime oskab. No ta reageerib nimele jaa, aga iial ei korda seda. Ta kordab seda vahel ainult siis, kui näiteks ise mingit pahandust teeb. Valab midagi ümber ja tänitab: "Oioiiii, Kaur!" Nagu mina tänitan. Kui küsida talt, mis su nimi on, nagu ma palju teinud olen, siis ta iial ei vasta. Küsisime ka siis nüüd arsti juures, aga Kaur raputas ärritunult pead ja hakkas kätega vehkima.
"'aur," ütles Iti põrandalt oma mänguasja juurest. Arst hakkas naerma. Eks ta pigem vast mingi suvaline häälitsus oli, aga lahe kokkusattumus.
Lõpuks tehti Kaurile ka vaktsiinisüst, viimane, enam pole kuni kooliminekuni ühtegi vaja teha, jumal tänatud. Ta võttis seda raskelt, karjus ja rabeles.
"Tubli olid!" ütles arst talle pärast. Mina niimoodi ei öelnud, sest ma ei valeta lapsele :D Ütlesin ainult, et ongi kõik! Tehtud.
"Ongi hea," vastas Kaur, ja kiirustas kabineti ust avama.
Hiljem kodus rääkis ta mulle veel mitu korda dramaatiliselt, mis temaga tehtud oli. Katsus oma õlavart, ütles: "Haiget. Tädi."
No temale enam salaja tuupi teha ei saa, räägib välja kõik...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar