Olin kaks pikka-pikka päeva tööl ja täna magasin keskpäevani. Olin hommikul tegelikult juba arvestanud unise lebotamispäevaga, aga kuidagi kujunes, et olin päris produktiivne. Koristasin natuke, pesin aknad ära - isegi väljastpoolt, sest ma elan esimesel korrusel ning mu aknad ei käi alt lahti, vaid ainult ülaltpoolt õhutusasendisse. Eks see veits turvalisem ole küll, ainult et pesta tuleb neid õuest.
Siis käisin veits šoppamas, tuulasin Koduekstras ja ostsin endale uue ilusa dušikardina, nunnusid kohvitasse ja mangolõhnalisi küünlaid. Nüüd on kõik nii ilus ja puhas, tegin elamise hämaraks ja põletan küünlaid.
Helistasin isadepäeva puhul isale ja küsisin, kas ta mu kaardi sai kätte. Eeldasin, et sai ning see, et ta pole helistanud ja mind ülevoolavalt tänanud, tuleneb kõigist neist emotsioonidest, mida on rääkimiseks lihtsalt liiga palju, aga selgus, et ta ei olnud kaarti üldse mitte kätte saanud. Kus on mu kaart, ma küsin. Kus on mu kaart?
Illuminaadid.
Tööl pidas keegi meie juures oma sünnipäeva. Mitte ainult ei pakkunud ta meile tükikest oma tordist, vaid võttis õhtu lõpus kotist ka kommikarbi ja ütles, et see on meile. Kas ta tõesti võttis kodust ettekandjate jaoks kommikarbi kaasa? Inimesed võivad mõnikord väga armsad olla. Ükspäev tuli sööma üks väike, umbes kümne-või kaheteistaastane poiss. Maksis letis, sõi oma toidu ja jõi smuuti ära ning tuli uuesti leti äärde.
"Aitäh, väga maitsev oli. Ma tulen pärast uuesti." Siis vaatas ta maha. "Ja seda, et... ee... Kas tippi võib jätta?"
Ma ütlesin, et ikka võib.
Siis jättis ta mulle selle päeva kõige suurema tipi. Teine ettekandja vaatas, suu ammuli, pealt, ja küsis, kui vana see poiss oli.
Ja nii muuseas ajasin töö juures pool oma sendikarpi põrandale, lükkasin täna poes leti pealt mingid annetuslikud jõulukellukesed müüjale sülle (samas need olid väga halva koha peal) ega isegi ostnud pärast seda ühtegi kellukest. Ja kaotasin veel ühe kinda ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar