Mul olid lihtsalt imelised jõulud. Esiteks olime me kõik koos, kõigil just sobivalt töölt vaba, ja teiseks oli imeilus ilm. Kogu aeg sadas laia valget lund, oli nii vaikne ja sulnis.
Kui ma koju jõudsin, kaunistas Liis parajasti piparkooke. Et ta on üks paras tegelane, siis kaunistas ta neid näiteks nii:
Ema hakkas üht kassikujulist piparkooki hammustama ja nentis: "Saab Päärile voodood teha." Siis hammustas ta piparkoogikassil pea otsast ja mjäugus natuke aega katkendlikult.
Juba mitu aastat me teatavasti üksteisele kinke ei tee. Tegime kingi ainult isale. Kui me olime selle üle andnud, hüppas ema kuskil välja hulga pakkidega ja teatas, ta olla tee peal üht päkapikku kohanud. Siis tuli Liis täpselt samasuguse sületäiega. Mirjam vaatas mulle väga kohkunult otsa: "Palun ütle, et sina ei teinud kinke." Ma naersin täiega, sest hetkeks olin ma kartnud, et olen ainus, kes meie kokkuleppest kinni ei pea.
Nii et ma ei teinud kinke, aga sain neid. Skoor? Piinlik skoor?
Ja lauamängudes ei võitnudki ma absoluutselt iga kord. (Tegelikult lasin lihtsalt teistel ka võita. Väikese jõuluime mõttes.)
Täna ostsin meile aastavahetuseks šampa ära ja mult küsiti dokumenti. Vot see on skoor! Välimus oli mul täna üldse imelik, sest kui bussilt tulles korraks töölt läbi astusin, väitsid kolleegid mind mitte ära tundvat. Mul ei olnud nimelt läätsi ees, vaid prillid. Poleks pidanud oma saladust paljastama...
Bussis istusid juhi taga üks naine ja väike armas poiss, kes osutusid juhi perekonnaks. Võib-olla tahtsid nad esimest jõulupüha koos veeta, vaatamata sellele, et isa pidi tööl olema? Poiss käskis isal kogu aeg autodest mööda sõita ja päris linna jõudes, kus me reisijad maha laseme. Nunnukas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar