Jõuluõhtu

Mul olid esimesed jõulud oma perest eemal. Need olid küllalt kummalised. Väljas oli räme torm, me tegime ainult lühikese jalutuskäigu väljas, sest muidu oleks torm mul lapse käe otsast ära puhunud. Jube oli isegi aknast kuulata, kuidas tuul ulgus. Metsik! Päev läbi olin Milaga nagu tavaliselt, ja püüdsin endale jõulutunnet tekitada youtube'ist jõululaulude panemisega ja kaasa laulmise/tantsimisega. Mila õõtsus ka seltskonna poolest kaasa, juuksehari mikrofoniks ees (kellelt muult ta selle õppinud on, kui minult). Õhtul pidi suur pidusööming algama kaheksa paiku, niisiis olin juba ette arvestanud, et umbes kell üheksa - prantslased suhtuvad kellaaegadesse väga loominguliselt. Kokkulepitud aeg pole see kunagi, vaid umbes viisteist minutit kuni tund aega hiljem. Arvatavasti üheksa ajal me kõik lauda ka istusime.

Seal oli kuusteist mulle täiesti võõrast pereliiget. Kokku neli põlvkonda, kuna C ja F on väga noorelt vanemateks saanud. Väga palju mõlemale põsele musitamist, millega ma hakkan vaikselt ära harjuma. Kõik olid kenad inimesed ja lobisesid palju. Peale Mila oli üks väike tüdruk veel, ja nemad siis rändasid ühest sülest teise. Peamine asi oli kõigile musi anda, laps peab siin ikka kõiki musitama, olgu see ükskõik kui suvaline külamees, enda sugulasest rääkimata. Esimesel õhtul ütles C mulle kohe, et kui sa palud tal endale musi teha, vaata alati, et ta seda ka teeks, sest nad treenivad last alati kõiki käske täitma. Pole saladus, et ma ikka aeg-ajalt musi nurun, sest Mila on lihtsalt nii armas!

Toidud olid eriti uhked. Nad tõepoolest söövadki nii klišeelikult prantslaslikult. Esimene käik oli mingi kalamari lõhepasteediga kõigile teistele, aga mulle, kuna ma olen VIP, guacamole avokaadost. Oo, see oli hea. Ja lademetes saia kõigile sinna juurde. Teine käik oli hanemaksapasteet mingi magusa moosi ja röstsaiaga. Kui see pole peen, siis ma ei tea, mis üldse on. Ma sõin lihtsalt moosi oma saiaga ja guacamolet sinna juurde. Kolmas käik oli mingid vorstid, mida nad millegipärast võiga sõid (mina sain kartuliputru). Ja järgnes juust. Oo, juust, mu arm. Mu ema ju hüüab mind juustunäoks. Pagariäris on neil aga kõiksugu erinevaid juuste, terve eraldi lett nende jaoks, nii et mul jäi enda portsust isegi alles, mida ma poleks varem võimalikuks pidanud. Järgnes jäätis ja puuviljavaagen. Kõik oli suhteliselt kerge, aga mul sai siiski kõht väga täis. Mitte nii täis kui koduste jõulude puhul, aga rohkem täis, kui siin kunagi olnud on. (Võib-olla ma püüan võõraste seas mingit normaalset muljet säilitada ega õgi nii palju.)

Vestlusest ei saanud ma lihtsalt. Mitte. Midagi. Aru. Ja sellest oli kahju, sest kõik kogu aeg naersid. Kui P, kelle kõrval ma istusin, minuga inglise keeles rääkis, sai ta oma isalt tõrelda, sest isa tahab, et ma õpiks. Ega jah, ainuke võimalus ongi lihtsalt purssida ja purssida seda prantat, kuni ta tuleb, aga algus on nii raske. Ükskõik, mida sa ütled või püüad öelda, kõlad nagu retard. Igatahes, üks sugulane küsis mind ja P-d kuulates, kuidas ma inglise keelt ka oskan, ja ma vastasin ülbelt, et eestis räägivad kõik inglise keelt :D

Vahepeal vastasin ka küsimusele, mis jooke eestis juuakse või muud sarnast, aga enamasti lihtsalt noogutasin, kui keegi mulle veini tahtis valada. Aaaand I'm drunk. Ega jah, viimane kord nad juba naersid ja mul hakkas imelik. Nad joovad seal hästi kergelt, purju mitte. Aga ma tulingi teistsugust kultuuri tutvustama!

Siis jagati laiali sada miljon kinki ja meil on lapsega tänu kõigile uutele mänguasjadele vist järgmine nädal sisustatud.

Joyeux fêtes!