Vana-aastaõhtu

Ja ongi käes uus aasta. Ma tean juba ette, et see number, 2014, nõuab harjumist.

Minu aastavahetus oli vaikne. See küla on tõepoolest nii väike, et siin ei lasta isegi rakette! Me istusime kolmekesi ja jõime kokteile ja sõime eriti head kartuli-juustuvormi ning Mila kargles meie ümber ja oli millestki õige elevil, nagu ta tunneks uue aasta saabumist. Enne kahtteist läksid C ja F voodisse, sest nad olid juba hommikul kella 4-st üleval olnud ja esimese jaanuari hommikul pidid samuti vara alustama. Ma mõtlesin vaikselt, et eesti uus aasta on juba käes... hea seegi. Läksin välja jalutama ning tänavad olid täiesti tühjad. Nagu. Mitte kedagi. Noooooooooooooooo!

Ma võin ainult loota, et see enne, nagu tuleks uus aasta samasugune kui vanaaastaõhtu, ei pea paika. Muidu jalutan ma terve aasta tühjadel tänavatel.

Igatahes panin ma selga sädeleva kleidi:

...ja sain sünnipäevaks hulgaliselt ehteid. 

Kui C isa hommikul pagariärri sisse jalutas, tervitas ta mind niimoodi: "Nüüd oled sa juba vana." Kakskümmend neli!

Meil ei ole esimene jaanuar pohmellipäev nagu tavaks on, vaid me kõik töötame pool päeva ja siis läheme ehk kuhugi välja. Nad rääkisid midagi Lyoni kõrgeimast kirikust, kus avaneb imeline vaade.

HEAD UUT AASTAT SULLE!