Pühapäeval käisime perega Vanemuises "Minu järel, seltsimees!" vaatamas. Mulle kohe ausalt ei meeldinud, ja sealjuures naeran ma nii mõnegi sisutu komöödia üle täiega. Alguses oli rahvas saalis vaikne, hiljem naerdi juba päris kõvasti, sellal kui minul vaikselt silm kinni vajus. Päris pikk etendus oli ka, netos (ilma vaheajata) kaks tundi. Liisa Pulk ühe peategelasena hakkas mulle päris aktiivselt vastu. Minu meelest mängib ta üle. Ainus, kes mulle tervest etendusest üldse meeldis, oli Riho Kütsar, aga tema on alati tasemel. No ja Karol Kuntsel oli ka korralik. Kõik teised jätsid parimal juhul külmaks.
Pärast istusime Ristiisas ja jõime džinntoonikuid, mis mulle hiljuti meeldima on hakanud.
Täna käisime Marili ja mina siis "Interstellarit" vaatamas. Tundub, et kõik kultuuriline minu elus toimub praegu Tartus. Mis teha, mis teha, palju bussisõite...
See film...Noh, see film. Mida selle filmi kohta öeldagi? IMDb-s talle antud hinnang 9 on ilmselgelt liialdatud. Ma annaks talle 7. Muuseas nüüd tuleb spoilereid, sest ma ei oska filmidest ilma sisust rääkimata jutustada.
Kui ma saalist välja kõndisin, oli mu peamine mõte, et "Interstellar" oli üpris segane. Ma pidin praegu guugeldama, mis ikkagi ja kuidas juhtus. Noh, võib-olla olen ise natuke tohmakas, aga vähemalt internet aitas hädast välja.
McConaughey meeldis, tegi hea töö. Mõne koha peal, kui ta seal oma lapsi taga karjus ja nuttis, tulid endalgi pisarad silma. Anne Hathaway... pigem mitte. Selle rolli jaoks vale valik. Kuid Matt Damon oli päris hea. Kõige naljakam oli minu jaoks üks koht, kui McConaughey ja Damon jalutasid kauge planeedi peal ja astronaute oli ainult paar tükki järele jäänud, ja ma mõtlesin, et päris hea, et keegi neist psühho pole, vaid on normaalsed inimesed kokku juhtunud, ja siis osutuski Matt Damon psühhoks ja virutas McConaugheyle hoobi pähe. Skoor!
Igal juhul ei saa ma öelda, et film oli halb. Selline film ei ole mingil juhul halb. Juba kvaliteet, kuidas ta tehtud on! Kõik need vaatepildid, liivatormid, hiigellained ja mustad augud, olid võimsad. Mõnedki kohad panid õhku ahmima. Tüübid käisid ühte planeeti tšekkamas ja olid paar tundi ära. Läksid tagasi oma kosmoselaeva ning neid sinna ootama jäänud meeskonnaliige ütles murdunud häälel: "Ma ootasin teid kakskümmend kolm aastat..." Ja McConaughey tegelane sai aru, et ta lapsed olid vahepeal suureks kasvanud. Mul vajus küll karp lahti.
Mille kallal ma siis iriseksin? Mõni natuke müstiliseks kiskuv teema raamaturiiuli, morsekoodi ja ajasrännuga. Nonsenss. Rikkus lõpu minu jaoks täiesti ära.
Anne Hathaway tegelaskuju. Kui sa oled üks miljonitest, kes on välja valitud, et lennata kosmosesse ja päästa inimkond, siis võiks arvata, et sa oled professionaal. Sa ei jää kuskile hiigellaine ette vette istuma ega halisema: "Ma ei suuda, ma ei jõua." Algatuseks võiks püsti tõusta, küll sa jõudma hakkad. Sa ei muutu üliemotsionaalseks ega korralda oma meeskonnakaaslastele stseene ega pea jutlusi armastuse tähtsusest. Aaargh. Üldse olid mõlemad naispeategelased naeruväärselt emotsionaalsed.
Kokkuvõttes ma ikkagi pidin seda filmi nägema, ma poleks rahule jäänud, kui poleks näinud. Soovitada võib siiski. Ja järgmiseks juba "Näljamängud"!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar