Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on. Ma aina magan, magan ja magan. Eile näiteks tudusin poole üheni. Täna veerand kaheteistkümneni, kuni üks mu töökaaslane helistas ja mu üles ajas.
Mul on lihtsalt sellest ajast kahju, ma raiskan niimoodi pool päeva ära.
Eile käisime klubis. Väike Halloweeni-õhtu. Baaridaamidel olid põsele lahedad verised haavad maalitud ja paar inimest tuli isegi kostüümiga kohale. Muidu oli suht igav õhtu ja muusika ka kehv. Pool kaks ma tundsin, et enam ei suuda, ja ütlesin sõbrannale, et lähen koju. Ootasin, et ta esiteks sõimab mu läbi, et nii vara ära lähen, aga ta teatas ilmse kergendusega, et lähme koos.
"Ma tahtsin juba ammu koju magama."
Niipalju siis sellest.
Tänu kõigele sellele pole mul täna vähemalt mitte mingisugust pohmakat.
Skaipisime ema ja Minniga, kui ema hakkas Minnile jutustama, mis kummalised asjad tal kodus toimuvad. Et keegi oli ta alati taga oleva seinakella õigeks keeranud. Kõigepealt oli ta püüdnud seda minu kaela väänata, aga ma jumala eest ei ole mingit kella puutunud.
Muidugi hakkas ema kohe kummitusi kahtlustama.
"Ei ole mingeid kummitusi," ütlesin ma ja helistasin keset skaipimist Liisule.
"Tsau, kuule, kas sa oled emal kella õigeks keeranud?"
"Jah, kunagi keerasin küll," vastas Liis natuke jahmunud häälega.
"Jah, kunagi keerasin küll," vastas Liis natuke jahmunud häälega.
"Okei, tsau siis!"
Ja oligi müsteerium lahendatud. Liis vangutas telefoni ära pannes kindlasti pead ja mõtles, et klassikaline pere.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar