Juustunäo unelmad on tõeks saanud

Täna käisin Milaga Lyonis. Lapsekäruga metroos manööverdada ei ole sugugi lihtne. Kus ei ole lifti, kus ei ole seda laiemat läbipääsulahtrit. See-eest leidus küllaga inimesi (naisi), kes oma abi pakkusid, kui ma last kuskilt trepist ise alla kandma pidin. Me käisime ühes pargis, mis jällegi pidi mingilt maalt olema kõige suurem linnasisene park. Seal sees oli ka loomaaed, ja karussell, ja hulgaliselt tiigikesi, ja kõik see oli lõpp-ilus. Kui jõudsime suurte kaslasteni, siis mina näitasin Milale hoolega, et vaata, lõvi! panter! Aga tema vaatas sellal suure hoolega kuskil enda kõrval mängivaid lapsi ja jooksvaid koeri. Mis lähemal, see... lähemal.

Loomaaed oli muidu meeleolukas, aga kui ma nägin, kuidas leopard tüdimuseni edasi-tagasi väikest ringi kõnnib (vangistuses loomadel tekib tegevusetusest mõnikord nagu OCD), siis hakkas mul tast ikkagi kahju. Ei saa minust kunagi loomaaedade pooldajat. Sama hästi võiksime neid loomi pildi pealt või loodusfilmist vaadata. Nii vale on selliselt uhkelt suurelt loomalt nagu lõvi tema vabaduse võtmine.

Metroos kõik jõllitasid, kui armas laps mul on - ta oli endale mu kindad kätte tõmmanud, millega ta koomiliselt Miki Hiire sarnane välja näeb - ja rongis leidis ta endale uue sõbra. Ta on tõepoolest väga seltskondlik laps.

Õhtul oli meil järjekordne kogunemine mõndade C sugulastega, keda jõuluõhtul kohal polnud. Laua keskele oli paigutatud mingi kuumav masin (haha, ma ei oska seda hästi seletada), kus peal me ükskord crepe'e praadisime, aga selle allkorrusel oli iga külalise jaoks väike spaatlike, kus peal võiks näiteks endale juustu või sinki kuumaks lasta. Ja nii me sõimegi: lasid oma juustu kuumaks ja valasid kartulite või saia peale. Lõpp-hea oli. Jälle igasugused erinevad juustud, mille nimi ei tuleks mulle ka tapmisähvarduse peale meelde. Ma pidin topelt võtma, kuna ma sinki ega vorstikesi ei saanud endale lubada. Aga jumal, kui maitsev oli. Minu lemmikjuustu seekord ei pakutud, aga selleks on Camembert. See on nii hea, et võiks surra! 

C ja P isa, kes mu kõrval istus, on selline muhe vana. Ta pidevalt narris mind, et ära seda kartulit söö, see on loomadest tehtud, või et see vorst on taimne, proovi! Ja kui ma punasest veinist keeldusin, sest mulle meeldib valge, siis ta ohkas pikalt ja laialt: ooh lalaa, ei söö liha ega joo punast veini... mis sinust küll saab??

Ja et te teaksite, siis ma pidasin seekord alkoholiga piiri, vaid natuke valget veini. Kui nad mingit ürdilikööri mekkisid ja mina ei tahtnud, siis olid kõik nagu OMG. Ja C isa käskis mul enda klaasi nuusutada ja valas mulle veel lusika peale natuke nagu väikesele lapsele, aga ma siiski loobusin. Lõhn oli juba piisavalt eemaletõukav.

Siis pidasime tema ja ta tüdruksõbraga maha vestluse kasvatusteemadel. Kui mina arvasin, et prantsuse lapsed on üldiselt hästi kasvatatud, siis nende meelest on just probleem, et lapsed on ära hellitatud ja rumalad. Eeeeks nad tunnevad oma riiki paremini, aga igatahes Inglismaal oli bestseller üks lapsekasvatuse-alane raamat, mille pealkiri oli midagi selles stiilis: "Prantsuse lapsed ei karju kunagi". 

Kusjuures kui Mila hakkab vanemate juuresolekul jonnima, kasvõi ühe piiksu teeb, siis nad ütlevad, et ära nuta, ja oo imet, plika ei nuta! Ma ei tea, mida nad on õigesti teinud, et ta neile niimoodi kuuletub. Minu juures see nipp igatahes ei tööta. Minuga ta jonnib päris palju ja ma lihtsalt lasen tal seda teha, kuivõrd ma järele anda ei taha ja teda seda lõpetama panna ka ei oska.

Muidu on ta üks naljakas tegelane. Paneb igale poole oma nime sisse ja kui midagi ümber või maha ajab, korrutab aina: "Oooo, Milaaaaaaaaa! Milaaaaaaaaaa!" Oma nimega kombineerib ta mitmeid sõnu, näiteks lumière (valgus) on tal mimière ja fromage (juust) milage. Kõik muudkui õpetavad teda:

"Fromage."

"Milage!"

"Fro, fro, fro..."

"Fro, fro, fro..."

"Fromage!"

"Milage!"

Anne-Mai! Anne-Mai!

See on kõik, mis Mila täna hüüdis. Olin päeval küll Lyonis, aga õhtul, kui nad mu raudteejaamast peale korjasid, siis ta aina küsis tagaistmelt: "Anne-Mai?"

Ja mina vastasin: "Jah, Mila?"

Ja nii sada tuhat korda. Õhtul ta muudkui jooksis minu tuppa ja lõkerdas naerda ja pani mind magama, et teha tasa kõigi nende kordade eest, mil ma olen teda magama pannud ja ta ei ole seda tahtnud (ta ei taha kunagi). Pani mulle minu enda vannilina peale ja sosistas: "Tšš, dodo, tšš."

Kui ma eile oma perega skaipisin, siis ta tuli ka ligi ja ronis mulle sülle ja näitas kõigile näpuga ning rääkis endamisi. Mu isale hüüdis ta täitsa õnnestunult: "Papa, papa!" Kass ajas ta pöördesse, kuna talle hullult meeldivad kassid. Ma püüdsin ta väikeseid käppasid arvuti klaviatuurilt eemale hoida, aga ta muudkui vajutas kõike ning muutis mul muuhulgas skaibiakna väiksemaks ja mingil hetkel kaotas selle üldse ära. IT-võlur?

Eile vaatasime õhtul telekat ja mulle õpetati roppe sõnu. Keegi hüüdis telekas: "Baiser!" ja C küsis, kas ma tean, mida see tähendab. Mina vastu, et suudlema, aga tegelikult kasutatavat seda hoopis ropumas tähenduses. Ning kui keegi ütles chienne, siis mina teadjalt, et see on bitch, aga jälle valgustati mind, et mitte niisama hooletult bitch nagu inglise keeles, vaid et kui seda kellelegi öelda, siis see on väga-väga-väga suur solvang.

Kui kedagi huvitab, kas ma olen neile juba ainsat prantsuskeelset lauset esitanud, mida ma ka tõesti valdan, siis jah. Ei saa eitada. Kümme punkti sellele, kes selle lause ära arvab.

Ning kuna Mila saab juba üsna hästi aru, mida talle inglise keeles öelda - tegu on ju ka lihtsate ja pidevalt korratavate käskudega - siis ma tegin nalja, et varsti oskab ta inkat paremini kui mina prantat. C: "Jah, me peaks sinuga tõesti prantsuse keeles rääkima." Ja räägib inglise keeles edasi. Mitte et ma midagi aru saaks, kui keegi püüab prantat panna. Aahh, miks ma midagi aru ei saa? Por queeeeeeeeeee?

Leidsin endale raamatu Dalist, täpselt samasuguse nagu mul Picassost ja Magritte'ist juba on. Mu õnn oli kirjeldamatu. Ma armastan Dalid! Ta on maalinud nii ilusalt ja võikalt samaaegselt. Kui ma mustanahalisele müüjale oma täpsed 7.99 eurot ulatasin, siis ta naeris ja hakkas neid ülima täpsusega kokku lugema. Ise kiitis: "Uu, Dali! Väga hea." Ja raha kohta: "C'est genial! Merci!" Milline ekspressiivsus. Mina itsitasin kõrval nagu väike laps.

Lyonis on üks suur ostukeskus hüüdnimega La Part-Dieu, mille küljes on maailmatu kõrge torn "Le Crayon" ehk pliiats. Sest ta on pliiatsi kujuga. Hiiglasliku pliiatsi. Ma pole elus nii suures ostukeskuses olnud... või ehk olen? Londonis? Ma ei tea. 

Guugeldasin teda just ja see on tõepoolest Euroopa suurim ostukeskus. 

Aga niiii palju inimesi ühes kohas. Ja niiii palju poode. Aga ükskõik kui palju ma nende sadade poodide seast ka raamatupoodi ei otsinud, ma ei leidnud ühtegi. Kõik aina riided ja toit ja kohvikud. Tegelikult oli üks koomiksipood, mis pani mind end tundma Sheldonina ja kust ma ruttu välja tulin, sest ma ei ole laps.

Jõuluõhtu

Mul olid esimesed jõulud oma perest eemal. Need olid küllalt kummalised. Väljas oli räme torm, me tegime ainult lühikese jalutuskäigu väljas, sest muidu oleks torm mul lapse käe otsast ära puhunud. Jube oli isegi aknast kuulata, kuidas tuul ulgus. Metsik! Päev läbi olin Milaga nagu tavaliselt, ja püüdsin endale jõulutunnet tekitada youtube'ist jõululaulude panemisega ja kaasa laulmise/tantsimisega. Mila õõtsus ka seltskonna poolest kaasa, juuksehari mikrofoniks ees (kellelt muult ta selle õppinud on, kui minult). Õhtul pidi suur pidusööming algama kaheksa paiku, niisiis olin juba ette arvestanud, et umbes kell üheksa - prantslased suhtuvad kellaaegadesse väga loominguliselt. Kokkulepitud aeg pole see kunagi, vaid umbes viisteist minutit kuni tund aega hiljem. Arvatavasti üheksa ajal me kõik lauda ka istusime.

Seal oli kuusteist mulle täiesti võõrast pereliiget. Kokku neli põlvkonda, kuna C ja F on väga noorelt vanemateks saanud. Väga palju mõlemale põsele musitamist, millega ma hakkan vaikselt ära harjuma. Kõik olid kenad inimesed ja lobisesid palju. Peale Mila oli üks väike tüdruk veel, ja nemad siis rändasid ühest sülest teise. Peamine asi oli kõigile musi anda, laps peab siin ikka kõiki musitama, olgu see ükskõik kui suvaline külamees, enda sugulasest rääkimata. Esimesel õhtul ütles C mulle kohe, et kui sa palud tal endale musi teha, vaata alati, et ta seda ka teeks, sest nad treenivad last alati kõiki käske täitma. Pole saladus, et ma ikka aeg-ajalt musi nurun, sest Mila on lihtsalt nii armas!

Toidud olid eriti uhked. Nad tõepoolest söövadki nii klišeelikult prantslaslikult. Esimene käik oli mingi kalamari lõhepasteediga kõigile teistele, aga mulle, kuna ma olen VIP, guacamole avokaadost. Oo, see oli hea. Ja lademetes saia kõigile sinna juurde. Teine käik oli hanemaksapasteet mingi magusa moosi ja röstsaiaga. Kui see pole peen, siis ma ei tea, mis üldse on. Ma sõin lihtsalt moosi oma saiaga ja guacamolet sinna juurde. Kolmas käik oli mingid vorstid, mida nad millegipärast võiga sõid (mina sain kartuliputru). Ja järgnes juust. Oo, juust, mu arm. Mu ema ju hüüab mind juustunäoks. Pagariäris on neil aga kõiksugu erinevaid juuste, terve eraldi lett nende jaoks, nii et mul jäi enda portsust isegi alles, mida ma poleks varem võimalikuks pidanud. Järgnes jäätis ja puuviljavaagen. Kõik oli suhteliselt kerge, aga mul sai siiski kõht väga täis. Mitte nii täis kui koduste jõulude puhul, aga rohkem täis, kui siin kunagi olnud on. (Võib-olla ma püüan võõraste seas mingit normaalset muljet säilitada ega õgi nii palju.)

Vestlusest ei saanud ma lihtsalt. Mitte. Midagi. Aru. Ja sellest oli kahju, sest kõik kogu aeg naersid. Kui P, kelle kõrval ma istusin, minuga inglise keeles rääkis, sai ta oma isalt tõrelda, sest isa tahab, et ma õpiks. Ega jah, ainuke võimalus ongi lihtsalt purssida ja purssida seda prantat, kuni ta tuleb, aga algus on nii raske. Ükskõik, mida sa ütled või püüad öelda, kõlad nagu retard. Igatahes, üks sugulane küsis mind ja P-d kuulates, kuidas ma inglise keelt ka oskan, ja ma vastasin ülbelt, et eestis räägivad kõik inglise keelt :D

Vahepeal vastasin ka küsimusele, mis jooke eestis juuakse või muud sarnast, aga enamasti lihtsalt noogutasin, kui keegi mulle veini tahtis valada. Aaaand I'm drunk. Ega jah, viimane kord nad juba naersid ja mul hakkas imelik. Nad joovad seal hästi kergelt, purju mitte. Aga ma tulingi teistsugust kultuuri tutvustama!

Siis jagati laiali sada miljon kinki ja meil on lapsega tänu kõigile uutele mänguasjadele vist järgmine nädal sisustatud.

Joyeux fêtes!

Tüli majas

Mila toa seintel on kleepsud. Printsesside, tähtede ja südame kujuga. Tema näitab mulle ette ja mina kordan, mis miski on. "Heart!" ütlen ette. "Arse!" kordab ta. 

Ma sain sellised naerukrambid ja iga kord tegi ta seda uuesti, minuga kaasa kilgates, mõistmata, mis nii naljakas on.

Vaatasime just kõik koos mingit kohtingusaadet ja sõime mäkki (minu puhul ainult jäätist). C õde oli mäkis käinud ja kraami toonud, aga üks kott oli puudu, ja siis nad läksid kõik tülli ja karjusid üksteise peale ja P pühkis uksest välja ega tulnudki enam tagasi. Vaatasime kolmekesi. Minu jaoks olid prantsuse supakad all. Nendega saan enam-vähem kõigest aru, aga tavalisest kõnest küll mitte.

Homme on jõululaupäev! Mul tuleb pikk päev tööd, aga õhtul peaks olema kogu pere ja kõigi sugulastega suur õhtusöök all pagariäris. Whiiiii. Palavad tervitused mu oma perele, kes on koju kogunenud. Kallid :) 

Ma lähen nüüd ja vaatan Kill Billi teise osa ära. Mul on viimasel ajal jälle selline fiksatsioon Tarantinoga. Inglourious Basterds on maailma parim film! Kümme punkti kümnest. Ma armastan, armastan, armastan seda. See mees on geenius.

Parfait!

C ja F küsisid minult, kas ma olen põrandat pesnud. Nad vaatasid, et harjumatult puhas oli, ja mõtlesid, et Mila vist ikka ei pesnud... Ja siis ütles C, et ei-ei, sina seda küll ei pea tegema, see ei ole sinu töö. Väga kena selles mõttes. Mulle tuleb meelde, kuidas Rebecca lasi mul oma vannitoa dušiseina üle teha, kui see polnud tema meelest piisavalt hästi tehtud, mis on täiesti haiglane. Ma polnud ju ometi tema koristaja, vaid au pair!

Konkreetset põrandat pesen ma aga sellepärast, et ma ise ei taha sellise mustuse keskel elada. Ma ise ju liigun seal päevast päeva ja aeg-ajalt ka istun, kui Milaga palli veeretan või mida iganes.

Eile käisin samuti Lyonis, aga täna jäin siia ja tegin ümbruskonnas tiiru. Selline pehme sügisilm on, seelikuga oli täiesti normaalne. Ja maastik on imeilus. Romantiline.

Vaade minu aknast

Tunnel tundmatusse

Aga kui ühtegi inimest teel kohtad, võid küll käe peale risti joonistada. Natuke maad eemal on küla, kus on pood (meie omas sellist asja ei leidu, ehkki kool ja juuksur ja restoran on olemas) ja baar. Pood on pisike ja kallis ja puuvilju seal ei ole. Eile, kui ma tsivilisatsiooni pääsesin, sõin kuus banaani ära. Kuus.

Ja kõigil akendel on ees sellised vanaaegsed luugid, nii et väljanägemiseks tuleb need avada. Minu omad on ööl ja päeval lahti, sest ma ei taha eriti kottpimeduses magada ja muidu ka on vaade kena. Kardinaid meil tänu sellele üldse ei ole, seega riiete vahetamiseks tuleb ikka luugid ette tõmmata. Aga üks pluss on sellel majal kindlasti: neil on soojustus. Siin on soe! Woohooooo. Inglismaa majad, kus külm tuul ööl ja päeval läbi puhus, on selle kõrval siin košmaar. Ma saan magada lahtise aknaga nagu koduski.

Unes nägin õudukat, et pere kodus ei toida Pääri ega korista ta vetsu. See on ikka täiesti imelik, kui juba oma kassist õudukat näed. Ma veetsin enne vist temaga kodus liiga kaua aega.

Ahjaa, ja kui kunagi arvasin, et Helen peksab segast, kui ta rääkis Hispaanias müügil olevast kuid säilivast piimast, siis just selline pakk vaatab vastu meie külmikust. Säilivustähtaeg on veebruar 2014. Ja ma panen seda iga päev oma tee peale... Appi, ma tunnen end kahtlaselt.

Päeva hea emotsioon pärineb müüjalt, kes minult raha vastu võttes ütles: "Parfait! Merci. Au revoir!" 

 

Ma mõtlesin, et ma oskan tagasi tulla, aga ma ei osanud...

... ütlesin ma natuke häbelikult oma host-isale F-ile (olgu, ta on minust noorem) vigases prantsuse keeles, kui ta tuli mind raudteejaamast peale võtma ja koju viima. Ma nimelt tulin Lyonist rongiga ja mõtlesin, et saan kuskilt wifi ja uurin google mapsist tagasitee, aga kuskil ei olnud vaba wifit. Just siis, kui ma jaama jõudsin, saatis C sõnumi, kas kõik on korras, sest ma olin pidanud helistama, kui rongi peale lähen. Ma siis vastu, et nojah, ma olen juba siin...hakka aga tulema :D

Ja siis me sõitsime pimedas tagasi ja see kuradi jaam on nähtavasti hoopis teises külas ja seal vahel on kilomeetreid tühju külavaheteid ja ringteid ja viinamarjaistandusi ja jumal teab mida veel. Ma poleks elus sinna ise kohale osanud minna, google maps või mitte.

Ma olin eile juba peaaegu surnud, kui olin üksteist tundi järjest Mila jonnimist kuulanud, ja mul pea lõhkus valutada, mis mõnikord väsimusest juhtub. Ja kui ma ei ole süüa saanud. Siin ei ole midagi süüa. Peale saia. Ma igatsen puuvilju. Neil pole majas ühtegi puuvilja. Miks??? Igatahes, kui oled nii väsinud, siis ei ole isegi võimalik midagi süüa, vaid hoopis paha hakkab ja sa tahaksid roopida, kuuma duši all käia ja teki alla pugeda, aga selle asemel saad C-lt sõnumi, et neil läheb täna natuke kauem, sorri.

Õnneks kohe peale seda saatis ta veel mitu sõnumit, et tal on kahju, et neil jõulude eel nii palju tööd on ja et pärast läheb kergemaks. Ja et mul on reedel alates poole kahest päev vaba ja nädalavahetus ka. Seda ma ei teadnudki! Mulle tuli kohe elu sisse. Ma saan Lyoni minna! Hakkasin Milale korrutama nagu alati: "Anne-Mai is super!", millele ta kuulekalt järele ütleb: "Anne-Mai beššebõšsebuoaa" või midagi sellist. Ma lihtsalt tahan end heas kirjas näidata, kui vanematel peaks mõttesse tulema küsida, kuidas ma talle meeldin.

Täna viis C Mila oma vanavanemate juurde ja viskas minu Lyoni ära. Ma lugesin ta kõrval kõiki silte nagu laps ja küsisin, mida need tähendavad. Légeres, c'est quoi?

Ja Lyon oli suurepärane! Igal pool jõulukaunistused ja rõõmsad inimesed ja jõuluturg ja firmapoed ja odavad poed ja tänavalaulikud... Ma kõndisin ringi, suuur naeratus näol, sest nii kaua olin ma tahtnud Prantsusmaale tulla ja see on täpselt nii suurepärane, kui ma arvasin.

(F ja C tulid just sisse ja pakkusid mulle kokteili ja ma tunnen nüüd tõesti, et meie vahele on side tekkimas. Esimesel õhtul sõime me pannkooke ja siis segati mulle ka jook, aga see on päevi tagasi. Ma tõesti vajan ühte veel!)

Ja siis ma olin igal pool cool like "Un café au lait, s'il vous plait," või "Pas de sac, merci," või "Le train pour Anse, c'est le train pour Villefranche?"  - sest kui sa piletit ostad, siis automaadist saab valida koha, kuhu sa tahad minna ja pileti kätte saada, aga seal ei öelda rongi lõppsihtkohta. Ja tablool on ainult lõppsihtkohad ja vahepeatusi mitte, nii et sa võid ise oletada, mis rongi peale sul astuda tuleks. 

(Ooh, sain just oma joogi kätte ja see on hea. Midagi rummi ja suhkruga. Ja mul on hulk DVD-sid, mille nad mulle andsid. Ma tõesti tunnen, et mu kultuurišokk on lahtuma hakanud.)

Lõppu kõige tähtsam: minu alati muutuv nimi siin hääldatakse prantsuspäraselt Ann-Me, ja see on tegelikult päris lahe.

Telekale pandud prantsuse supakad, et ma õpiks

Sinna mäkki hüppasin muidugi sisse, et ehtsat prantsuspärast kogemust saada :D

Jõuluturg!

Kaunis kummituslik kuu ühelt mu õhtuselt jalutuskäigult

Kulturnõi šok

Siin ma nüüd siis olen. Väljas sajab vihma ja üleval tudub (vist) üks väike tüdruk. Eile ja täna ongi vihmased olnud, aga üleeile, kui ma saabusin, paistis päike ja oli eriti soe.

Esiteks räägivad kõik siin mingit imelikku keelt, millest ma mõhkugi aru ei saa. Prantsuse nimelt. Snoobid. Perega peaksin prantsuse keelt rääkima, aga sellest on saanud prantsuse-inglise segakeel, et mitte öelda lihtsalt inglise keel. Tüdrukuga peaksin rääkima inglise keelt, et ta seda õpiks, aga temaga tahan ma just prantat panna, kuna need laused on lihtsad ja neist saab ta aru, inglise keelt, vastupidi, aga ei mõista üldse. Nii et kõik on pahupidi.

Täna ta on natuke haige ka ja kogu aeg nutab ilma mingi põhjuseta. Noh, põhjuseks arvatavasti, et ta ei tunne ennast eriti hästi ja on väsinud. Ohh, ma väga loodan, et ta on nüüd magama jäänud, aga eilse lõunauinaku jättis ta rahuga vahele ja lihtsalt rääkis voodis kaks tundi omaette. Aga kui see kõik märkamata jätta, siis on ta väga armas ja rõõmus laps. Armastab kallistada ja iga asja peale "non!" öelda. Täna ta tahtis minu klaasiga oma lutipudelit kokku lüüa, aga tavapärase "Chin chin!" asemel ütles hoopis: "à tout à l'heure!" ehk hiljem näeme, sest seda püüavad kõik talle kogu aeg õpetada.

Teiseks on kogu see korter väike ja päris must. Kui ma tulin, oli terve kööginurk nõusid täis, pereemal polnud mulle isegi süüa pakkuda ega tassikestki teed näiteks. Siis ta käis all oma pagariäris ära ja tõi tassi. Kellel ei ole majapidamises ühtegi tassi?

Eks minu OCD hakkab siin jälle koristama, nagu alati.

Ja veel, ma ei tea, kuidas peaksin oma host-vanemaid siin nimetama, sest nad ei ole eriti vanematüüpi. Nad on minuvanused! Ma ausalt ei teadnud seda. Arvasin, et alla 30 on, kuna neil nii väike laps. See on eriti naljakas.

Ning kõige viimaseks, emal ehk C-l on kaksikõde, kellega nad oma pagariäri peavad, ja see õde on täpselt tema sarnane, kuigi nad väidavad, et ei ole identsed. Nad totaalselt on. Nüüd ma püüan iga hommik meelde jätta, mida kumbki neist selga pannud on, et ehk selle järgi vahet teha, aga neil on veel sarnased riietusstiilid ka! Isegi väike M ei tee vahet, kes on kes, kui ema kaksikõde P läbi astub, siis ta karjub "emme!" ja tahab sülle. 

Hommikul tuli P sisse, lobises natuke ja ütles siis: "Ma olen P, muideks."

Mina vastu, et jah, ma kahtlustasingi. 

À tout à l'heure!

Panime üles jõulutuled ja seintele päkapikud, mida vurruline populatsioon umbusklikult vahib. Ja jõime glögi ning keerasime kokku suuuure kausitäie kõige maitsvamat piparkoogitaignat. Nüüd tormab jälle ja meie maja lähedal saetakse parasjagu lõhki üht mahakukkunud puud.

Unes näen juba mitu päeva, kuidas ma lennukist maha jään. Košmaar!

Ma olen alati koeri kartnud. Väikseid koeri, suuri koeri, isegi kutsikaid. Juhtub ju sedagi, et istun mina pingil, kui juurde kargab mingi maailmatusuur hunt ja kukub nuusutama, kusjuures omanik seisab natuke eemal ja ütleb tšillilt: "Ärge kartke, ta ei tee midagi."

Ja mina lihtsalt istun kivinenult ja mõtlen: masurenmasurenmasuren.

Igatahes, praegu ma loen ühte raamatut, kus seletatakse Darwini "Liikide tekkimist" igasuguste näidete abil lahti. Ma pole "Liikide tekkimist" ennast lugenud ja nüüd nähtavasti ei pea ka. Raamat on huvitav, aga tsipa raske ka lugeda. Kusjuures selle plussiks pidi olema lihtinimesele mõistetav keel ja raskete bioloogiaalaste terminite puudumine...Oi-oi.

Seal oli ka peatükk koertest ja nende kodustamisest inimeste poolt. Inimesed valisid ja aretasid koeri peamiselt nende taltsuse järgi, sest keegi ei tahtnud endale koju metslooma. Mõned tõud, kes olid spetsiaalselt koertevõitluse või jahi jaoks, aretati küll ka metsikumad. Põhimõtteliselt on iga koer siiski hunt - neid isegi klassifitseeritakse ainult hundi alamliigina, sest nad võivad siiamaani huntidega järglasi saada ja pole seetõttu isegi eraldi liik. Ja igas koeras on veel midagi jäänud tema metsikust esivanemast, mis võib mingil hetkel välja lüüa. Mõni on ju läinud metsikuks ning rünnanud oma peremeest. Hundid pidid ründama just nõrgemaid olevusi, inimeste puhul siis vanainimesi ja lapsi. See on õõvastav. Ma ei võta nüüd sajaprotsendilise kindlusega endale kunagi koera.

Saatanlikud väikesed tõprad.

Teisel teemal: käisime linnas Tiina, Timmo ja Mariliga tšillimas. Ma kordan endiselt, et pole elus nii rõõmsat last näinud. Kui ta midagi tahab, siis ütleb võluvalt "aitäh" ja saab ka selle peale muidugi.

Kui me lifti läksime, vajutas ta suure õhinaga mitu korda häirenuppu, nii et me kõik ehmatasime. 

Raekoja platsi jõulukuusk on nii suur ja ilus! Selle küljes on, nagu igal aastal, laste jõulusoovid. Üks kolmanda klassi tüdruk oli suure hoolega kirjutanud oma selle aasta kombekusest ning lõpus väga viisakalt küsinud, kas talle palun ei toodaks ühe kindla firma kindla seeria nutitelefon.

Küsi ja sulle antakse.

Mina näiteks telepaatiat ei usu, aga täna juhtus mul ikka eriti imelik kokkusattumus. Nimelt polnud Erica mulle juba kuu aega vastu kirjutanud ja täna kirjutasin talle ise uuesti. Nii kui kirja ära olin saatnud, selsamal sekundil tuli temalt kiri. Postkast näitab muide reaalajas, kui sulle uus kiri tuleb, selleks ei pea ise lehte värskendama. Seega pidime me vajutama "saada" täpselt samal hetkel.

Buuuuuuuuuuuuu. 

Muidu aga olen nii keskkonnasäästlik, et kui lumehelvestega aknaid kaunistan, on helbed ka eelmise aasta omad. Ema väidab end nende juures ära tundvat Mirjami käekirja, aga minu meelest pole sel üldse mingit tähtsust... sellise professionaalsuse kõrval, millega mina need aknale kleepisin. Milline silmamõõt!

Talvisel ajal on tähtis hoida oma kass soojas...

...ja ilusas

Näljamängud: lahvatab leek

Väljas oli krõbekülm, ma seisatasin tee ääres ja praktilise inimesena otsustasin seekord mitte kaua oodata, vaid kohe esimese auto peatada. Mida ma ka tegin. Juht oli keskealine ja pärnakas, seega rääkisime Pärnu muulist.

Käisin Liisuga vaatamas Näljamängude uut osa, mis oli eriti hea. Ma ei hakka ütlema, et ma alguses mitmel kohal nutsin, ainult et nutsin küll. Nii tõetruult oli tabatud hirmuühiskonda, et see mõjus lausa rõhuvalt.

"Kumb sulle rohkem meeldib, kas Peeta või Gale?" küsisin Liisult.

"See pole üldse raamatute point," vastas ta üleolevalt. 

"Ma pole öelnudki, et on. Aga kumb sulle rohkem meeldib?" käisin ma peale. Liis keeldus vastamast. Alles siis, kui ma märkisin, et Peeta võiks ära surra, ja Liis vihastas, sain ma oma vastuse.

Igal juhul olen selle filmiga ülirahul. See oli meeletult pikk, kaks ja pool tundi, aga iga minut oli hästi ära kasutatud. Peale Jenniferi, iseenesestmõistetavalt, särasid eriti veel Woody Harrelson ja Stanley Tucci.

Raamatukogust võtsin Lars Kepleri "Hüpnotisööri". Pidi hästi kuulus olema, "Lohetätoveeringuga tüdrukust" veelgi enam müünud. Kuigi ma üldiselt krimkasid ei salli, ajab ikka põnevile, kui miski on väga populaarne. Meh. Ma püüdsin kenasti normaalselt lugeda, aga pidasin vastu täpselt seitsekümmend neli lehekülge, enne kui lõpu ära lugesin. Ja tagant ette kõik huvitavad kohad, kus midagi juhtus, jättes vahele politseinike elulood või pereprobleemid.

Seega ma ei hakka isegi hinnangut andma, kuivõrd ma ei lugenud normaalselt.

Lõhnab kuritöö järgi, mõtles Stirlitz

 

Aga Bishop's Stortfordis sajab lund...

Jõudsin linna ja wifi levialasse ning nägin, et mu kõige esimene host-ema oli mulle Anniest mõned fotod saatnud. Neil oli koolis olnud karjääripäev, kus kõik pidid riietuma selleks, kelleks nad tulevikuks saada tahtsid, ning plika oli advokaat - enda põhjenduse järgi sellepärast, et talle meeldib rääkida ja argumenteerida ning ta on parajalt ülbe. Ei saa vastu vaielda.

Kasutasin võimalust ja küsisin host-emalt, kas tal on midagi selle vastu, kui üks prantsuse pereema talle kirjutab ja temalt minu kohta natuke uurib. Ma ausalt öeldes ei tahaks Rebeccalt, oma teise pere emalt, seda teenelt paluda, sest ma ei meeldinud talle. Igal juhul Alida oma meiliaadressi andis ja lisaks uuris, kus olen ja mida teen. Ta küsis taas, miks ma uuesti Inglismaale ei lähe ja mitte eriti üllatuslikult kutsus natukeseks enda juurde, lubas pileti osta ja natuke taskuraha maksta (päris palka tal ei olevat praegu võimalik), ning ma pidavat ainult natuke lastega aitama, "so you could explore a lot". Aga kuna ta ise on praegu kodune, siis pidin ma raske südamega loobuma. Tal oli alati rahaga raskusi ka siis, kui ma veel nende juures elasin, ta alati ohkas ja rääkis, kui raske tal on. Kui ta praegu ei tööta, siis ei saa ta endale üht lisasuud majas küll lubada.

Aga see kõik on lihtsalt tõsiselt armas, kuidas talle läheb korda, mida ma teen. Ma olin just eelmisel päeval google street view's Bishop's Stortfordi trollinud ja sinna tagasi igatsenud. Siis sain ma sahmaka pilte laste suvest, nende juba üles pandud jõulupuust, neist koolivormides... Nad on JÄLLE suuremaks kasvanud.

Oh my.

Siis tuli Annalyse ise ja lobises natuke aega oma ujumistundidest, sellest, et neil seal lund sajab, ja et lumememme ehitamiseks peab tingimata ostma kaks porgandit: üks lumememme ja teine põhjapõdra jaoks.

"Bling Ring"

Sellise kena filmi vaatasin ühel ööl ära. Põhjus, miks ma seda juba varem ei teinud, on kõigis nendes hirmsates arvustustes, mis ma selle kohta lugenud olin. Inimesed olid "Bling ringi" vastu tõesti armutud.

Aga tegu oli tõesti suurepärase filmiga. Esiteks meeldis see mulle vist natuke valel põhjusel - kogu see bling, mida teismelised Hollywoodi staaride kodudest kokku kahmasid, oli ilus. Ning kõik peod, kus nad oma varastatud kraami ja rahaga eputasid, olid tšillid. Lihtne vaadata, ei pidanud mõtlema, soundtrack oli hea ja kogu Hollywoodi elustiil, mida film ilmselt oleks pidanud maha tegema, paistis endiselt üpris ihaldusväärne.

Minu meelest ei olnud see film tühine, nagu selle kohta igal pool öeldi. Vaadake, teismeliste käitumine pidigi olema tühine. Sellised nende prototüübid päriselust olidki. Ja ka moraal oli lool omast kohast täitsa olemas: sa võid teha mida iganes, peaasi on mitte vahele jääda. Emma Watsoni tegelaskuju oli eriline frukt ning pärast vahelejäämist üritas oma käsi kogu loost puhtaks pesta ja väita, et kõik oli kogemata ja tal olid vaid halvad sõbrad. Pärast kuud aega vangis lasti ta vabaks ja ta keeras kogu loo enda kasuks ning sai nagu kergelt kuulsaks. Uurisin tausta ja, oh ei, Emma tegelase prototüüp sai päriselt endale isegi tõsielusarja, kus tema perekonna elul sai kätt pulsil hoida. Tšikk sai kuulsaks tänu osalusele vargakambas!

Nii et mis moraali selle juhtumi põhjal tehtud filmist oodata?

Nojah, ma sõin absoluutselt imemaitsvat jäätist ja paraja hulga Komeedi komme, aga samas sõin ma ka kaks porgandit. Need ju tasakaalustavad üksteist? Nii see käib!

Ma olen ka hakanud iga päev trenni tegema, ja olen kolme nädala jooksul ainult ühe päeva vahele jätnud. Asja võlu on selles, et kõik need harjutused võtavad ainult veerand tundi. Midagi sellest pikemat ma ei viitsiks teha ja kindlasti mitte iga päev. Ma lähtun põhimõttest, et natuke on parem kui mitte midagi.

Ja Liis andis mulle ühe täiesti segase fan fiction'i lugeda, kus Harry Potter oli eriti tark ega ei läinudki Gryffindori, vaid hoopis Ravenclaw'sse ja kõik on hoopis teistmoodi. See on nagu mingi alternatiivne universum. Ühtlasi on Harry seal kergelt psühhopaat ja arvatavasti saab ise uueks Mustaks Isandaks.

Ei no tänan, Liis.

Sest me oleme nii suurepärased!

http://www.postimees.ee/2587380/raport-eestlased-on-uhed-paremad-voorkeelena-inglise-keele-oskajad-maailmas

Kas pole super? Minu meelest on meil koolides inglise keele õpetamise tase lihtsalt niivõrd hea. Minul on alati suurepärased inglise keele õpetajad olnud. Gümnaasiumis pidime me pidevalt klassi ees igasuguseid ettekandeid ja rühmatöid tegema ning ingliskeelseid raamatuid lugema, selle asemel et niisama grammatikat tuupida. Oi-oi, kuidas alati oli närv sees enne järjekordse inka raamatu esitlemist...palvetasid, et inka tund veel ei tuleks :D Aga vahetult pärast oli selline tunne, et tahaks kohe uuesti minna ja teha.

Surflesin netis, Päär süles. Kiusu pärast toksisin juutuubi "kassi nurrumine" ja sellise valju heliklipi ka leidsin. Päär, kes väga tšillilt läbi igasuguste helide magada suudab ja eriti profilt omaenda nime ignoreerib (ainus sõna, mis talle tõepoolest korda läheb, on hiir! Siis ta läheb ärevaks ja vaatab oma mänguasja poole, mida me hiireks hüüame), ei suutnud enam magada ja lihtsalt vahtis, kust kurat see tuleb? Teil on mingi uus kass majas või?

Ükspäev panin mängima juutuubist kassi näugumise ja ise istusin arvuti kõrval ning liigutasin suud. Pääri ilme väljendas päris selgelt muret mu vaimse tervise pärast.

Psühholoogiline terror.

Molitva

Kuulan hommikuprogrammi. Keset laterdamist kostab korraga oigamist: Märks on rivist väljas. Tal juhtus midagi tooli ja pöidlaga. Nad lükkavad ümber müüdi, et neil seal on ohutu töökeskkond, panevad Märksile lohutuseks ilusa Rihanna laulu peale ja hakkavad teda kokku lappima.

Isiklikest ebaõnnestumistest: kleepisin oma veebikaamera peale plaastri (ai-ai, kui kaua ma praegu üritasin seda sõna meelde tuletada) nagu kõik paranoilised inimesed. Kui tekkis aeg seda eemaldada, et ma skaipida saaksin, siis saagige pekki... see ei tulnud enam maha!

Üks eriti ilus venekeelne laul Reginalt...mmm:

 

Richard Dawkins "Luul Jumalast"

Lugesin "Luulu Jumalast" läbi ja olin vaimustuses. Nii raamatust kui Richard Dawkinsist endast. Ta tundub lihtsalt nii mõnus inimene olevat. 

Raamat ise oli täpselt nii hea kui ma ootasingi. Mul võttis selle läbilugemine päris kaua aega, sest kogu aeg pidi kaasa mõtlema (oo ei). Aga kogu see lugu on nii loogiline. Asjad nii, nagu Dawkins neid seletab, lihtsalt loksuvad paika ja kõik tundub lihtne ning loomulik.

Ma tsiteeriks sinu lahkel loal mõnda lõiku:

Kui jumalat ei ole, miks siis üldse hea olla?
Sellisena esitatult kõlab see küsimus üsna väärituna. Kui mõni usklik inimene selle mulle taolisel kombel esitab, tekib minus kohe kiusatus talle vastata: "Kas sa tahad tõesti väita, et ainus põhjus hea olla on jumala heakskiidu ja tasude väljateenimine või tema halvakspanu ning karistuste vältimine? See ei ole mingi moraalsus, see on lihtsalt pugemine, meeldida üritamine, pidevalt üle õla taevase kaamera poole vaatamine või oma peas paikneva pealtkuulamisseadmega arvestamine, mis mõlemad jälgivad iga su sammu ning isegi sinu kõige väiksemaid mõttealgeid."

Üldisemalt vaadates on ülimalt ohtlik õpetada oma lastele, nagu oleks usk iseenesest voorus. Usk on halb just nimelt selle tõttu, et see ei eelda mingit põhjendamist ega salli vastuväiteid. Kui õpetada lastele, et kõhklemata omaks võetav usk on voorus, loob see põhja sellele, et neist kasvavad tulevaste džihaadide ja ristiretkede potentsiaalsed surmarelvad.


Talibani Afganistanis oli ametlikuks karistuseks homoseksuaalsuse eest hukkamine, mis viidi läbi "maitsekas maneeris" - ohver maeti talle müüri peale lükates elusalt. Käsitleda kuriteona midagi, mis tegelikult on privaatne ning isiklik toiming ja mis leiab aset kahe sellega nõus oleva täiskasvanu vahel, kes sellega kellelegi teisele halba ei tee, on veel üks klassikalise religioosse absolutismi tunnusmärk.


Vana Testamendi Jumal on ilmselt ilukirjanduse üks ebameeldivamaid kujusid: armukade ja selle üle uhke; kitsarinnaline, ebaõiglane, andeksandmist mittetunnistav kontrollihull; kättemaksuhimuline ning verejanuline etnilise puhastuse läbiviija; naistevihkaja ja homofoob, rassist, lapsetapja, genotsiidipooldaja, vennatapja, taude külvav suurushull ja sadomasohhistlik ning kapriisselt pahatahtlik riiukukk.

What would Homer do?

Mõned Simpsoni tsitaadid... lihtsalt sellepärast, et Homer on mu kangelane ning on nõu ja jõuga abiks igas olukorras.

Marge, don't discourage the boy! Weaseling out of things is important to learn. It's what separates us from the animals! Except the weasel. 

Kill my boss? Do I dare live out the American dream? 

And I'm not easily impressed...Oh, look, a blue car!

Trying is the first step to failure.

  

Life is one crushing defeat after another until you just wish Flanders was dead.

See tuletab mulle meelde, kuidas me Inglismaal esimese festivali ajal meie juhendaja Bobiga nägime ühe telgi kohal suurt Super Mario lippu ja ma heldinult oma lapsepõlve meenutama hakkasin. Bob ütles, et Mario on ka tema isiklik kangelane.

"Nii et kui sul on mingi probleem, siis sa lihtsalt küsid endalt, mida Mario teeks?"

"Well... probably mushrooms." 

Hmm... paneb mõtlema.

No sorrivaan, aga minu meelest on väga tõenäoline, et need McCannid püüavad varjata seda, et nende tütrega kogemata mingi õnnetus juhtus siis, kui nad tema järele ei vaadanud. Tüdruk sai õnnetult surma, vanemad paanitsesid ta surnukeha leides ja otsustasid mingi segase loo välja mõelda, et mitte hooletuse tõttu põhjustatud surma pärast oma teistest lastest ilma jääda ja vangi minna. Kõik muud variandid lihtsalt ei klapi ja see klapib väga hästi. Ainus, mis kogu loo juures vanemate versiooni kasuks räägib, on see, et nad ikka ja jälle seda lugu üles kisuvad ja sellest juttu teevad. Neile oleks ju palju lihtsam, kui kogu asi unustusehõlma vajuks. Aga ma tšekkasin nende Maddie leidmisele pühendatud kodukat ja seal müüvad nad rämedalt kaupa mäletage Maddie't sildiga: T-särgid, käepaelad, autokleepsud... Niisama raha saab ka annetada. Nad pidid rämeda nutsu olema kõige sellega kokku ajanud, ja mitte keegi ei tea öelda, palju fondi kogutud miljonitest läheb tegelikult tüdruku otsimisele ja palju "fondihoolduskuludeks".

Kõnekad faktid, mis ma internetist leidsin:

verekoerad leidsid laibalõhna ja verejälgi sealtsamast McCannide üüritud korterist sohva tagant, vanemate riidekapi nurgast, nende auto pagasnikust, tüdruku kaisuloomalt ja mitmelt ema riideesemelt. (Selle kaisulooma oli ema otsustanud kohe pärast Madeleine'i kadumist pesumasinasse torgata, tsipa imelik käitumine, aga koera ülitundlik nina leidis ka valgendaja lõhnale vaatamata surmalõhna üles.)

McCannid ja nende sõbrad muutsid korduvalt oma versiooni sellel õhtul juhtunust: kellaajad, laste kontrollimise sagedused... Nad püüavad vältida hooletusest rääkimist, sest tegelikult on seadusevastane majast välja minna ja oma väikesed lapsed järelevalveta magama jätta. Kui ühes intervjuus neilt küsiti, kas nad tunnevad ennast süüdi, et laste järele paremini ei vaadanud, siis nad vastasid, et eks alguses natuke süüdistasid küll, aga tegelikult arvavad, et see ikka ei ole selle röövimisega seotud. "Maddie röövimine on seotud teiste faktoritega."

Üks tore lõik ühest teisest intekast, kus neilt päriti, kas nad päevadel pärast lapse kadumist, kui politsei ja vabatahtlikud ümbruskonda läbi kammisid, ka ise mõtlesid, et võiks füüsiliselt välja minna ja otsida. Kate McCann vastas: "No...eks me...me püüdsime igati kaasa aidata tema leidmisele ja tegime kõik, mis meie võimuses... meil oli hästi palju abi ja me oleme väga tänulikud."

Kõike, välja arvatud ise tema otsimine. Meigib senssi, et sa ei viitsi end välja ajada, kui tead, et polegi kedagi enam leida...

Maailma lõpp!

Loivasin hommikul kööki, lootes kõigest väest, et vesi ja elekter ei ole ära läinud.

Vesi ja elekter olid ära läinud. Polnud ka ime, arvestades seda tormi. Kuna ma ei saanud endale kohvi teha, tekkis mul loomulikult otsekohe meeletu kohviisu. Nii ma siis tõmblesin pahuralt paar tundi, kuni vesi ja elekter tagasi tulid (jumala okeido tegelt, kui kiiresti nad rikke kõrvaldasid. Tubli töö!) ja ma sain jälle teha normaalseid asju nagu kassikasti koristada, trenni teha ja ennast pesta. Ma hakkan iga kord peale nende mugavuste kadumist (mida siin murettekitavalt tihti ette tuleb) neid jälle rohkem hindama... aga see tunne kaob üsna kiiresti kuni järgmise korrani.

Tõin endale poest lahustuvat kohvi, mis mulle tavalisest kohvist palju rohkem maitseb. Ma tean, et see on imelik ja et mingid kohvigurmaanid just minestasid. (Mitte et mingid kohvigurmaanid seda blogi loeksid. Aga mõnel neist kuskil kaugel eemal tekkis korraga väga-väga paha tunne, nii et nad pidid natukeseks maha heitma.) Siis läks nett ära. Oo ei! Kuidas ma peaksin niimoodi edasi elama? On see lihtsalt mingi õudusunenägu?

Ma pidin hakkama lugema. Raamatut. Sellist, kus ise lehti pöörad. See oli kummaline ja rikastav kogemus. Seejärel joonistasin kasti.

Ma ei tea, mida õudset veel oleks juhtunud, aga siis tuli nett tagasi. Elame veel!
 

KARMA

Kõik tahavad sinna, kus neid ole ole... mina vähemalt küll.

Väljas sajab alla mingit kahtlast ollust, mina püüan toas ennast kerra tõmmata ja mõnus olla. "Je devrais boire de l'eau," ("ma peaksin vett jooma") õpetab mu prantsuse keele kursus parajasti, ja nii ma kummutan järjest oma praeguse aja lemmikkokteili: sidruniviil, vesi ja jääkuubikud. KÜLL on kange.

Mu itaalia sõbranna igatseb kangesti Itaaliast minema, sest see olevat surnud, mõttetu koht. Mina annaks nii mõndagi selle eest, et Itaalias elada. Erica aga on otsustanud minna elama Saksamaale, tema arvates on just see paradiis. Ta üüris juba Berliini korteri ja plaanib jaanuaris kolida. Ma tahaks nii mõneski riigis suure heameelega mõnda aega elada (USA, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa), aga Saksamaa küll nende hulka ei kuulu. Tundub kuidagi... igava maana? Samas kes olen mina, et rääkida, kui minu Saksamaa-kogemused piirduvad Frankfurti ja Düsseldorfi lennujaamadega. Ja kui ma mõnda sakslast kohtan, siis tahan tingimata hakata rääkima Rammsteini lauludest pärit saksa keelt. Du, du hast, du hast mich...

Muu hulgas olen avastanud, et ma ei usu enam karmasse. Karmasse kui millessegi sellisesse, et inimese teod tulevad temale endale varem või hiljem tagasi. Liiga palju on näiteks kuulda olnud lugusid pakkusaanud natsikurjategijatest, kes kõrge vanaduseni kuskil Ameerikas elavad. Keegi ei karista neid. Sattusin netis sellise võika teema peale nagu Üksus 731 Jaapanis: midagi sarnast natside koonduslaagritega, kus elavate inimeste peal kõiksugu võikaid katseid tehti. Üllatus-üllatus: need katsetajate peamehed ei saanud pärast sõja lõppu mitte mingisugust karistust! Üks neist avas hiljem oma praksise ja muud toredat...

Väga kena on näiteks väita, et kui halvad (või head) asjad ei tule ringiga tagasi selles elus, siis tulevad järgmises. Üldiselt päris mugav platvorm. Keegi ei saa ju midagi sellist tõestada. See tundub tegelikult olevat lihtsalt hirmutamistaktika...

Galojan pani suure hulga raha tuuri ja on praegu pmst staar. Lehed kirjutavad, mis huulepulka ta kannab või mis firmade riideid parasjagu eelistab, ta on nagu eeskuju. Või võtke näiteks see lugu: mingi tüüp pani kõrvale pool milli ega pea mitte midagi tagasi maksma avaliku huvi puudumise tõttu. Ma ei saa aru, mida see üldse tähendab. Avaliku huvi puudumise tõttu? Kas ma olen loll või? Ma võin ka kellegi maha lüüa ja öelda, et avalik huvi selles asjas puudub, laske mul minna. Või ei või? Miks mitte?

Mul lihtsalt ei koida.

Või Siim Kallas oma kümne miljoni looga. Kedagi ei koti. Mida ma öelda tahan, on, et varastada või hävitada või tappa tuleb suurelt, siis ei juhtu sinuga midagi. Kõige lollim on teha midagi tagasihoidlikult. Need eesti tüdrukud, kes narksi vedasid, saavad rämeda karistuse, aga tegelikke niiditõmbajaid, kes sealt miljoneid teenivaid, ei võeta kunagi vahele.

Minu järeldus on, et ainus põhjus, miks normaalne inimene olla, on iseenda moraalne kompass. See, et sa lihtsalt ei taha kellelegi käru keerata, sest iseenda südametunnistus hakkab piinama. Aga kellel seda muret ei ole, et piinaks, sellel on tegelikult täitsa vinks-vonks! Mingeid üleloomulikke jõude, kes asja pärast tasakaalu keeraksid, pole mõtet oodata...

Ma lugesin kuskilt mingit nimekirja asjadest, mida täiskasvanud inimesel on vaja teada. Üks punkt ütles: saa üle illusioonist, et elu on õiglane. See ei ole seda.

Kaheksa suurepärast (khmmm, ilusat) näitlejat

Idee (või õigemini vajadus) sellist sillerdavat postitust kirjutada tekkis mul, kui uurisin wikist kuulsate ateistide nimekirja ja avastasin sealt Cillian Murphy. Oh sa mu võrratuke. Ja niisiis lükkasin mõned teised tüübid ka otsa ning tegin väikese nimekirja oma lemmiknäitlejatest.

• Cillian Murphy

Milline hämmastav nägu. Selline kummaline. Ta oli mõnus pahalane filmis "Red Eye" ja super "Inceptionis". Lisaks on tüüp taimetoitlane ja ateist ning vihkab meediakära, jutusaateid ja punase vaiba üritusi.

• Jude Law

Meelde jäänud "Andekast härra Ripley'st" ja viimati "Side Effects'ist". Lihtsalt võrratu ja väga sarmikas.

• Hugh Laurie

Need SILMAD

• Keanu Reeves

Oo, Keanu! Kuidas me oma kunagise host-emaga "Matrixit" vaadates sinu järele õhkasime! Ja siis ma mingi nädal aega pärast seda vajusin peale laste kooliviimist diivanile ja panin jälle Matrixi käima... Ta oli seal filmis tõesti võrratu. Ja oma teises peres vaatasin mingi aeg igal hommikul tema filmi "Devil's Advocate". Kahjuks olen ma vaikselt hakanud aru saama, et ta ei oska kohe üldse näidelda... Vaatasin mingit naljavideot "Keanu Reevesi näitlemiskool" ning mulle lõi nagu malakaga pähe: aga ta näitlebki nii! Puiselt ja mingite naljakate žestide saatel... Oh no!

Siiski ei saa keegi eitada, et ta oli Matrixis suurepärane.

•  Ian Somerhalder

Kommentaarid on liigsed neile, kel silmad peas...

• Leonardo DiCaprio

"Inception", "Catch me if you can", "Django unchained"... Selles mehes voolab küll karisma üle ääre.

•  Chris O'Dowd

"IT Crowd'ist" on see iirlane juba Hollywoodi filmidesse välja murdnud. Ta on eriti nunnu oma aktsendi ja lokkide ja aktsendiga.

• Ezra Miller

"We need to talk about Kevin" ja "Perks of being a wallflower". Oma seksuaalseks orientatsiooniks on Ezra öelnud queer. Lisaks on ta awesome.

uus Michelangelo...

daddy long-legs

To my homegirls here with the big butt, shaking it like we at a strip club

Oo, Google Translate, mu parim sõber praegu. Aitab mul igasuguseid kirju kirjutada. Ma loodan, et ta mul ka kunagi prantsuse keelt rääkida aitab, hahaha.

Aga Polina andis mulle ühe netilehe, kus saab erinevaid kursuseid võtta, sealne prantsuse keele oma on küll väga viis. Mul tuleb kohe meelde, kuidas ma olen üritanud selles keeles raamatut lugeda (feil), DVD järgi õppida (millest oli tegelikult kasu ja mille ma ka läbi tegin) ja grammatikaraamatut teha, mis mulle meeldis, ainult see raamat ei mahtunud mul kohvrisse ja jäi Inglismaale maha. Kui aus olla, siis päriselus rääkimisel poleks grammatika tuupimisest nagunii kasu.

Öösel ei tulnud mul und. Panin tule põlema ja hakkasin Dawkinsi "Luulu jumalast" lugema. Päär tuli kah siis üles, kui juba peremehed ees, ja hakkas ringi hüppama ning metsikute silmadega vahtima erinevaid kohti õhus. Väljas oli kummituslik täiskuu ja kell umbes kolm. Siis mul tõmbas küll kergelt kõhedaks, sest mina ei näinud mitte midagi. Ma üritasin küll endale öelda, et kass ajab mingit putukat taga, aga ma isiklikult ei näinud mitte midagi, ükskõik kui palju ma ka silmi ei pingutanud. Ma üritan endas vaikselt teaduspõhist maailmavaadet arendada ja mitte igasugu lollusi uskuda, aga siis hüppas see paganama kass meie väikese kapi peale ja hakkas seda võbistama. Ta lihtsalt seisis seal ja vahtis mind oma pungis silmadega, kõrvad kikkis, nagu istuks mingi kummitus minu pea kohal... või siis tiirleks mu ümber putukas, ja kapp ta all lihtsalt kõikus edasi-tagasi. (Ma käisin praegu seda kappi kontrollimas ja minu kergenduseks ta tõesti pole balansis. Aga ma pole kunagi varem näinud, et ta niimoodi liiguks.)

Siis ma otsustasin, et tegemist peab olema mingi äädikakärbsega, mida ma ei näe, ja lugesin edasi.

Oleee, oleee olee oleeeeee

Ema söödab kassile karvapallipastat ja kiidab: "Pista, Kusti, kõik on klimbid."

Kui me nädalavahetusel vanaema juures käisime, siis unustas ema oma fööni maha ja otsustas kohapeal uue osta (me olime vanaema juures poolteist päeva). Ma püüdsin teda veenda, et selleks pole just otsest vajadust, aga ta ei suutnud föönitamata uut päeva alustada. 

"Aga arvesta sellega, et see läheb blokki," ütlesin ma. Ei ähvardanud, lihtsalt hoiatasin. Õigemini konstateerisin fakti.

Täna linna hääletades sain taas esimese auto peale. Ma ikka ruulin, otsustasin. Mees oli Viljandist. "Mulk," pomisesin endale nina alla, aga ta kas ei kuulnud mind või teeskles, et ei kuule. Muidu oli hästi tark tüüp, tegeles raamatute küljendamisega. Mul oli igatahes väga huvitav pooltund.

Ah jaa, ja selline teema ka, et kuskilt lugesin artiklit selle kohta, et raadiojaamad lasevad kogu aeg sama muusikat. Ühesõnaga keegi kuulas ja nuttis. Mulle tuli kohe meelde Star FM ja tema Bryan Adams. Hiljem samal päeval keerasin raadio Star FMi peale. Lasti "Wicked Game'i", mis on väga hea laul. Mm. Ja kohe järgmine oli Bryan Adams.

MOTT, mõtlesin ma raadiot kinni keerates.

"Punane kääbus"

"Kus kõik teised on?"

Holly projekteeris oma näo Listeri ette põrandale.

"Nad on surnud, Dave," vastas ta pühalikult.

"Kes?" küsis Lister hajameelselt.

Vaikne vastus: "Kõik, Dave."

"Mis asja?" Lister naeratas.

"Kõik on surnud, Dave."
"Mis asja? Kõik?"

"Jah. Kõik on surnud, Dave."
"Mis asja? Petersen ka või?"
"Jah. Nad kõik on surnud. Kõik on surnud, Dave."

"Burroughs?"

Holly ohkas. "Kõik on surnud, Dave."

"Selby?"

"Jah."

"Ega ometi Chen ka?"
"Gordon Bennett!" nähvas Holly. "Jah, Chen ka! Kõik! Kõik on surnud, Dave."

"Isegi kapten?"
"JAH! KÕIK."

Lister kriuksutas mööda koridori edasi. Vasaku põse tõmblused tõid ta näole staccato-naeratused. Ta tahtis naerda. Kõik olid surnud. Miks ta naerda tahtis? Ei, nad ei saanud ju kõik surnud olla. Kõik küll mitte. Mitte päris kõik.

"Aga Rimmer?"

"TA ON SURNUD, DAVE. KÕIK ON SURNUD. KÕIK ON SURNUD, DAVE. DAVE, KÕIK ON SURNUD." Holly katsetas neid nelja sõna kõikvõimalikes järjekordades, kõikvõimalike hääletoonidega, öeldes lõpetuseks: "SURNUD, DAVE, KÕIK ON. KÕIK ON, DAVE, SURNUD."

Lister vaatas mittemidaginägeva pilguga eikuhugi ja tema nägu nägi vaeva, et leida olukorrale sobiv ilme.

"Kuule," lausus ta mõne aja pärast, "mis sa tahad mulle öelda, et kõik on surnud või?"