Täna käisin Milaga Lyonis. Lapsekäruga metroos manööverdada ei ole sugugi lihtne. Kus ei ole lifti, kus ei ole seda laiemat läbipääsulahtrit. See-eest leidus küllaga inimesi (naisi), kes oma abi pakkusid, kui ma last kuskilt trepist ise alla kandma pidin. Me käisime ühes pargis, mis jällegi pidi mingilt maalt olema kõige suurem linnasisene park. Seal sees oli ka loomaaed, ja karussell, ja hulgaliselt tiigikesi, ja kõik see oli lõpp-ilus. Kui jõudsime suurte kaslasteni, siis mina näitasin Milale hoolega, et vaata, lõvi! panter! Aga tema vaatas sellal suure hoolega kuskil enda kõrval mängivaid lapsi ja jooksvaid koeri. Mis lähemal, see... lähemal.
Loomaaed oli muidu meeleolukas, aga kui ma nägin, kuidas leopard tüdimuseni edasi-tagasi väikest ringi kõnnib (vangistuses loomadel tekib tegevusetusest mõnikord nagu OCD), siis hakkas mul tast ikkagi kahju. Ei saa minust kunagi loomaaedade pooldajat. Sama hästi võiksime neid loomi pildi pealt või loodusfilmist vaadata. Nii vale on selliselt uhkelt suurelt loomalt nagu lõvi tema vabaduse võtmine.
Metroos kõik jõllitasid, kui armas laps mul on - ta oli endale mu kindad kätte tõmmanud, millega ta koomiliselt Miki Hiire sarnane välja näeb - ja rongis leidis ta endale uue sõbra. Ta on tõepoolest väga seltskondlik laps.
Õhtul oli meil järjekordne kogunemine mõndade C sugulastega, keda jõuluõhtul kohal polnud. Laua keskele oli paigutatud mingi kuumav masin (haha, ma ei oska seda hästi seletada), kus peal me ükskord crepe'e praadisime, aga selle allkorrusel oli iga külalise jaoks väike spaatlike, kus peal võiks näiteks endale juustu või sinki kuumaks lasta. Ja nii me sõimegi: lasid oma juustu kuumaks ja valasid kartulite või saia peale. Lõpp-hea oli. Jälle igasugused erinevad juustud, mille nimi ei tuleks mulle ka tapmisähvarduse peale meelde. Ma pidin topelt võtma, kuna ma sinki ega vorstikesi ei saanud endale lubada. Aga jumal, kui maitsev oli. Minu lemmikjuustu seekord ei pakutud, aga selleks on Camembert. See on nii hea, et võiks surra!
C ja P isa, kes mu kõrval istus, on selline muhe vana. Ta pidevalt narris mind, et ära seda kartulit söö, see on loomadest tehtud, või et see vorst on taimne, proovi! Ja kui ma punasest veinist keeldusin, sest mulle meeldib valge, siis ta ohkas pikalt ja laialt: ooh lalaa, ei söö liha ega joo punast veini... mis sinust küll saab??
Ja et te teaksite, siis ma pidasin seekord alkoholiga piiri, vaid natuke valget veini. Kui nad mingit ürdilikööri mekkisid ja mina ei tahtnud, siis olid kõik nagu OMG. Ja C isa käskis mul enda klaasi nuusutada ja valas mulle veel lusika peale natuke nagu väikesele lapsele, aga ma siiski loobusin. Lõhn oli juba piisavalt eemaletõukav.
Siis pidasime tema ja ta tüdruksõbraga maha vestluse kasvatusteemadel. Kui mina arvasin, et prantsuse lapsed on üldiselt hästi kasvatatud, siis nende meelest on just probleem, et lapsed on ära hellitatud ja rumalad. Eeeeks nad tunnevad oma riiki paremini, aga igatahes Inglismaal oli bestseller üks lapsekasvatuse-alane raamat, mille pealkiri oli midagi selles stiilis: "Prantsuse lapsed ei karju kunagi".
Kusjuures kui Mila hakkab vanemate juuresolekul jonnima, kasvõi ühe piiksu teeb, siis nad ütlevad, et ära nuta, ja oo imet, plika ei nuta! Ma ei tea, mida nad on õigesti teinud, et ta neile niimoodi kuuletub. Minu juures see nipp igatahes ei tööta. Minuga ta jonnib päris palju ja ma lihtsalt lasen tal seda teha, kuivõrd ma järele anda ei taha ja teda seda lõpetama panna ka ei oska.
Muidu on ta üks naljakas tegelane. Paneb igale poole oma nime sisse ja kui midagi ümber või maha ajab, korrutab aina: "Oooo, Milaaaaaaaaa! Milaaaaaaaaaa!" Oma nimega kombineerib ta mitmeid sõnu, näiteks lumière (valgus) on tal mimière ja fromage (juust) milage. Kõik muudkui õpetavad teda:
"Fromage."
"Milage!"
"Fro, fro, fro..."
"Fro, fro, fro..."
"Fromage!"
"Milage!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar