Väljas tormas täna terve päeva, aga mulle tegelikult meeldis see. Loodusjõudude vastu nagunii ei saa ja omal moel on nad ilusad. Kui juba pool päeva polnud elekter ära läinud, läksin ma kärsituks. Mis mõttes, meie varusime vett ja nüüd see ei lähe ära?
Lõpuks ikka läks ära (no jumal tänatud), aga minimaalseks ajaks.
Panime terve päeva tuhandetükist puslet kokku. Meil emaga käib isegi see ärplemisega ning kogu aeg on vaja teisele selgeks teha, kui koba ta on ja kui palju rohkem sina oma nurgas oled edenenud.
Lugesin Tuuli Roosma Siberi-raamatu läbi ning vaatasime ka selle saate DVD-d. Neli osa. Lõpuks olin peast juba üsna Siber ning saate tunnusmeloodia kummitab. Väga hea raamat oli ja väga hea sari samuti. Raamat on esiteks nii ilusasti kujundatud, huvitav, samas vahetu. Igasuguseid isiklikke seikasid perekonnaelust on sees, mida ise endast raamatut kirjutades võib-olla sisse ei paneks, aga mis teevad lugejaga tegelikult lähedasemaks. Ja kuigi ma mitte mingisugust jumalat ei usu ja Vissarioni kohe eriti mitte, siis ei jäänud Siberi-raamatust üldse sisse mingit negatiivset emotsiooni, a la et on ikka lollid, täielik mõttetus... või midagi seesugust. Tegelikult tundusid need vissarionlased üpris südamlike inimestena. Uskugu siis, mida tahavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar