Oleme siin jutu sees maininud, et Itil on varsti sünnipäev tulemas. Et praegu on ta üheteistkuune, aga varsti on aastane. Kaur kuulas, siis tõi beebinuku, pani tooli istuma ja teatas: "Kuune. Sünnipäev. Homme... kooki."
Egas midagi üle jäänud, kui sünnipäev, siis sünnipäev. Issi küpsetas vara hommikul porgandipiruka (minu jaoks õuduste maa, jääb siis teistele seekord rohkem...ometi kord üks asi, mida ma teiste eest ära ei söö). Kaur sai suure hurraaga vahepalaks ka tüki pirukat, aga hakkama sai max poolega.
Pidime kolm korda nukule sünnipäevalaulu ka laulma, pärast seda käis Kaur aina ringi ja rääkis: "Õnne. Sünnmärk. Kooki."
Mõtlesin hetke hämmeldunult, miks ta sünnimärgist räägib, aga sain siis aru, et see sõna läks lihtsalt sünnipäevaga sassi. Sünnimärgisõna teab ta palju varem kui sünnipäeva.
Kui tahtsin Kauri õue jalutama minekuks riietuma kutsuda, nägin, et ta on nukuga tükkis roninud Iti söögitooli ja näitab talle seal köögisaare pealt porgandipirukat. "Vaata," ütles ta hellalt, ja käsutas mulle: "Anda! Nuku." Et kas keegi sünnipäevalapsele ka ikka kooki annab:D
On ikka armsakene küll.
Ja teine hommik kaalikat krõmpsutades rääkis Kaur endamisi: "Kaalikas. Issi tõi...poest. Aitäh, issi!"
Issi ei saa küll kurta, et tema pingutusi siin majas ei hinnata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar