C ja F küsisid minult, kas ma olen põrandat pesnud. Nad vaatasid, et harjumatult puhas oli, ja mõtlesid, et Mila vist ikka ei pesnud... Ja siis ütles C, et ei-ei, sina seda küll ei pea tegema, see ei ole sinu töö. Väga kena selles mõttes. Mulle tuleb meelde, kuidas Rebecca lasi mul oma vannitoa dušiseina üle teha, kui see polnud tema meelest piisavalt hästi tehtud, mis on täiesti haiglane. Ma polnud ju ometi tema koristaja, vaid au pair!
Konkreetset põrandat pesen ma aga sellepärast, et ma ise ei taha sellise mustuse keskel elada. Ma ise ju liigun seal päevast päeva ja aeg-ajalt ka istun, kui Milaga palli veeretan või mida iganes.
Eile käisin samuti Lyonis, aga täna jäin siia ja tegin ümbruskonnas tiiru. Selline pehme sügisilm on, seelikuga oli täiesti normaalne. Ja maastik on imeilus. Romantiline.
Vaade minu aknast |
Tunnel tundmatusse |
Aga kui ühtegi inimest teel kohtad, võid küll käe peale risti joonistada. Natuke maad eemal on küla, kus on pood (meie omas sellist asja ei leidu, ehkki kool ja juuksur ja restoran on olemas) ja baar. Pood on pisike ja kallis ja puuvilju seal ei ole. Eile, kui ma tsivilisatsiooni pääsesin, sõin kuus banaani ära. Kuus.
Ja kõigil akendel on ees sellised vanaaegsed luugid, nii et väljanägemiseks tuleb need avada. Minu omad on ööl ja päeval lahti, sest ma ei taha eriti kottpimeduses magada ja muidu ka on vaade kena. Kardinaid meil tänu sellele üldse ei ole, seega riiete vahetamiseks tuleb ikka luugid ette tõmmata. Aga üks pluss on sellel majal kindlasti: neil on soojustus. Siin on soe! Woohooooo. Inglismaa majad, kus külm tuul ööl ja päeval läbi puhus, on selle kõrval siin košmaar. Ma saan magada lahtise aknaga nagu koduski.
Unes nägin õudukat, et pere kodus ei toida Pääri ega korista ta vetsu. See on ikka täiesti imelik, kui juba oma kassist õudukat näed. Ma veetsin enne vist temaga kodus liiga kaua aega.
Ahjaa, ja kui kunagi arvasin, et Helen peksab segast, kui ta rääkis Hispaanias müügil olevast kuid säilivast piimast, siis just selline pakk vaatab vastu meie külmikust. Säilivustähtaeg on veebruar 2014. Ja ma panen seda iga päev oma tee peale... Appi, ma tunnen end kahtlaselt.
Päeva hea emotsioon pärineb müüjalt, kes minult raha vastu võttes ütles: "Parfait! Merci. Au revoir!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar