Sünnitusest taastumine

Tunnen alles nüüd, et hormonaalselt hakkab kõik taas paika loksuma - kolm ja pool kuud peale sünnitust. Enam ei teki tahtmist suvaliste asjade peale nutma puhkeda. See on kergendus, sest vahepeal tundus, et jääbki nii, nagu suht raseduse algul hakkas, et tühisemagi asja peale pillima hakkasin.

Rasedus ja sünnitus on naise kehale ikka elumuutvad. Keha kasutatakse täiesti uutmoodi ning see hakkab energiat talletama ja kasutama teisiti kui varem. Näiteks praegu peaks iga päev osa minu tarbitud kaloritest minema rinnapiima tegemiseks, samas kui osa rinnapiima valmistab keha raseduse ajal kogutud varudest. Sellepärast rasedad naised paisuvadki, et keha läheb teisele režiimile ning hakkab varusid koguma, et beebile ka raskel ajal oleks võimalik süüa anda.

Olen kuulnud öeldavat, et sünnitusest taastumine võtab kehal sama palju aega kui sünnituseks valmistumine ehk üheksa kuud. See kõlab isegi täitsa usutavalt. Ilmselt tähtis ongi anda aega, mitte seada liiga kõrgeid ootusi, samal ajal aidates ise igati kaasa, süües mitmekesiselt ja tervislikult ning liikudes palju. 

Minul on praegu kilo või kaks raseduseelsest kaalust veel rohkem, st enam-vähem olen tagasi samas mõõdus. Kõht nüüd vaikselt-vaikselt tõmbab tagasi ja ma täitsa usun, et tal võib selleks üheksa kuud ka minna. Naba on ka veel endisest suurem ja sügavam. Aga energiaga on päris hästi ja enamuse ajast tunnen end reipana. Mu veri peaks olema paremas seisus kui üle paljude aastate või võib-olla üldse kunagi, sest olen palju teadlikumalt toituma hakanud. Magusat söön ikka vahel, kui seda meil kodus on, keegi kingib vms, ise pole endale juba ammu midagi magusat ostnud.

Naudin siin ka mitte veritsemist ehk kuna toidan rinnaga, siis päevi veel pole. See on ju alati tore. Peale sünnitust kestis veritsus küll tervelt umbes kuu aega, aga see kõlab hullemini, kui tegelikult oli. Peale paari päeva oli see pigem õrn määrimine ning tihti kadus päevadeks ära. Üldse õmblused alt andsid vist mingid päevad end natuke pakitsedes tunda, aga hullu midagi polnud. Täitsa varsti juba tundsin end nagu varemgi, välja arvatud ainult see, et vaagnapõhjalihaste harjutusi pean tegema. Neid ma vihkan, sest ei saa kunagi aru, kas ma üldse teen neid õigesti... aga eks ma püüan.

Üldiselt - tore on enne sünnitust teada, mis ees on ootamas, aga ette põdeda ei maksa. Tagasi vaadates mõtlen küll, et noh, esimesed päevad oli natuke ebamugav istuda, aga muidu mitte midagi hullu. Kehalisest poolest raskem oli ilmselt emotsionaalne pool, oma tunnete mittevalitsemine. Siis aitas teiste kogemuste lugemine ja mõistmine, et teised ka nutavad naljakatel põhjustel.

Mõned korrad, mis mulle meelde tulevad:

kui ma tahtsin endale kakaod teha, aga tita ei jätnud nutmist piisavalt kauaks, et seda teha. Mis seal siis ikka...kui sa ei saa neist jagu, liitu nendega :D

kui meil polnud vett, sest mees pani uut kraanikaussi paika, aga mina tahtsin WCsse minna

kui mees läks titaga õue ega öelnud head aega

kui mehe poeg küsis, miks ma raskeid kotte tõsta ei aita

kui mul oli tööl paar keskmisest nõudlikumat klienti

kui mees ütles, et mul on hea isu

Jumal küll, kui hea, et need ajad möödas on :D

Märtsi lõpp

Viimasel ajal olen mitu korda tähele pannud, kuidas kui ma aevastan, Kaur vaatab mind tummalt ja siis hakkavad vaikselt ta suunurgad allapoole vajuma. Jõuan veel viimasel hetkel teda musitama, et nuttu ära hoida. Ma tean, et aevastan palju ja valjult, aga nii hull see asi ka ometi pole?

Nüüd iga kord, kui tema aevastab, soovin talle: "Terviseks!" ja lisan juurde: "Ja pane tähele, et mina ei hakanud selle peale nutma."

*

Tellisin taas korduvkasutatavaid mähkmeid juurde. Nüüd oleme täpselt samast kohast, mähkmed.eu, teinud juba neli tellimust, kaks mina ja kaks mees, mis on meist natuke totu, sest iga kord lisandub ju saatmiskulu ka. Aga noh esimese tellimuse tegime väiksema, sest tahtsime proovida, kas konkreetne kaubamärk meie jaoks üldse sobib. Siis tegime järjest pisitellimusi juurde, olles kindlad, et nüüd juba aitab ja on piisavalt, ja siis ikkagi ei ole. Asi on selles, et need puuvillast mähkmed kuivavad nii kaua, suht terve ööpäeva. Meil on nüüd neli puuvillsisu, neli mikrofiibersisu (mis kuivavad kiiremini ja on paremini puhastatavad) ning kolm ümbrist, need kuivavad ka kiiresti ja on vajadusel ka käsitsi loputatavad. Tegelikult võiks neid ju veelgi enam olla, et nad tõesti otsa ei lõppeks ja nende kuivamist oodates ühekordseid mähkmeid kasutama ei peaks. Aga üldjoontes saab hakkama.

Töötavad need mähkmed peale paari kasutuskorda ja läbipesu päris hästi. Öösiti ja kuhugi välja minnes kasutame tal küll ühekordseid, aga näiteks kärutamisel tegelikult võiksin ka julgemalt riidemähkmeid kasutada. Ei juhtu temaga selle pooleteise-kahe tunniga midagi.

Potitamise teemaga läheb endiselt sama edukalt, ehk püüame tal potti 2-3 pissit päevas ja nädalas ehk kord või paar ka kaka. Ma pole päris käppa saanud selle teema põhipointi ehk lapse jälgimist, et näha, millal ta tahaks pissile/kakale, ning siis ta viia. Mina panen ta potile peale uinakuid ja peale iga mähkmevahetust ka. Vahel teeb, vahel ei tee. Ilmselt on asi enda laiskuses, vahel lesib ta mul põlvedel ja hakkab lambist nutma või vingerdama, mis mõlemad võiksid olla märgid, et tahab WC'sse, kuid siis ma parajasti ei viitsi end püsti ajada ja teda lahti koorima hakata. Peab sellesse rohkem süvenema ja ikka end püsti ajama.

*

Ilmad on nii huvitavad. On jälle külmaks läinud, mis on huvitav tagasiminek, kui vahepeal meil juba oli täitsa soe ja teed tolmasid. Samas on selle talve väikese meeldetuletuse tõttu meil pärast jälle kevade üle topelthea meel!

Märts on hea kuu olnud. Mõnus ja pikk. Käisime minireisil ja meil käidi külas ja esimest korda saime taas kinno... Lapsuke on hakanud aina rohkem häälitsema ja natuke end ka pöörama. Ta on seda teinud paar korda, enamasti tegutseb lihtsalt külili. Ta on hakanud asjade järele sirutama ja neid iseseisvalt uurima, mis peamiselt tähendab suhutoppimist. Ta on hakanud end pepuga edasi udima, ülakeha vastu maad, ja natuke liigub edasi ka. Ta on nüüd parema meelega kõhuli ja vestleb seal oma pardikesega (naeran alati, et neil on koosolek) ning nutma hakkab palju hiljem.

Hetki

Chillisime oma Toila hotellitoas, minul laps rinna peal, ja mu pilk eksles kahele alt ratastega tumbale laua kõrval, mis nägid välja kahtlaselt nii, nagu käiksid nad lahti ja annaksid asju hoiustada.

"Mis sa teeks, kui sa sealt tumba seest kümme tuhat eurot leiaksid?" küsisin mehelt unistavalt. "Kas julgeksid kellelegi öelda või võtaksid endale või..."

"Läheksin alla valvelauda ja ütleksin, et leidsin tumba seest tuhat eurot," ütles mees kavalalt.

"See on halvim plaan üldse. Siis sa oled juba neile teada andnud, et midagi leidsid, ja kui keegi mafiosnik selle maha jättis, siis ta teab täpselt, et ülejäänud raha on sinu käes. Ei, kõige targem on mitte midagi öelda ja rahaga n***i tõmmata, muidugi arvestades ohuga, et pärast tuleb meile saba taha nagu filmides. Aga ilmselt me peame selle riski võtma."

Hommikul läksin ja üritasin ühte tumbat avada, aga minu suureks kurvastuseks ei osutunud need üldse lahtikäivaks...

*

Iga hommik peab mees mind nüüd üles ajama, et ma võimleks enne, kui ta tööle on läinud, sest siis saab ta last valvata. Paar päeva peale kellakeeramist see tal ei õnnestunud, sest ööst vahele jäänud tunni pärast olin ma lihtsalt liiga unine.

"Sa oled mu elutreener," tuletasin talle päeval meelde, "sa pead mind voodist välja ajama, maksku mis maksab."

"Ma kartsin, et sa oled siis pahur."

"See on risk, mille sa lihtsalt pead võtma."
"Ma kartsin, et sa oled minu peale pahur."

"See on risk, mille sa lihtsalt pead võtma," kordasin ma kurjakuulutavalt.

Tegelikult ma pole peale võimlemist enam kunagi pahur, sest siis on hea olla ja energia voolab. Aga esmaspäeval, kui ma võimlemiseks ei ärganud, oli terve päev nagu maha kantud. Mul oli peavalu, mille tõttu ma ei tahtnud miskit asjalikku teha, aga peavalu oli mul selle pärast, et istusin liiga teleka ees ega teinud miskit asjalikku! Surnud ring. Siis üritasin kell 1 päeval lapsega uinakut teha, nagu ma ei teaks, et see on minu puhul välistatud, ma olen iga kord peale päevaseid uinakuid niii pahur. Ilmselt kuklas tiksub, et raisatud aeg, ebaproduktiivne tunne on.

Ega ma magama jääda saanudki, sest beebi, kelle enda kõrvale sättisin, oli null-unine. Ta otsustas just siis hakata tegema hääleharjutusi, st lalises, ümises ja kiljus just minu pea kõrval. Muidu oleks see väga armas, aga sel hetkel lõikas nagu luust ja lihast läbi.

Viimane kord elus, kui üritan päevast uinakut teha.

Montessori beebi

 Mees tõi eelmisel nädalal koju sellise raamatu nagu "Montessori beebi".

Kaevusin kohe sisse ja pool raamatut on mul juba läbi. See on osutunud väga huvitavaks ja kindlasti edaspidi kasulikuks ka. Natuke teistmoodi on mind pannud vaatama oma lapsekasvatust.

Kuidas kasvatada alla aastast last Montessori metoodika järgi?

Vanem ei pea olema oma lapse lõbustaja, tema ülesandeks on vaid luua keskkond, kus beebi saaks turvaliselt avastada. Vot see avastamine oli varem selline asi, mida ma tal väga ei lasknud üksi teha. Mu beebi ei olnud väga palju üksi, ma pidevalt tegelesin temaga ja suhtlesin, et tal igav ei oleks ja et ta end arendatuna tunneks. Toppisin mänguasju kätte ajal, mil ta veel haarata ei osanud ning lasi neil samas kohe maha kukkuda. Mina siis jälle toppisin kätte jne.

Raamatust aga sain teada, kui oluline on lasta lapsel ka üksi avastada. Tal on vaja õppida iseseisvalt maailma tundma, ise mänguasju haarama, nendega tutvuma. Ta tahab ise rahulikult ümbritsevat vaadelda, ja selleks tuleb talle võimalus anda.

Olen teda nüüd nädal aega pannud tunduvalt vähem beebitooli õõtsuma ning tunduvalt rohkem selili või kõhuli. Praegugi seda kirjutades beebi lesib oma tekil selili ning ei tee suuremat muud kui et vaatab mind ja siputab meeletult. Kuni ta nutma ei hakka, ma teda lõbustama ei lähe, las siputab ja sirutab oma liikmeid. Kõrval on tal mänguasi part, selle lükkas ta ümber ja rohkem sellest praegu ei huvitunud. Aga kui jälle tahab seda kätte saada, küll ta hakkab end sinnapoole veeretama. 

Olen tähele pannud, et ta keeramisoskused on kohe paremaks läinud. Vaja ju mänguasi kätte saada, kui keegi kätte ei too. Päris seljalt kõhuli ta veel ei keera, natuke jääb puudu, jääb lõpus toppama, aga pea ta seda tegema ei hakka. Praegu veedab ta külili päris palju aega.

Veel rõhutab raamat, kui oluline on beebiga vestelda, dialoogi pidada. Ma rääkisin ja laulsin talle küll ennegi palju, kuid nüüd reaalselt ootan ja lasen tal ka vastata. Selleks kästakse aega varuda, sest beebi aju töötleb infot praegu aeglaselt. Ja ma ei tea, kas kujutan ette või on tõesti paari päevaga ta kaks korda rohkem kõnelema hakanud. Kõnelema siis oma keeles, lalisema, kiljuma, öö ja aa ütlema. Ta nagu tõesti tunnetaks, et ma ootan talt vastust, ja siis ta vastab.

Rääkida kästakse hästi rikast ja ilusat täiskasvanute keelt, mitte beebilällutamist. Nüüd ma kuidagi alateadlikult olen ka muutnud oma kõne sisu: kui enne laulsin talle peamiselt laulukesi sellest, kui armas väike beebi ta mul on, siis nüüd kirjeldan rohkem, mis me teeme.

Selle metoodika järgi on laps juba isiksus, kellelt tuleks küsida luba, kui temaga midagi teha. Et enne, kui tõstad lapse sülle, kirjeldad, mis me nüüd teeme, ja küsid luba. Selleni ma päris veel jõudnud pole, sest mulle tundub kentsakas kolmekuuse käest millegi tegemiseks luba küsida, aga ma nüüd alati kirjeldan talle, et ma nüüd võtan su sülle ja läheme mähkimislaua peale sul mähet vahetama. Ja noh, mulle tõesti tundub, et talle meeldib selline seletamine ja ta on osade tegevuste juures kuidagi rahulikum. Näiteks enne õue sättides ta tihtipeale hakkas nutma, praegu, kui räägin, et läheme nüüd koos õue, paneme sulle kombe selga, üks käsi siia, teine siit sisse, nüüd võtame mütsi, vanaema kootud mütsi... siis ta on nii õnnelik ja rahulik. Me lähme nüüd õue ilma nutukoorita.

Pool raamatut on mul veel lugemata ning seni loetust päris palju on olnud pühendatud ka ruumilahendustele: kuidas luua Montessori keskkond oma alla-aastasele ja suuremale. Kuna meil praegu veel ruumiga priisata pole ja erilisi lahendusi siin beebile luua ei saa, olen neid osi lugenud diagonaalis. Aga raamatu jätan alles ja edaspidi kindlasti saab neid mõtteid ka ellu viia.

Mul on tunne, et selline Montessori lähenemine ei ole vaid Kauri arengut edasi viinud, vaid on ka mulle endale hea. Kui ta on oma tekil ja tegutseb ise, siis mina saan sel ajal majapidamistöid teha...või midagi muud meeldivat. Hommikul võtsin isegi aega: ta lesis selili kakskümmend kaheksa minutit, enne kui jorisema hakkas. Mina sain seni rahus nõudepesumasinat tühjendada ning endale hommikusööki valmistada.

Toila spas

Nädalavahetus läks reisimise tähe all. Kõigepealt startisime hommikul vara mehe sõprade juurest läbi, neil sai pisipoiss kaheseks ja uut kodu tähistasid ka. Kõik olid kutsutud brunchile alates kella 11st, meie sadasime sisse 10 paiku, muidu me poleks õigel ajal edasi jõudnud. Küsisin mehelt korduvalt üle, kas nad ikka teavad, et me varem tulemas, ja kas nad on sellega nõus. Tean, et palju ebaviisakam hilinemisest on varem tulemine, sest võõrustajatel nagunii käed-jalad tööd täis ja nad pole veel valmis külalistega tegelema.

Nojah, jalus me neil natuke olime, natuke näksida saime ka ja vähemalt neljakesi juttu ajada. Megailus kodu Kristiines on neil küll. 

Siis lendasime edasi Ida-Virumaa poole. Kohe Toila lähedal elavad mehel sugulased, nõnda olime teinud otsuseks enne spad nende juurest ka läbi minna ja beebit näidata. Ida-Virumaal olime nagu ühe aastaaja tagasi läinud: kui Tallinnas oli juba mitu nädalat kevad, teed paljad ning juba päikeseliste ilmadega tolmutas, siis seal oli talv mis talv. Maas pool meetrit lund ning laupäeval oli veel torm ka, sadas aktiivselt juurde. Me lausa jooksime autost majja. Mina maandusin kohe kohale jõudes ülakorrusele beebit toitma, vapper pisipoiss oli oma 4-5 tundi ilma nututa vastu pidanud, nüüd aga oli nälg varaks. Kui mina alla lauda maandusin, olid teised juba soolase toidu söömise lõpetanud.

Muidu oli tore ning Kaurike sai palju tähelepanu. Üks sugulane võttis ta sülle ja hakkas talle maja peal ringkäiku tegema, näitas kamina peal lilleseadet ja muud tähelepanuväärset. Kaurikese nägu oli imestust täis ning suu ümmargune O. Küll on maailm huvitav!

Ära tulles pani pereema meile kaasa kaks karpi mune. Mune läheb meie majapidamises meeletult, igati kuluvad ära, eriti maamunad. Kui sügisel sealt läbi käisime, saime kaasa marineeritud seeni ja kõrvitsat, ning kuigi ma pole kunagi marineeritud seeni armastanud, olid need jumala head! Tädi kaasa pandud kraam sai vist nädalaga otsa.

Toila spa oli tuubil täis. Meie sisse registreerides oli see vist viimane vaba tuba. Küll oli mõnus vileda tuule käest sooja tuppa saada, vandusin see päev enam mitte välja minna. Jätsin mehe lapsega ning tormasin ise alla spasse.

Midagi luksulikku see Toila spa pole. Mina jäin veel natuke rohkem rahule kui mees, talle ei avaldanud saunad kuigi muljet. Selle spa parim osa on nende 25-meetrine ujumisbassein, seal oli soe vesi ja mitte liiga palju rahvast. Muu spaosa oli küll tuubil täis ning enamasti venelasi.

Söögi osas polnud ka eriti midagi kiita. Õhtusöök eriti oli suht nadi. Mina võtsin, mis võtta andis, ja sõin magustoitu kaks korda, aga mees läks natuke torssi. Mulle jättis veits halva mulje, et pidevalt käidi kärudega laudade vahel neid koristamas ja püüti kätte haarata veel pooleldi toitu täis taldrikuid. Jumal, laske mul lõpuni süüa :D Või siis võeti pikemata kaasa salvrätte, mida ma oleks veel kasutanud. Väike asi, aga noh ma pidin püsti tõusma ja endale uue salvaka tooma, sest kellelegi jäi mu eelmine ette. 

Lauad saaks ju ilusti koristada peale laua tühjenemist, ei näe üldse mõtet seal inimeste vahel küünitamises.

Öösel meie tavaliselt hea unega beebi ei maganud eriti. Ei tea, kas asi oli võõras kohas või metsikult möllavas tuules, mis mind ennast näiteks öösiti rahutuks teeb...aga esimene kord ärkas beebi juba kell 12 ning ülejäänud öö ei olnud kuigi parem. Tõusis iga paari tunni takka, ning kui olime üleval meie 2, oli üleval ka mees, kuna toitsin meie voodis ning see polnud piisavalt lai, et seda ilma meest segamata teha saanuks. 

Hommikuks olime kõik suhteliselt väsinud ja magamata olekuga.

Hommikusöök oli muidu õhtusest parem, aga mind kurvastas, et neil polnud rösterit leibade jaoks. Meil kodus rösterit pole ja ma alati ootan hotellihommikusööke, et nautida röstsaia. See on nii algeline asi, mis peaks buffeehommikusöögi juurde kuuluma, et ma olin selle puudumisest ausalt hämmastunud. Aga muidu oli kõik päris ok, oli mitut sorti putru ning pannkooke sai otse tellimise peale.

Peale hommikusööki läksime spasse kõik kolmekesi. Beebi ujumisrõngas oli meil ilusti kaasas, aga me vaid vedasime seda ühest kohast teise, beebit ujutasime lihtsalt selili :D Talle vist nii meeldib rohkem. Pidas kaua vastu ning nutma ei hakanudki, pakkisime end ise kokku, kui kojuminekuaeg lähenema hakkas. Erilist rõõmu beebs vees loksudes ka üles ei näidanud, pigem lesis seal ükskõikse näoga. Flegma beebi.

Kuigi kõik üksikud komponendid Toila spas olid nagu meh, siis kokku oli ikka päris tore. Kena oli mingit uut spad avastada ja koos minireisil käia. Tähistasime meie neljateist kuud koos ka. Ja tuba oli päris kena.

Hommikuks oli torm järele jäänud ning päike paistis. Võtsime kuumad joogid kaasa ja reis tagasi võis alata! Käisime veel läbi mehe vanemate haudadelt, mis olid nii paksult lume all, et teha polnud seal suurt midagi. Tuult ka veel jagus, nii et mees pani sinna raskustega üheainsa küünla, näitasime beebi ette ning tulime tulema.

Kokkuvõttes oli ikkagi päris tore tegus nädalavahetus.

Raamatuklubi: Lionel Shriver - The motion of the body through space

 

See raamat on üks minu viimase aja lemmikutest ning seda lugedes ma tõesti elasin kaasa nii hingega, et mõtlesin selle tegelastele ka hiljem veel.

Lionel Shriver on üks minu kõigi aegade lemmikkirjanikke. Tegu on naiskirjanikuga, kelle viljakast sulest on õnneks ilmunud ülipalju raamatuid, nii et mul veel avastamist jätkub. Praeguseks olen ilmselt umbes seitset raamatut lugenud ja kõik nad on mulle kui just mitte väga meeldinud, siis tugeva mulje jätnud ikka. Mõnes neist on lihtsalt kogu lugu ja materjal ise väga vastuolulised ja isegi õõvastavad, nii et ma ei kasutaks sõna "meeldib"... kuid kui lugu läheb korda ja tekitab emotsioone, siis on juba väga õnnestunud teos.

Üks tema kuulsamaid teoseid on ilmselt "Me peame rääkima Kevinist", mis on lugu koolitulistaja kasvamisloost läbi tema ema silmade... mis tekitab kurjust, kas keskkond või geenid?

Igatahes viimase käiguga raamatukokku õnnestus mul napsata veel üks Shriveri vanem raamat ja ees ootab kuhjaga lugemismõnu. Aga raamat, millest praegu räägin, peaks olema üks tema uuemaid. Seda raamatupoes lehitsedes olin  kahevahel, kas vaatamata lemmikkirjanikule ikka võtta, sest sisututvustus oli kergelt igavamaiguline: on vanem paar, Serenata ja Remington. Naine on olnud terve elu päris kõva spordifanatt, aga vanemas eas ei saa põlvede pärast enam joosta. Nüüd avastab tema hiljuti koondatud mees, et tahaks joosta maratoni, ja hakkab selleks treenima. Kuidas see nende suhteid mõjutab?

Kõlab ju jube igavalt? Aga otsustasin sellele raamatule võimaluse anda ja ei kahetse. Raamatut tõesti ei saa kaane järgi hinnata, sest see osutus ülipõnevaks, hästi kirjutatud, tundeid tekitavaks looks.

Üks keskne teema oli peategelase Serenata tundmus, et sport ja jooksmine on "tema asjad". Et kui tema nendega enam tegeleda ei saa, siis on natuke alatu, et mees läheb ja võtab üle ja teeb seda suuremalt ja edukamalt, kui tema kunagi tegi. Natuke nagu otsitud probleem, mina isiklikult ja kindlasti enamik inimesi ei näeks selles kunagi murekohta, et abikaasa hobi leiab ja sporti teeb, aga Shriver tegelikult suutis Serenata tundeid ka päris hästi edasi anda. See oli lihtsalt naise kiiks ja oli olnud läbi terve elu, et kui ta midagi omaks pidas, tundis ta selle suhtes üleolevust ja omandiõigust. Kui miski läks liiga massidesse, siis ta sellega enam ei tegelenud.

Mees omakorda aga vaatamata naise suhtumisele ei loobu oma hobist, vaid teeb seda aina suurema kärtsu ja mürtsuga ning paneb end kirja aina pikematele, ausalt öeldes ülejõukäivatele distantsidele, nagu meelega. Tema tervis ei pea sellele hästi vastu, sest treening on liiga intensiivne liiga lühikese aja jooksul. Lisada sellesse kompotti veel jooksugrupp, kes hakkab nende majas peale trenne hängima, ja Remingtoni noor ilus, Serenatasse üleolevalt suhtuv treener, ja pingeid võiks noaga lõigata. Kas nende pikk kooselu üldse peab sellele vastu?

Raamatu alguses oli mul mehest jube kahju, et miks ta kaasa üldse niimoodi reageerib ja teda ei toeta. Raamatu edenedes hakkasin aina rohkem kaasa elama naisele ning mehe käitumine muutus ärritavamaks. Ta hävitas oma tervist "tervisespordiga" lausa ennastunustavalt ja ka naise südamest palved ei suutnud ta meelt muuta.

Ühesõnaga väga korda läks see raamat mulle ning seda sa ju lugedes tahadki, et sul ei oleks ükskõik? Värvikad tegelaskujud, süžeeliin, mille peale no annab tulla, mahlakas dialoog... Mida veel tahta? Megastiilselt kirjutatud raamat.

Shriveri teostest kumab läbi teatud künismi ja asjalikkust, mis tihti üllatab. Näiteks märgib paar oma kahe täiskasvanud lapse kohta, et ausalt öeldes on nad mõlemad aia taha läinud, ega oota sugugi nende külaskäike. Päris ootamatu.

Shriver kindlasti pole kõigile, ta on nii intensiivne ja teemad teevad tihti haiget. Mina igatahes naudin teda väga ja kuna käesolev raamat on mu enda oma, jätan ta alles (mida ma teen vaid murdosa ostetud raamatutega) ja loen kunagi arvatavasti uuesti.

Ekspressipäev

Pugesin hommikul peale lapse kella kuuest toitmist mõnusasti mehe kaissu ning enne kui arugi sain, oli tunnike möödas. Meil on ideaalis kavas suht vara tõusta, st mina teeksin 20 min joogat ja mees vaataks sel ajal last, ning ikka jõuaks ta normaalsel ajal tööle. Mina aga ei saa kuidagi poole seitsme ajal üles, et võimlema hakata. Parema meelega ikka põõnaks edasi, nii kaua kui laps vähegi laseb.

"Praegu on ideaalne aeg joogat teha," ütles mees mulle kõrva sisse, "jõuab veel."

Laps kõrvalvoodis lesis, silmad juba lahti, aga suu kinni. Ajasin end oiates üles ja läksin võimlema. Esimesi päiksekiiri vaadates ja võimeldes läks kohe tuju heaks. Täiega on ikka sellist elutreenerit ja motivaatorit vaja, kes sunnib sind midagi tegema, mida sa ise teha parajasti ei viitsiks. 

Võimlemist lõpetades ütlesin ma elutuppa imbunud mehele õnnelikult: "Täna on ekspressipäev!"

"Jaa, ma kohe toon sulle."

Ekspressis oli väga pikk ja huvitav artikkel sellest, kuidas Kaja Kallas oma nõunike kaasabil rühmab tööd teha, et Eestit läänele tutvustada ja meie seisukohti väga selgeks teha ning võimalikult palju oma jalgealust kindlustada - tulevikuks. Ta on mulle kogu aeg meeldinud ja ma ei saanud kunagi aru tema pihta suunatud vaenust. Jah, ta on naine, see ei peaks õigustama sellist meeletut kriitikalaviini ja pahameeletormi, nagu talle osaks on saanud alates peaministriks saamisest. Ta on ikkagi intelligentne inimene ja tundub, et meeletult töökas ja sihikindel ka.

Artiklis oli ka mainitud, kui kahjulikuks osutusid siin vahepeal Ekre mehikeste homovastased ja rassistlikud jutud - teistest riikidest oli olnud kosta, et tippkohtumisi meiesarnases riigis enam väga oodata ei maksa. Mingid lollid veiderdavad ja otsivad tähelepanu, aga reaalselt kannatab meie välisjulgeolek!

Ja nüüd tahavad samad lollid jälle kord valitsust kukutada... Jumal anna armu noh. Laske normaalsetel oskajatel inimestel tegutseda ja meid esindada, hoidke oma veidrused endale.

Aga teisel teemal, avastasime ükspäev Kalamajas jalutades mingi sildi Paul's Bagels, seal all tahvlike, mis küsis: "Kas oled nõutuna meie sildi all seismas ja otsid, kust küll saaks selliseid bageleid? Kontakteeru meiega siin-ja siin aadressil Facebookis ja netis."

Mees telliski meile tänaseks 12 bagelit - vähem korraga ei saa. Neli eri maitset sai ka valida soovi korral. Mina nõudsin, et kindlasti ilma mingi lisandita tavalist ka võtaksime, mõnikord on kõige lihtsam kõige parem.

Käisime Kaurikesega neil äsja järel. Paul oli väga sõbralik ja küpsetistekott massiivne. Mees kirjutas, et oo kuidas tahaks juba ka seal töö juures. Mingis ideaalses maailmas oleksin ma võinud talle töö juurde sõita ja viia mõne värske, veel sooja bageli. Aga kahjuks olen ma mina, see tähendab mõtlen enamasti ainult endale, ja ma ei viitsinud trammiga Ülemistele kolistama hakata. Trammile saan ma käru tõttu ainult siis, kui see on madala põhjaga... Ühesõnaga jalutasin rahumeeli koju tagasi ja pistsin kaks bagelit pintslisse, ning nad olid ikka väga mõnusad ja head. Ühe tavalise ja ühe soolakristallidega. Kaks korraga osutus ka liiaks, ilmselt üks korraga on mõistlik, sest nad on tõesti lopsakad. Nüüd mitmeks päevaks hommikusöök garanteeritud, nad on rukola, tomati-kurgi, rooma salati ja juustuga kindlasti mõnusad.

Üle koridori naabritel sündis ka väike poiss ära eelmise nädala lõpus. Nii vahva! Nad said juba kahe päeva pärast haiglast välja, kuna seal oli nii palju sünnitajaid olnud. Tabasin naabrinaise üleeile koridorist ning soovisin õnne. Ta nägi välja hooletu ja rahulik, nagu oleks poes piima järel käinud, mitte kahe päeva eest lapse sünnitanud. Teda ei vii vist miski endast välja. 

Küsisin, kas sünnitus läks kergelt. Ta vastas, et ei, et juhtus suht just selline variant, nagu ta oli kartnud. Seda öeldeski oli ta nii rahulik ja häirimatu, tundub, nagu oleks seal sünnitamas muuseas käinud.

Mees vestles hommikul tööle minnes hoovis naabrimehega ja sai kuulda, et nende pisike magab juba omas voodis! Nüüd tunnen end nende kõrval luuserina, meil läks ikka rohkem aega enne lapse omasse voodisse harjutamist. Eriti tublid siis.

Päikesepoiss

Kaurikese haare muutub järjest tugevamaks. Mõni üksik kord on ta isegi viinud ise närimismänguasja suu juurde ja nosida püüdnud, selline ilus põhjus-tagajärje mõistmine ja motoorika areng. Aga enamasti siiski mitte. Ta võib midagi käes hoida ja kõvasti vehkida ning ise teist kätt nosida. Meile kummalegi ei meeldi, et ta oma käsi imeb, sest seda harjumust näib olevat hiljem palju raskem murda kui luti või mänguasja imemist.

Enne just ta hoidis lõvikujulist närimislelu kõvasti käes ja ise imes hoolega...seda kätt, mis lelu hoidis. 

Pakkisin kõik meile kingitud närimislelud lahti, neid on paras hulk. Aga ongi hea, saab igas toas mõnda hoida ja kärus ka. Armsad on nad kõik.

Saime läbi ühe suure raamatu, Beatrix Potteri kogutud jutud. Mõned neist lugudest olid üpris kummalised, aga üldiselt oli tegu ilusa suure raamatuga, mis sisaldas väga palju illustratsioone ja luuletusi. Nüüd loen talle kordamööda pisikesi õhukesi raamatuid, mis mees kõik ühekorraga ühe kontakti käest Facebookis skooris. Igaüks neist saab 10 minutiga läbi ning mul on selge, et meil on varsti vaja uut lugemisvara. Mitte et laps aru saaks, mida talle loetakse, tema poolest võiks neid järjest ja järjest korrata praegu, aga endal läheks igavaks.

Homme õnneks jälle ekspressipäev, saab talle sealt ka ette lugeda. Koledusi.

Milline päikesepoiss meil ikka on! Täna hommikul lasi ta mul ilusti ära teha jooga ja toimetused köögis, enne kui kostis esimene õnnetu karjatus magamistoast. Võtsin ta üles, musitasin ja küsisin, kuidas ta oli maganud, ja juba säras ta nagu jõulukuusk. Nagu see oleks suurim rõõm, et ma ta juurde saabusin.

"Küll mul on hea meel just sinu emme olla," ütlesin teda paljaks koorides ja potile sättides.

Kaurike naeratas ja koogas kõigest väest, nagu saaks täpselt mu sõnadest aru.

Sam või Frodo?

Teeme vaikselt Sõrmuste Isanda filmimaratoni. Vaikselt selles mõttes, et seal on kolm filmi, meie aga vaatame juba kaks õhtut esimest filmi ja see pole ikka läbi.

Eile küsisin haigutades, et nüüd peaks film ju kohe lõppema?

Mees küsis, kas teen nalja. Film polevat veel poole pealgi.

Mis ma teha saan, kui õhtuti väga vara ära kustun. Üleeile kümnest ja eile poole kümnest. Lihtsalt ei suutnud enam silmi lahti hoida. Olin eile vist isegi liiga liikuv: hommikune võimlus, kaks jalutuskäiku ja õhtul trenn. Tundsin juba trenni minnes, et eriti tunnetust sees pole ja sellest tuligi üks mittemidagiütlev treening. Isegi ei venitanud pärast, mida ma muidu alati püüan teha. Olin nii väss, et isegi saunas ei jaksanud olla.

Edaspidi tean, et teen kas ühe jalutuskäigu ja trenni või kaks jalutuskäiku, rohkem ma ei jaksa. Just peale selle kirjutamist võtan ka jälle päikesepoisi ja lähen välja, käru juba ootab aias.

Igatahes Sõrmuste Isandat vaadates hüpitasin Kauri süles ja arutasin, et Sam suht kogu aeg päästis Frodot ja tema oli see tõeline kangelane.

"Ilma Samita oleks ta mitu korda surma saanud."
"Muidugi," oli mees kohe nõus. "Sam kandis oma turjal tervet seda frantsiisi."

"Kumb on sinu meelest parem, Frodo või Sam?" küsisin Kaurikeselt. Tahtsin veel juurde lisada, et kui Frodo, siis ütle aguu, aga mees jõudis ette:

"Kui Sam, siis tee blääärgh!" (Imiteeris Kauri piima väljaajamist, mida ta päevas lugematu arv kordi teeb ja mille tõestuseks on pidevalt üleajav pesukorv vaatamata igapäevasele pesupesule.)

Ma hakkasin selle peale itsitama ega saanud tükil ajal pidama. Selliste asjade pärast ma meest armastangi.

Kaur vaatas meid mõtlikult, ei teinud ei aguu ega blääärgh. Ilmselt ei olnud kumbki kääbik tema silmis suurema kaaluga.

Täitsa kahekesi, ilma lapseta

Nädalavahetus oli kena ja tegevusi täis. Ma ei saanud üldse aru, miks laupäeva hommikul mees muudkui soovitas mul veel minna trenni või jalutama, sest minu arvates selleks enne ema tulekut aega ei jätkunud. Pärast selgus, et temal oli meelde jäänud, nagu saabuks ema pool 2, mitte pool 1. Liigutas seal tšillilt ning kui ütlesin, et sa hakkad kohe emale järgi sõitma, eksju, siis ehmatas end kangeks :D Viskas kähku söögid ahju.

Õhtul läksime mehega kinno "Batmani" vaatama. Teadsin, et mehele see meeldiks ja ise olin ka üpris kiitvat arvustust lugenud. Noh, mulle väga ei meeldinud. Ma sain aru, et hästi tehtud film ning taustamuusika oli väga mõjuv, Pattinson ka ikka end nüüd tõestanud suurepärase näitlejana, aga jumal...kui masendav see film oli. Ja pikk - kolm tundi! Minu jaoks see kõik venis ning kuna üldine meeleolu on nagunii tavapärasest palju ärevam, tunnetasin kinosaalis, kui väga ma selliseid õudseid emotsioone praegu juurde ei vajanud. Aga sain. Nagu suur pang jääkülma vett oleks mulle kaela kallatud. Kas lavastaja tahtis lihtsalt inimestele masekat tekitada?

See-eest mehele vähemalt meeldis väga, see oli hea. Me ikka tihti vaatame pigem mulle meeldivaid asju ka, nii et tahtsin midagi temale sobivat ka vahelduseks teha. Ja saal, mis oli muuseas tuugalt täis, tundus ka rahul, mõned isegi plaksutasid lõpus. Väga palju teismelisi oli saalis, tundus, et koroonapassi küsimise lõpetamine tõi nad kõik kinno.

Aga igatahes oli tore jälle kinosaali saada ja see kogemus kulus üle mitme kuu väga ära. Võtsime snäkke kaasa ja mees oli meile paaritooli kinni pannud ja noh, mõnus oli.

Eile õhtul jalutades ja taas filmist rääkides küsis mees lootusrikkalt, kas ma tahan äkki kõik "Batmani" filmid koos ära vaadata - sest seda on erinevate näitlejatega ülipalju ekraniseeritud. Isegi hetkegi ootamata vastasin ma: "Ei, aitäh."

Jumal, ei :D

Ema hoidis sel ajal last ning meie kõigi õnneks laps magas peaaegu terve aja. Tore, et ema palju läätamist ei saanud. Endal oli kinosaalis küll selline ärev tunne veidi, et mina siin rahulikult vaatan filmi, aga kellelegi äkki karjutakse praegu tundide viisi kõrva... õnneks nii ei läinud.

Järgmisel hommikul oli meil tööjaotus: ema vaatas last, mina võimlesin magamistoas, mees keeras hommikusööki kokku. Megamõnus rohkete valikutega hommikusöök oli, nagu hotellis. Kes sai croissanti, kes sai pita-leiba, kes tavalist võikut nagu metslane. Kõik kattematerjalid olid lauale pandud ja muna ja eri kohvivariante sai juurde. Peale söömist teatas mees, et meil vaja kähku beebile ujumisrõngast ostma minna, sest plaan oli päeval spaasse minna. Ta meelitas minu ka kaasa ning jätsime veidi üllatunud vanaemale jälle Kauri kätte ning ise jooksime naerdes hommikusse. Hea oli ikka küll jälle kahekesi käia ringi, käest kinni. Vajaliku beebide ujumisrõnga leidsime vist kuuendast poest, kust küsisime, mitte kuskil neid eriti enam ei ole. Samuti uurisin ühest beebipoest, kas neil on beebide sokke, mis ei tule nii kergesti jalast ära. Müüja mingeid lubadusi anda ei tahtnud, aga koos leidsime ühe kolmese paki ilusate kõrgete ja kitsaste sokkidega, rohelised, sinised ja beebid, mis etteruttavalt tõesti jalast ära ei tule, siputatakse siis kui palju tahes. Ha! Vanemad üks, beebi null.

Meie poeskäigu ajal oli ema jälle beebi armsasti magama suutnud uinutada, tal tundub olevat selleks annet.

Kõik koos spas oli tore, kuigi aeg läks kiiresti. Kaurike pidas beebibasseinis vastu umbes 50 minutit ning kõik saunad tuli selle ajaga kiirelt läbi joosta. Kaua taga otsitud ujumisrõngast ta küll ei hinnanud ning pigem eelistas niisama selili sulistada. Vähemalt oli beebibassein mõnus soe.

Seega see nädalavahetuse kokkuvõte ka lõppeb, sest keegi siin kõrval nutab nagu kurjast vaimust vaevatud ning ma parem viin ta uuesti välja. 

Nii tilluke!!

Eile oli nii hea päev. Algas see juba sellega, et tegin hommikul joogat - mees vaatas sel ajal last. Need ajad, kui sain lapse hommikuse magamise ajal võimelda, said otsa vist kuu pärast ta sündi, sest ta hakkas hommikul vara ärkama ja üles jäämagi. Sellega läks kaduma traditsioon hommikul end lahti võimelda, mis mulle raseduse viimastel kuudel nii armsaks oli saanud.

Eile siis tegin jälle käe valgeks ja noh, ehmusin ka ise veits, kui kange ma olen. Paar kuud jäi vahele ja seda ülilihtsat kava on mõne liigutuse juures raske teha! Peab enda eest ikka pidevalt ja ilma vahedeta hoolitsema. Ma tegelt viimasel ajal igalt poolt valutan, iga päev on valus mõni uus koht, endal ka loll tunne, ma olen ju ainult 32 aastat vana. Ilmselt võib selle kirjutada pikalt diivanil veedetud tundide arvele. Toidan seal last ja siis ta alati jääb peale üht rinda tuttu ja kipub ära tõstes kiiresti ärkama, nii et ma jäängi diivanile istuma, laps süles, ja telekat vaatama ja mugima. Ja igapäevane jalutuskäik ning trenn 2-3 korda nädalas ei aidanud sinna juurde enam midagi, ma olin endal lootusetult mingid närvid kinni istunud.

Arvan, et kevad aitab selle kõigega loomulikult kaasa ja hakkan rohkem aega väljas veetma. Eile näiteks tegin kokku kolm jalutuskäiku ja õhtul tundsin end energiliselt ja miski ei valutanud!

Kõigepealt jalutasime perearsti juurde Kauri 3. kuu visiidile. Kaalub ta juba 6470 grammi ehk on oma sünnikaalu täpselt kahekordistanud. Pikk on 63 cm. Kaal pidi olema teiste lastega võrreldes keskmine ja pikkus natuke rohkem keskmisest. Pereõde mainis jälle, et nii rõõmus laps. Sai rotaviiruse vastu suukaudset vaktsiini ja süsti reide kompleksvaktsiiniga. Selle viimase peale hakkas ta kõvasti karjuma ja karjus end paari sekundiga punaseks nagu peet. Õnneks rahunes kiiresti, sest emme oli ju ka seal ja maailm nii ilus :) Pereõde käis korraks teises ruumis ja tagasi tulles jälle imestas, et juba laps naeratab.

Selles perearstikeskuses pole mul vist garderoobi õnnestunud kunagi minna ilma, et keegi ei hüüataks beebi peale: "Nii tilluke!" Eile oli garderoobis üks ema oma väikeste kaksikute poistega ja seletas neile ka: "Nii armas tita! Vaadake, teie olite ka kunagi nii tillukesed!"

Ühesõnaga Kauriga oli kõik hästi ja jalutasime päikese käes koju tagasi. Päeval oli meil kokku lepitud jalutuskäik Mikoga, läksime Stromka äärde ja nautisime ilusat päikesepaistet. Võtsime automaadist kohvid ja jutustasime. Kaur oli kogu tee rahulik. Vahepeal nagu hakkas alustama lääga, siis vaatas, et oi mingi uus nägu ka siin, parem käitun hästi, ja unustas lää ära. Kasu ka Mikost :D

Märkasin, et kippusin muudkui Ukrainast jaurama, kuigi väidan, et tahan end sellest teemast kaugemale hoida. Ilmselt on sees ikka mingi vajadus end tühjaks rääkida. Miko hoidis rahulikku joont ja rahustas mind ka maha. Üks hetk mõtlesin, et vastupidi näiliselt tunduvale on maailm ikkagi ilus ja päikeseline ja inimesed on ilusad ja head. Ma olen oma eluga praegu nii rahul ja tunnen ennast oma lapse naeratavasse näkku vaadates lihtsalt õnnistatuna. Hommikuti äratab mind omatehtud lattet voodisse tuues mees, kes võtab lapse ja käsib mul joogat tegema minna...mis võiks veel parem olla?

Ja õhtul, kui mees kodus, pakkisime mütaka kokku ja sõitsime Mustamäele uude ümber tehtud ja hiljuti taasavatud Männi parki. No see on ikka proff koht nüüd. Mul on tunne, et lähen mõni päev bussiga lihtsalt sinna jalutama, sest seal tõesti väga mõnus. Seal on olemas kohvik, seal on vinka-vonka tervet parki läbivad laudteed nagu rabas, nii et sa saad jalutada veel hoopis põnevamalt kui lihtsalt pargiteede peal; seal on mingid lamamiskiiged, võrkkiige tüüpi, aga kõvemast materjalist ja postide vahele tõmmatud. Ilusa ilmaga võib ikka väga mõnus olla, võtad raamatu ja pleedi kaasa ja lähed tšillid seal kiigel. Ja neid on nagu seeni pärast vihma, nii et jagub kõigile soovijatele.

Kaurike läks õhtul natuke kuumemaks, ilmselt kompleksvaktsiin tekitas pisikese palaviku. Mina musitasin teda murelikult otsaesisele ja katsusin temperatuuri, aga üllatuslikult ütles seekord hoopis mees, et lapsel pole midagi viga ja las ta olla. Läks magama tavalisel ajal ja magas tavaliselt ning hommikul ärkas tavalise rõõmsa oleku ja jahedama peaga. Vaktsiinid tegid sees oma töö ilusti ära. Tegin  hommikul jälle joogat ja kuulasin, kuidas laps issiga magamistoas sekeldas. Mees laulis talle heliredelit ja laps jutustas oma keeles hoogsalt vahele.

Täiuslik reedeõhtu

Kaurike katsub järele, mida talle loetakse

 

Mõni päev on kohe selline, et igast otsast sajab sulle midagi kaela. Käisime Kauriga kergkäruga jalutamas, sest päris käru oli veel oma ratastega remondis. Kergkäru oli muidu päris okei, ainult et laps oli seal näoga sõidusuunas ehk mina ei näinud teda. Niimoodi paistis talle ka päikest näkku ning pidin kogu aeg kohendama rätikut, mida pesulõksude abil talle päiksevarjuks seadsin. Kogu ava kindlasti kinni katta ei tahtnud, seal pidi nii jube palavaks minema. Tahtsin võimalikult lahti talle selle nägemisvälja jätta. Nii ma iga kümne sammu järel kargasingi vaatama, kuidas mu lapsukesel seal kärus läheb. Mulle ikka sobib ainult laps enda poole kärutada.

Igatahes, selle kergkäru viisin alla ära ja tulin kombesse riietatud mütaka lapse järele. "Lää," ütles mõnus mütakas, ja tegi seejärel mu õlale suure piimaväljalaske. Kogu mu jope parem pool oli sellega koos ja vaikselt hakkas teksadelegi tilkuma; tema enda kombe ka. Ma pühkisin selle läkarätiga ära ja läksin ikka sama jopega jalutama, sest ei viitsinud vahetada. 

Siis samal õhtul peale lapse vanni hakkasin teda mähkimislaual mähkima ja lobisesin samal ajal mehega, kes voodi peal lesis. Rääkisime just sellest, et konkreetsest mähkmepakist tundub piisavat vaid 2 nädalaks - oleksime lootnud, et kauemaks. Korraga karjatasin ja hüppasin lapsest eemale, ta oli hakanud suure kaarega mulle peale pissima. Oleksin seda lihtsasti ennetanud, kui oleksin ta ise potile pannud, aga mõtlesin, et peale vanni ta ei taha. Tahtis, ja raiskas kohe ära mähkme, mida olin hakanud talle ümber panema. Seda ei saanud enam kasutada, see oli seest ja väljast märg. Mees naeris mu pissise pluusi üle.

Samal õhtul peale dušši hüppasin mehe juurde ja ta pani beebi mulle korraks rinna vastu. Ühe sekundiga hüppasin jälle eemale, sest söömise asemel oli Kaur hakanud mulle rinna peale oksendama. Natuke sassis suunad...Selline täistabamuse-päev.

Aga täna avasin pesunöörihooaja! Mul on selle üle imelikult hea meel. Üldse on rõõmustavad mingid imelikud asjad, mis varem poleks olnud. Reede õhtul mees tahtis mind trenni saata, aga mina ütlesin ei, ma tahan külmkapi lõpuks ära koristada. Olin seda juba pikemat aega tahtnud teha - lapse kõrvalt kuidagi ei õnnestunud ja õhtud olid alati kinni olnud. Koristasingi siis rõõmsalt külmkappi ja küsisin mehelt iga purgikese kohta, kas ta seda reaalselt kasutab või võin ära visata. Päris paljudest artiklitest sain lahti ka! Ruumi külmikus juures. Ja see hais kadus ära, sest samuti pikemat aega olin ma iga kord külmikut avades mõelnud, mis paganama asi seal haiseb. Kindlat sotti ei saanudki, vist oli mehe poolt turult ostetud läti päritolu haisujuust, aga igatahes nüüdseks on lõhn kadunud.

Rää

Juuste väljalangemine on alanud. Nende juuste, mis olid raseduse ajal peas kinni ega tulnud hormoonide tõttu ära. Ma peas veel muutusi pole märganud, aga kodus on kõik kohad blonde juuksekarvu täis.

Täna beebiga jalutades põikasin läbi apteegist ja ostsin mingid uhked juuksevitamiinid. Tahan täiega pikka lakka! Ei tea, kas neist tolku ka on, kuid halba ka vast ei tee.

Ilm oli imeilus, paistis soe päike. Stroomi ranna äärne kergliiklustee ja pargid-mänguväljakud olid päikesest üle kullatud. No nii kaunis oli. Juba üks seltskond grillis. Taamal sillerdas meri, aga mere äärde ma ei jõudnudki, sest kibelesin jälle eile nähtud ilusate majade juurde kiibitsema ja imetlema.

Meie vankril oli üks rattakumm suht tühi, nagu kohe teekonna alguses avastasin. Mees, kellega telefoni teel konsulteerisin, arvas, et vast kannatab jalutuskäigu ikka ära ning ta õhtul vaatab. Kannataski õnneks ning katki midagi ei läinud, ainult naljakat lohisemishäält tegi vanker kogu aja. Aga tagasi ju nii ilusa ilmaga keerama ei hakanud, ikka tahtsin välja saada.

Praeguseks on mees juba kummi korda teinud ja homme peaks jälle ilusti välja saama. Samuti, kuna ma temalt küsisin, kas meil kuskil on liimi mu ketsiääre taas kokkuliimimiseks, juba ketsi korda teinud ja see seisab praegu klambri all köögilaual ja kuivab kokku. On mul ikka tubli ja asjalik mees! 

Kaur läätas pool teed, vahepeal magas, siis läätas edasi. 

"Kaur, me jõuame kümne minuti pärast koju," ütlesin talle rahustavalt, lisades poolihääli: "Poole tunni pärast miinimum..."

Kuskile ühistranspordi peale polnud ka mõtet ronida, seal oleks läätamisega veel palju ebamugavam olnud liigelda. Tänaval ma vähemalt läksin kõigist kohe mööda ja nad said lääkoori ainult korraks kuulda. Nii et vaatamata suurtele protestidele läksime me niisamasuguse tempoga edasi kodu poole.

Lõpuks pidin Kauri endale sülle korjama, mille peale tal kohe nutt vaikis. Polnud tal viga muud midagi kui et ta ei tahtnud enam kärus sõita. Natuke maad tulime niimoodi, et ta mul süles ja lükkasin vankrit ka, aga kaugele nii ei lähe, ta ju üle kuue kilo ning niimoodi ei saanud tal nägu päikese eest ka hoida. Nii kui ta tagasi vankrisse sai, läks pettunud lää jälle edasi, ainult et kojujõudmise ajaks oli sellest saanud rää. Ta õppis nagu uue hääliku - r-tähe! 

Oleme kasu lõiganud ka sellest kurvast sündmusest.

Igapäevaelu poeesia

Mees jõudis eile pojaga spast sulistamast tagasi poole üheksa paiku õhtul. Beebi oli just varakult magama jäänud.

"Mis teeme?" küsis ta energiliselt.

Hiivasime Harry Potteri pusle, mille ta sõpradelt laenanud oli, koos puslematiga köögilauale. Päris kasulik asi see puslematt. See pusle on meil juba pikemat aega pooleli, sest päeval pole mul kunagi mahti panna, mees on tööl, ja vahel paneme mõne tüki õhtuti peale beebi magamajäämist või siis nädalavahetuseti ka.

Roni nägu oli juba kokku pandud, aga läks kogu aeg uuesti sassi, sest keegi läks sellele karbiga vastu.

"Klassikaline Ron," ässitasin ma. "Ta oli pool ajast haiglatiivas raamatutes ka."

"Ma imestan, kuidas Ron ja Hermione üldse kokku jäid," nõustus mees. 

"Ooh, see tükk käib kindlasti Roni kiivrisse," rõõmustas mees hetke pärast. "Aa ei, võib Harry säärekaitsmesse ka käia, raisk..."

Igapäevaelu poeesia.

Raamatuklubi: Mart Juur - Tants pika tüdrukuga

Raamatut aitab esitleda Kaur, kes küll sellest suuremat ei arvanud...

Mart Juure "Tants pika tüdrukuga" sain ma laenuks Marililt ning see on üks Juure naljakate juttude kogumikke, nagu ta on mitmeid avaldanud. See täitsa meeldis mulle, pool lugesin läbi juba autosõidul Tartust Tallinna kohe peale raamatu saamist.

Sisaldab mõnusaid absurdinalju, mahlakat keelt ja tavapäraste situatsioonide ümberpööramist, nagu näiteks et hord kirjanikke läks kokkusaamisele kuulsa lugejaga; või Kalamaja elanike õudusest, kui naabriteks kolinud homopaar pole veganid, sõidavad Hummeritega ja vihkavad mustanahalisi. Naersin lugedes mitu korda valjusti, nii et mees muudkui küsis, mis on ja mis on. Talle konkreetset kohta ette lugedes ta isegi mitte ei muianud, vaid oli nagu et jumal küll :D

Minu isiklik lemmik oli lookene "Koondamine kirjandusministeeriumis".

MINISTER (lehitseb õhukest brošüüri, mis varem oli "Tõe ja õiguse" I osa):

"Muide, miks me Marile ja Kassiaru Jaskale kinga ei andnud? Ainult nemad kahekesi ongi alles.

KANTSLER: Kassiaru Jaskat ei tohi puudutada, ta on tähtis nina, Lauri Vahtre ja Mart Laari sõber. Nii kui midagi on, jookseb kohe Toompeale ja EÜSi kaebama. Vana intrigandi peale meie hammas ei hakka. Ja Mari - noh, tema tõi viimasel hetkel arstitõendi, et on rase. Libises käest, kurinahk.

Võtab ju naeratuse näole?

Nüüd aga on kõik mu raamatud läbi loetud ja pean seadma sammud raamatukokku, et mitte oma päevi sisustada Netflixi sarjaga "Real housewives of New York". Ilmselt on siis mõistlik võtta korraga terve posu, sest sinna minna saan ma ainult ilma lapseta ja seda annab koordineerida. Raamatuid tagasi viia saab üle ukse küll ka hädapärast lapsekäruga.

Aeglaselt kulgenud pühapäev

Täna oli kuidagi selline aeglane, mõtlik pühapäev. Peale mehe valmistatud maitsvaid õhukesi pannkooke läks tema massaaži. Mulle pani ta pannkookide juurde mu armastatud maapähklivõi purgi ja ütles, et teeksin maapähklivõi ja vaarikamoosiga ühe koogi, raudselt on hea. Oligi. Mõnus kombo soolasest ja magusast.

Mehe poeg ja mina rääkisime tema lemmik-juutuuberitest ja lemmikvideomängust. Lubasin tal isegi mulle paar tolle juutuuberi videot mängida ja teesklesin, et ma ei vihka neid :D Mees tuli koju ja läksime ilusasse kevadesse jalutama. Tegime lopsaka kahetunnise ringi ja avasin ka elektritõuksihooaja. Ausalt öeldes jätsin tõuksi peagi uuesti tee äärde järgmist huvilist ootama, sest üksi vurada polnud pooltki nii mõnus kui mehe ja lapsekäruga kõndida, käest kinni hoida ja vahetevahel musipause teha. Mees kõnnib üksi megatempoga - kui mina tõuksiga läksin, tahtsin pidevalt tagasi keerata, et nö nende ümber ringe sõita, aga seda ma teha ei saanud, sest kogu aeg olid nad mul peaaegu järel. Läksime peaaegu sama tempoga, mina tõuksil ja nemad jalgsi:D 

"No anna nüüd gaasi, näita, palju tuleb!" ergutas mees.

Aga mina olen argpüks ja sõidan kergliiklusteel, kus suht palju inimesi vastu tuleb, ikka pigem aeglaselt. Pluss ma ei taha käna käia.

Läksime ühe Stromka-äärse uusarenduse juurde, mis kannab vahvat nime Uus-Meremaa. Kuigi majad alles vaikselt valmivad, on korterid pea viimseni läbi müüdud. Pakkusin nende hinda ja panin 60000ga mööda, sest need on veel kallimad. Tahetud ja nõutud uus rajoon, merele väga lähedal ja ümber kergliiklusteed. Seal kõrval juba paar aastat tagasi sama arendaja poolt ehitatud majad on ikka väga ilusad, keerasime nende vahele ka sisse, et kiibitseda ja ilu imetleda. Stiilselt mustad ja suurte puiduvärvi rõdudega... mul ila tilkus.

Võtsime ka kohvid tee äärest kohviautomaadist kaasa, need on seal Stromkal ikka väga hea väljamõeldis. Tänase ilusa ilmaga oli seal lausa järjekord.

Kodus sõime ja meie Kauriga istusime diivanile teda toitma, mis tema puhul enamasti tähendab, et ta sööb viis minutit ja jääb insta mu rinnale tudule. Emme juures on ju soe ja turvaline ning piim mõjub uinutavalt. Täis saab ta kõhu isegi selle lühikese ajaga, sest on lihtsalt piima imemises nii efektiivseks muutunud. Tal on juba topeltlõug ja voldikesed kätele tulnud. Selliste kohta öeldakse ponks poiss, ütles issi.

(Imetamise kohta veel nii palju, et juba mitmendat aega ma panen tähele, et kui Kaur söömist alustades korraks pausi teeb ja hinge tõmbab, hakkab minul piima edasi purskama lausa vertikaalselt! Söömise alguses, kui see vool on nii tugev, jooksis muidu piima alati edasi, kui Kaur korraks pea ära võttis, aga nüüd on surve lausa selline, et purskab üles. Siis ma alati karjatan ja vajutan rätiku peale, et me kõik piimast ei ujuks. Kaur korraks neelatab ja sukeldub uuesti vapralt sööma.)

Mees hakkas tegema spinati-fetajuustupirukaid ja kuna mul oli just läbi saanud Harry Potteri viies osa (lugesin järjest just uuesti läbi kuuenda, seitsmenda ja viienda osa), jäin nõutult ja raamatuta diivanile lebasklema. Puhusin mehega juttu ja vaatasin naabrite aeda, puulatva. Toas oli mingi ilus ja sume valgus, kevadine. Mõtlesin, kui harva ma niimoodi, ilma õieti midagi tegemata lihtsalt istun ja puhun kellegagi juttu. Alati peaks nagu midagi lehitsema või netti sirvima, sest info tahab pühendumist. Aga sellest infost on mul praegu kõrini. Ma ei taha rohkem midagi teada, tahan elada oma ilusat elu, aeglaselt ja muretsemata. Ma tunnetan, et olen viimasel ajal päris ilusti oma nutitelefoni aega vähendanud ja olnud rohkem hetkes, ja see on vaimsele seisule nii hea. 

Pluss mida rohkem laps kasvab, seda rohkem hakkab ta eeskuju järgima ning ma ei tahaks talle näidata, et suured inimesed oma elu elamise asemel vahivad mingit väikest helendavat ekraani ja istuvad nagu nõiutult tundide kaupa. 

...Ja pärast lugesin Kaurikesele ja üle tüki aja ta kuulas ja vaatas mulle otse suhu ning efekt tundub kohe näha, sest ta lobises siin selle postituse kirjutamise ajal ise pikkade häälikutega.

Nüüd ma lähen, sest keegi nõuab süüa.

Kaur 3 kuud

 

Meie Kaur on homme kolmekuune! Palju õnne meie pisipoisile.

Verstaposte ja uusi oskusi vaikselt lisandub. Täna panin teda kõhutama ja ta tegi seda täitsa ilusti ning naeratas ka mulle. Kui tuju on hea ja ta piisavalt kõva pinna peal ja ilusti näoga minu poole, siis võib natuke aega täitsa olla kõhuli. Siis keeras ta end pikema jututa selili ja jäi siputama nagu mardikas. Panin ta varsti uuesti kõhuli ja nüüd keeras ta end ümber esimese viie sekundi jooksul. Mind on üle kavaldatud.

Vaikselt on ta hakanud asju haarama, aga see ei tundu veel päris mõtestatud haaramine, et näen midagi ja tahan seda saada, vaid pigem kogemata võtmine. Kui midagi talle pihku suruda, siis mingiteks minutiteks ta selle ka pihku jätab. Ja mu rinnal süües hoiab ta alati niimoodi hajameelselt käega mu pluusist kinni.

Täna öösel ärkasin selle peale, et Kaur nuttis ja püüdis sinna vahele järjekindlalt lutiketti süüa. Mis mulle meeldis, oli, et ta seda ketti kõvasti endale rusikasse surus ja näo juurde tõstis, see tundus juba natuke mõtestatud.

Jutustada meeldib meie poisile päris palju, eriti jutukas on ta issiga. Peamine sõna on Aguu. Eile jalutasin temaga väljas, olin teda vankris nüüd rohkem istuvasse asendisse tõstnud, nagu mees teeb. Eks ta nüüd vaikselt muutub ümbruse vastu ju uudishimulikumaks. Jalutasime, kena päike paistis, vankrist kostis vahetevahel mõni mõtlik aguu... Idüll.

Potitamisega läheb kenasti, ehkki enamikel kordadel potile pannes ta sinna veel midagi ei tee. Keskmisel püüame tal sinna 1-2 pissi päevas, aga täna näiteks on ta juba kaks korda potti pissinud ja ühe korra kakanud, nii et progress on märgatav. Kui me viimati ostsime mähkmeid ning ma nägin, et suuruse nr 3 pakk maksis 20 eurot, jäi mul suu lahti ning süvenes soov teda võimalikult palju potile panna või riidemähkmeid kasutada.

Riidemähkmetega läheb ka päris kenasti. Need lekivad nüüd palju vähem, ilmselt lähevad iga kasutamisega järjest imavamaks. Lekkima hakkavad nad küll kaks korda lühema ajaga kui ühekordsed mähkmed, seda tuleb siis silmas pidada temaga toimetades - et kui mähkmevahetusest tund või poolteist möödas, on targem riidemähet uuesti vahetada, kui õnnetust ei soovi. Pissist peput tunneb ta selles ka palju enam ning annab sellest nutuvõruga märku ka. Puhaspepule meeldib üle kõige siiski puhta ja kuiva pepuga olla. Õhuvanne naudib ta ka ega protesteeri nende vastu.

Veel on Kaur suur veesõber. Ta käib igal õhtul vannis või issiga duši all. Veeprotseduurid on alati mehe teha, see on nende ühine aeg koos. Mina lihtsalt võtan rätikuga puhta poisi duši alt vastu ja kuivatan ära.

Kaur võib nüüd päris pikalt selili mängukaare all lesida ja ise end lõbustada. Beebikiiges võib ta ka olla, aga siis peaks emme või issi ideaalis kohe ees nägemisväljas olema ja teda tihti plutitamas käima. Pikalt talle seal ei meeldi ja ega tahagi pikalt teda seal hoida, see polevat anatoomiliselt väga hea. See on rohkem abinõu, kui endal vaja midagi ära teha.

Öö ja päev on poisil vist täitsa selged ja ta tundub neil ilusti vahet tegevat, sest öösiti magab kenasti ja ärkab vaid korra söömiseks. Ma pole enam mingit unevõlga ammu tundnud ja magan ise ka iga öö une täis. Võime alati kindlad olla, et kui 9-10 vahel peale viimast toitmist uinunud poisi tema voodisse viime, jääb ta alati magama ning edasine aeg on meie päralt. Vist ühel korral kümnest ta natuke jääb jorisema, aga siis issi uinutab ta ikkagi magama. 

Mul on mingi kahtlane tunne kuklas, et äkki me oleme mingid supervanemad :D Ma vahepeal räägin seda mehele, et kas ta ikka aru saab, kui ässad me selles lapsevanemduses oleme. Eks vast teatud asjades on meil lihtsalt vedanud ja on nö lihtne laps, aga usun, et paljud aspektid on ka meie teene. Mina ei põe tema puhul väikeste asjade pärast ja lasen paljudel asjadel minna isevooluteed. Ma pole liitunud ühegi beebigrupiga netis, sest minu meelest on sellised asjad lollakad. Usun, et see on elu kergemaks teinud: pole nii palju asjade üleanalüüsimist ega teistega võrdlemist. Kui mingi küsimus on, siis guugeldan.

Ja mees on tõesti täie kohaga partner ja teeb pool kõigist lapsega seotud toimingutest. Vahetab pooled mähkmed, jutustab, vannitab, teeb lolle nägusid ja lõbustab. See on ka mind ilusti täie mõistuse juures hoidnud.

(Üks päev sel nädalal tuli mees töölt ja hüüdis esikust:"Aguu!"

Kaur mu süles hakkas selle peale nutma. Mehel oli nagu sorri, et elan :D)

Ja une suhtes ma usun, et me väärime ikka auhinda selle pärast, kui varakult ta omaenda voodis magama hakkas. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saaks magada, beebi kaisus. Kuidas nii keegi und peaks saama? Ma ei saaks 100% sügavasse unne langedagi, kogu aeg mõtleksin, ega ma talle peale keera. Ja meie voodi on ikkagi meie jaoks, seal pole kohta lastele. Meie suhe on kõige tähtsam.

Ma arvan, et pakin selle kolmekuise aguu nüüd kokku ja viin jalutama.

Mu elu on parim

Sain eile trenni minnes palve oma telefon koju jätta ja tagasi jõudmise ajaks oli mees selle vahetanud uuema mudeli, iPhone XS vastu. Ta keeldus mulle ütlemast, palju oli juurde maksnud, väites, et teab ühte tüüpi ja see pole poest ostetud. Käskis mul enda asjadega tegeleda ja mitte uurida elu:D

See uus mudel on igatahes väga viis. Toetab ilusti kõiki äppe, mida ma tahan kasutada, seal on ka Chrome'i brauser, nii et saan netti sirvida harjunud moel, ja ta on nii kiire. Pildikvaliteet tundub ka väga hea.

Nii et juhhei, vol 2!

Mu elu on tegelikult ikka super. Meil on praegu majas kolm kimpu lilli, nii et ühe viisin magamistuppa meie voodi peatsisse aknalauale, et ilu veelgi igal pool oleks. Ühe kimbu sain nädalavahetusel, teise naistepäevaks ja kolmanda, ilusad lillad tulbid, sest mehe töö juures organiseeriti naistele kimbud ja üks jäi üle. Skoor! Need tulbid on kaunid, tulbid on üldse minu meelest nii elegantsed lilled, armastan neid.

Pluss nädala pärast tuleb meile külla minu ema, kes aitab Kauri hoida ja laseb meil esimest korda kahekesi koos välja minna. Ema helistas ükspäev ja ütles traagilise häälega, et tal on probleem. Probleem, et ta igatseb oma lapselast. Selleks päevaks oli möödunud vist paar päeva meie lahkumisest ema juurest, aga Kauri poole kõõritades sain kohe aru, miks keegi võiks seda väikest nunnupalli kohe igatsema hakata. Ta on nii võrratu! Praegu lesib teine oma tegelustekil, vahib öökulli, mis kaare otsast alla ripub, ja kuulab klassikalist muusikat. Äsja ärgates tahtis mees ise teda esimest korda potile panna. Ütlesin, et mul on tavaks talle selle juures laulda, ning mees ümises talle "Aisakella" viisil: "Potike, potike..." Kaur tegi kohe kiiresti pissi ja hommiku võis õnnestunuks lugeda.

Eile sai ta esimest korda proovida kunsttoitu, kui minu trenni ajal mehele ikka väga pikalt läätas ja väitis, et on nälga suremas. Ma tean täpselt, et seda ta ei saanud olla, sest oli vahetult enne minu minekut väga pikalt ja lopsakalt söönud. Aga tal on vist praegu, 12nda nädala paiku, mingi järjekordne kasvuspurt. Ta sööks hea meelega kogu aeg.

Igatahes tahtsimegi me proovida seda pudelitoitu, et ema jaoks harjutada, sest tema annab beebile seda, kui me deidil oleme. Beebs olevat mitte mingit erilist nägu teinud, sõi nagu mishka, ja sõi kohe peale seda minu rinnast ka. Endal mul oli kuidagi oumaigaad tunne, et esimene kord elus beebil süüa midagi, mis pole minu rinnapiim. Selline märgiline asi minu jaoks, ja ma ei näinudki ise seda. Noh, peamine põhjus, miks ma ei näinud, on, et laekusin trennist 5 minutit peale toitmise algust ja hakkasin kohe pröökama, et ära rohkem pudelit anna, et ta ikka rinda ka sööks, sest need juba suured!

Ning nädalavahetuseks peale ema tulekut panime endale kinni öö Toila spas. Jejejeje! Ma pole seal kunagi varem käinud ning tore jälle kuhugi sõita.

Üks seal tegelustekil väidab jälle, et on nälga suremas, kuigi ma jumala eest just toitsin sind, Kaur...

Oot millal ta nüüd sündiski

Mehe eks ostis endale uue iPhone'i ja vana napsas mees enda kätte. Vahetas aku ära ja tõi mulle. Ma suhtusin sellesse suhteliselt rahulikult, sest mu enda telefon ju töötab veel. Mind pole õunamaailm kunagi tõmmanud ning pean neid meeletult ülehinnatud toodeteks. Olgu, disain on neil ilus, aga oma hinda nad küll väärt pole. 

"Tegin sul seaded korda, ainult PINi veel sees pole," ütles mees. "Panin koodi ka peale, see on Kauri sünnipäev. Vaata ja uuri natuke ning kui sulle meeldib, teeme sinu telefoniks."

Ma ei viitsinud seda vaest iPhone'i mitu päeva uurida, enne kui mulle lõpuks pähe torkas, et see on minust tsipa ebaviisakas: ta on selle mulle valmis seadnud, oma aega ja raha alla pannud, et mulle midagi head teha, mina aga pole seda isegi kätte võtnud. Võtsin iPhone'i ja püüdsin sinna sisse logida Kauri sünnipäeva koodiga: 121221, aga sisse ma ei saanud. Kehitasin õlgu, mõeldes, et ehk mees pani hajameelsusest midagi valesti.

"Ma panin ju 111221," ütles mees pärast. "Proovisid?"

"Kauri sünnipäev on 12. detsembril, kallis," ütlesin naeru tagasi hoides.

"Ta sündis ju laupäeval!"

"Laupäeva öösel vastu pühapäeva," parandasin.

Mees vandus natuke endamisi. Ilmselt see, kel on seda kogemust seostada ööpäev kestnud valudega, mäletab kogu asja ikka täpsemalt. Mul on muidu ka nädalapäevade peale hea mälu ja ma võin mulle olulisi sündmuseid aasta tagant nimetada nädalapäevade järgi, millal need toimusid.

Telefon ise on okei, ilus värviline. Mul võtab siiamaani natuke aega, et ära harjuda otseteedega ja viibetega, mis kõik on Androidi telefonidest erinev. Kahjuks on ta liiga vana mudel, et toetada mitmete äppide allalaadimist, mida mul vaja oleks, nagu google drive ja fotod, ja ka näiteks LHV äpp. Mees plaanib juba selle telefoni poodi viia, et saada mulle uuemat mudelit odavamalt.

"Palju sa juurde peaksid maksma?" küsisin ma halba aimates. Ma olen kõike tehnoloogiat puudutava suhtes väga kitsi, see lihtsalt ei ole mu jaoks oluline ja sinna alla raha ma ei paneks. Normaalne telefoni hind on minu arvates maksimaalselt 200 eur. Parem kui 100 euri.

Mees teeskles, et ei kuule mu küsimust.

Nojah, samas tuleb olla tänulik. Kui paljudele inimestele ulatatakse tasuta iPhone ja öeldakse, et palun kasuta? Nii et las ma siis kasutan ja aitäh. Ilus valge on ta küll, tagaselg kuldne.  

*

Kaurike tegi eile esimese kaka potti. See oli väga väike ja viiesel skaalal 1, aga loeb ikka! Tubli poiss. Täna panin ta kohe peale ärkamist potile ja esimese viie sekundi jooksul hakkas ta pissima. Ma polnud veel teda õigesse asendisse pannud ja nii hakkas ta natuke potist ülegi pissima. Karjatasin ja lükkasin teda kohe natuke tahapoole. Pott asus meie voodi peal...

Võtsin teda enne asemelt üles, klõpsasin lahti riideid kaitsva pudipõllekese ta kaela ümbert ja heietasin: "Tere hooommikust, emme pisipoiss!"

Blääärgh, tegi pisipoiss mulle õlale ning mu pluus ja tema enda magamiskott olid hetkega piimased. Sellist asja teeb ta kahtlemata sekund pärast pudipõlle ära võtmist, sest ega ta loll ole, et varem. Ise oli ta nii õnnelik, et ma ka ei saanud naeru pidada. Üldse on ta eriti hommikuti selline päikesepoiss, et süda sulab teda vaadates. 

Vahepeal teda toites teen midagi muud ja alla vaadates taipan, et jälle ta on nibust lahti lasknud ja hoopis piilub mind altpoolt kavala muigega. Kui talle vastu naeratan, lööb kohu ta nägu särama ja ta peidab selle edvistades mulle põue. Iga kord, kui ta pole mind paar minutit näinud, sest on üksi tegelustekil asjatanud, ja ma tema kohale kummardun, on ka rõõm nii suur - emme, sa oled jälle siin!

Ja kui vahepeal väike virin kiusab, siis kindel moodus teda jälle rõõmsaks saada on teha tema kohal musikätekõverdusi - iga kord tema kohale kummardudes teha talle mopsti musi põsele või ninale. See on tema meelest üks suur show ja ta on tänulik publik.

Mul on tõepoolest tunne, et selle väikese armsa ja rõõmsa tegelase lisandumisega siia maailma on maailm parem paik.

Käisime päriselt ka Lidlis

Lõpuks, laupäeval, ikka jõudsime ka Lidlisse. Järjekord oli jälle parkimismajas, aga see liikus kiiresti ja minutitega olime sees.

Noh, esiteks hakkas mul ikka jube hea meel, et ma sinna kunagi tööle ei läinud. See on ikka jube odavpood ja ei paku ostjale mingit emotsiooni. Mul poleks olnud mingit motivatsiooni seal töötada. Näiteks kassad on üliväikesed ja seal ei ole ostude jaoks mingit kaheks jagatud ala nagu enamikes teistes poodides, vaid väga pisike koht, kuhu isegi ühe kliendi ostud, kui neid on rohkem kui viis asja, ära ei mahu. Ja kassiirid on ülikiired (see, muidugi, on boonus) ning kuhu need asjad nii kähku panna, võib edaspidi paljude pensionäride jaoks, kes ilmselt on selle poe suur sihtgrupp, osutuda suureks probleemiks. Nendel esimestel päevadel olid palgatud ostude pakkijad, st iga kassa juures seisis ilus noor tüdruk ja võttis suurest kuhjast järjest uusi kilekotte ja pakkis ostud kibekiiresti ära, haarates neid otse müüja käe alt. Meil olid omad ostukotid kaasas ja hüppasin kähku nendega ligi ning ta pidi Lidli kilekoti tagasi panema.

Noh et see kassasüsteem on megakiire ja robotlik ning inimlikkuse aspekt kaob ära. Guugeldasin isegi, miks seal on selline miniala ostude jaoks, ja see olevat kindla eesmärgiga, sest selline on nende kontseptsioon. Ilmselt on selleks eesmärgiks kliendi kiirustamine, et ta paanikas asjad kärusse tagasi paneks ja pakiks kotti kuskil eemal. Ma siiski aru ei saa, kuidas protsessi aeglustaks suuremad ostude jaoks mõeldud alad... Annaks klientidele aega.

Aga jah, kiired ja viisakad kassiirid on pluss. Nende kontseptsiooni juurde ei käi iseteeninduskassad, millest on kahju, sest igas poes, kus sellised kassad on, ma alati just seal maksan. Saab mõõtmatult palju kiiremini. Et siis kuigi on järjekorrad kassades, lähevad need kiiresti.

Ostukorve seal üldse pole, ainult megasuured kobakad kärud. Ma ei võta kunagi kuskil käru ja praegusel ajal ei saakski seda teha, käin poes alati lapsekäruga. Korvi panen tavaliselt sinna peale etteossa. Lidlis oleks mu ainuke võimalus ostud lahtiselt kuidagi lapsekäru peale panna...

Pood ise... noh, mulle sai kohe selgeks, et ilmselt saab sellest esimene ja viimane kord mul seal käia. Okei, pagarilett oli külluslik ja hinnad odavad, aga saiakesed on asjad, mida võiks kindlasti pigem harva süüa ja nende pärast poodi ei vali. Seekord võtsime mõned superhinnaga sõõrikud, sest oleme ausalt, peale nende ja banaani mul midagi osta polekski olnud. Mõtlesin, et ehk saab hea hinnaga mähkmeid või pesugeeli, aga noh, nende kategooriate esindus oli allapoole arvestust. Mingit ökot või parfüümivaba varianti ega üldse mingit valikut ei ole. Lihtsalt mõned omabrändi odavad mähkmed ning õudsed suured pesupulbrikotid. Kes üldse kasutab enam pesupulbrit :D 

Liha- ja piimaletis tabas mind õudus. Kõik oli ühe ja sama sarja toode, nende mingi omabränd, sinise sildiga ja väga kole. Tooted olid valmistatud kuskil mujal ja väga kahtlase välimusega. Ma armastan Eesti piimatooteid ja ka keskkondlikel kaalutlustel ei ostaks kunagi Eestis viibides välismaa piimatooteid - meil on endal ju nii head, milleks kuskilt sisse vedada ja ressursse raisata? 

Mees võttis mõned tooted lihaletist, mina kõrval ettevaatlikult uurides, kas ta ikka julgeb. Kui ta kodus seda pikkpoissi lahti lõikas, ütlesin mina, et ah see siis haisebki... 

Üldjoontes võis kogu sortimendi kokku võtta nii: odav tooraine, säilitusaineid ja suhkrut täis toidud. Selliseid küll ükski oma tervisest hooliv inimene tarbima ei peaks. Mul tõesti poleks sealt mitte midagi osta, mu igapäevane ostukorv on päris tervislik ja ilus värviline.

Üks asi, mis mulle siiski muljet avaldas, oli nende riiuldamissüsteem: kõik tooted riiuldatakse kastiga, et poleks mingit ressurssiraiskavat väljaladumist. See teeb igapäevase töö kindlasti palju loogilisemaks ja kiiremaks ning selle poolt olen ma küll sajaga. Eks natuke kannatab selle all poe üldine ilme, aga palju loogilisem on selline lähenemine küll. Mind Rimis töötades häiris näiteks, et banaani oli keelatud kastiga välja panna. Kuigi näiteks reede õhtul läks banaane meeletult ja kõigile oleks olnud lihtsam ja loogilisem need kastist müüa. Need pidi laduma spetsiaalse banaaniredeli peale, mis ei mahutanud kuigi palju; kogu protsess võttis aega ja tööjõudu, mida polnud kuskilt võtta, ja lisaks banaanid kannatavad iga sellise liigutuse peale ja lähevad tarbetult vara pruuniks.

Kuna ma olen jaekaubanduses nii kaua töötanud, siis mind need teemad alati huvitavad.

Ahjaa, Lidlis hüppasin veel läbi alkoosakonnast, kuna mu viimane töökoht oli alkokaupluses. Sealt võib tõesti saada hea hinnaga alkot, aga väga vähe oli tuntud suuremaid kaubamärke. Veini võib ka soodsalt skoorida, kui eelistad pigem magusamaid veine. Midagi kvaliteetset eriti silma ei hakanud.

Nii et käidud ja vaadatud ja huvitav oli, aga inimene, kes selle poe püsikliendiks hakkab, peaks oma tervise pärast küll muretsema hakkama. Me oleme ju, mida sööme...

Natuke ühte ja natuke teist

Kaurike maailmaga tutvumas, üks sokk jalast ära, nagu alati

 

Iluuusad kataloogid

Mul on viimastel päevadel veidi torssis tuju olnud. Ei teagi, millega see seotud on, kas aastaaegade muutumise või sõjaga või... Raske selliste uudiste keskel säilitada oma vaimset heaolu. Täna hommikul võtsin neti mitmeks tunniks välja ja tšillisin beebiga niisama, hea oli ning kohe tunnen end rahulikumana.

Väljas jalutamas käia ka praegu eriti mingit tuju pole. Sunnin end ikka iga päev minema, sest ma ei usu, et diivanil lösutamine midagi paremaks teeks, aga seda õiget tunnet sees pole, teen vaevu mingi tunni väljas ära ning kiirustan koju. Eile tahtis mees mind trenni saata ja mina loobusin, sest mul tõesti polnud mingit tahtmist. Täna plaanin siiski minna ja sauna ka nautida...

Hihhi, ütlesin just oma beebikiiges tšillivale Kaurile: "Beebuuuuuu!" ning Google'i assistent vastas: "Sorry, I don't understand." :D Well you're not the baby, stop eavesdropping!

Vahepeal küsime Google'i assistendilt naljaviluks igasugu lollakaid küsimusi, näiteks millal tehisintellekt ülestõusu plaanib, ja ta vastab, et selle ja selle veebilehe andmetel on robotite ülestõus täitsa võimalik, aga õnneks ka ära hoitav.

*

Kummalisel kombel selle õues käimisega on nii, et mida ilusam ilm väljas on, seda vähem ma tahan minna. Ilus ilm tekitab vahel selle ilmajäämise-hirmu, sa ei saa olla rahulikult, sa nagu kogu aeg peaks midagi tegema ja väljas olema ja päikest püüdma... Madalrõhkkond vähemalt laseb sul rahulikult olla, mitte tõmmelda, ja hea jope kaitseb nagunii kõige eest.

Aga Kaurikesel on elu esimene kevad, on ikka lahe mõelda küll. Kui talle väljas vahepeal veidi päikest näkku paistab, siis tuleb mulle pähe, et see on reaalselt ta elu esimene päike. Talvel talle küll midagi kuskile paistnud pole ja D-vitamiini võtab ta pudelist juurde nagu me teisedki.

Oeh, minu jaoks on ikka uskumatu, et see väike poiss oli kolm kuud tagasi veel minu kõhus ja käis minuga igal pool kaasas. Inimkeha on ikka täitsa võimas. Kõigest, mida mina selle üheksa kuu jooksul tarbisin, meisterdas Kaurike endale kõhus käed ja jalad ja sõrmed ja silmad ja kaks täiuslikku väikest kõrvakest. Seda kõike arvestades tunnen ma oma keha vastu sellist armastust...pole üldse oluline, et kõht on veel suurem ja pehmem, või rindadel miski, mida ma huviga mehele näitasin, ja tema ütles, et need on venitusarmid. Mul ausalt täitsa ükskõik, kas need seal on või ei, need rinnad toodavad ühele väikesele tegelasele kogu söögi, mida too tarbib, mille najal iga päevaga aina targemaks ja osavamaks kasvab. Oleks täiesti ebaõiglane oma kehalt veel nõuda, et miski peaks välja nägema nagu varem, keha oleks selle peale kurb ja segaduses.

Eks lõppeks polegi oluline, kas paar kilo on juures või ei, kui oskad ennast oma kehas hästi tunda. Siis oled nagunii võitnud. Kaalu langetas otsivad inimesed nagunii enamasti seda, et nad end paremini tundma hakkaks, aga kui seda juba eos teed, siis on sul eos kõik hästi.

*

Käisime laupäeval hulgas sisustussalongis ideid ammutamas. Võtsime kaasa hulga ilusaid katalooge ning mees käskis mul kõiki ilusaid esemeid ja ideid pildistada. Igal pool oli nii hea teenindus, müüjad tundsid oma asja. Sain jälle kinnitust, kui erinev on meie maitse. Nii kui üks millelegi viitas, et oo see on nii ilus, siis teisel oli nagu vaikne hmmmm. Üks suur üleseina-riiul oli küll, millesse mõlemad ära armusime ning selle päriselt kavatseme aasta pärast ka hankida. 

Köögid läksid igas järgmises salongis aina uhkemaks ja viimases nii kõrgtehnoloogiliseks, et mees igatsevalt oigas ja hinnasilte nähes ka kergelt minestas. Eks ta mingi vahepealse variandi kasuks vast otsustab, eile jälle joonistas arvutis kööki. Köögi disaini osas on tal suht vabad käed, ta teab sellega seotud parameetreid ja asju nagunii minust paremini, talle on köök olulisem ja nagunii valib ta midagi ilusat.