esmaspäev, 15. jaanuar 2024

Sõnad aina tulevad

Öösel peale viimast toitmist jääb Iti enamasti suurde voodisse, sest ei tundu piisavalt unel olevat, et ma teda enam tema tuppa viia tihkaksin. Mees jälle kolib hommikupoole ööd Kauri tuppa ja püüab teda veel tunnikese magamas hoida, et päris pool kuus tõusma ei peaks. 

Niisiis ärkame Itiga enamasti kahekesi. Ta hakkab kurtma, mille peale ma tõusen, panen laetule põlema ja annan Itile närimismänguasja kätte. Selle peale hakkab Iti alati rõõmsasti omas keeles lobisema, ringi vaatama ja uut päeva tervitama. Ta naeratab mulle vastu nii sulnilt. Nendel hetkedel tunnen lihtsalt puhast suurt õnne. 

Ise heidan siis veel voodisse tagasi, veidi tukastan, veidi lobisen Itiga.

"Uus päev on alanud, mu pisike printsess! Tõuseme üles ja läheme alla."

Täna oli Itil närimismänguasjaks kollane lõvi, millele Kaur juba meeleolukad pastakasikerdused on peale teinud.

"Lõvi," ütlesin Itile.

"Lõ..." hakkas ta kordama.

Ajasin silmad suureks ja ütlesin edasi: lõvi ja lõvi.

"Lõbi," ütles Iti armsasti.

Nüüd on täitsa kindel, meie lapsuke räägib! Enam ei saa seda kuidagi pidada silbireaks, mis õigel hetkel valla pääseb, vaid ta kordas järele enda jaoks täitsa võõrast sõna. Üheksakuuselt! See on juba mingi neljas sõna tal.

Läksin hästi rõõmsaks, Itikene sai maksimaalselt musitada ja kiita, ning tulime alla teda potitama. Iti tegi naksti potti pissi ja kaka nagu proff ning tundus lausa, et püüab endal pissist pluusi seljast kiskuda. Tegi selliseid liigutusi. Ma siis pluusi võtsin ise ja panin talle puhta pluusi üle pea. Selle peale pani Iti konkreetselt mõlemad käed ise varrukatesse. 

"Tubli oled!" ütlesin talle hämmastunult.

"Aitäh!" vastas Iti.

Nüüd olin juba päris ehmunud, et mis areng see Itikesel ööga toimunud on. Aitäh-sõna ta küll varem kontekstis kasutanud pole. Niisama aitäh-silpe endamisi on pomisenud, aga olen seda lihtsalt keeleharjutuseks pidanud. Nüüd aga kõlas see täitsa õiges kohas. Niisiis...viies sõna? Ja ise pisike kui püksinööp.

Läksime hommikust sööma, enne kui Iti juba ülikooli jõuab astuda. Aga mu süda on nii suurt ja sügavat õnne täis!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar