Mida iganes te teete, ärge mängige MINU lastega Monopoli. Üks õhtu me seda tegime ja Annalyse oli pankur, ning see väike suli nihverdas kogu aeg endale lisaraha. Algul Andre ei tahtnud mängida, aga poole pealt otsustas, et see on ikka huvitavam kui jalgpall telekas, ja liitus meiega. Huvitaval kombel ei öelnud ka tema ära väikesest sohitegemisest ning peitis endale ebasoodsaid loosi-kaarte paki põhja. Kui ma poole pealt süüa läksin tegema, kuulsin köögist, kuidas nad mu raha pihta panid ja arutasid, palju mulle alles jätta, nii et see veel usutav tunduks. "Ma kuulen teid!" karjusin ning sain vastuseks naerukoori.
Täna õhtul võime reede puhul teha väikese Monopoli-turniiri (ma ei võta iseenda head nõu kuulda), või Scrabble'i oma. See oleks tore. Üldse on õhtud siin toredad. Ema tuleb koju kaks tundi varem kui tal tavaks oli, sest töötab nüüd teises kohas. See, et ta nüüd iga päev Londonisse ei pea sõitma, säästab talle päevas mitu tundi. Siis me mõnikord küpsetame midagi või vaatame telekat. Host-ema on alati olnud säärane inimene, kellega on lihtne läbi saada, aga praegu tundub ta veel eriti rõõmus.
Eile läksin plikale kooli vastu ning nägin, et olin esimene. Klassi rulood olid juba üles tõmmatud ning absoluutselt kõik vahtisid mind, selle asemel, et oma asju kokku panna või midagi. Muidugi sadas vihma, nagu siin iga päev teinud on, ja mul oli pisike karupoeg Puhhiga lastevihmavari, mida isegi Annalyse keeldub kasutamast, sest tal on liiga mark. Mul on suva, aga vaikselt mõtlesin, et teen tüdrukule margi maha. Õnneks lükkas ta ise klassiakna lahti, karjus: "Anna!" ja säras üle kogu näo, nii et sellega on vist korras. Ainult karupoeg Puhhi vihmavarju keeldus ta endiselt kasutamast.
Siis läksime linna, tüdruku lemmikpoodi, Claire's, šoppama. Ta küsis jube asjalikult müüjalt mingi juukseklambri kohta: "Kas see hoiab teie arvates mu juukseid üleval?" Sest ta pole oma juukseid minu lahkumisest saadik kordagi lõiganud ja seda on näha kah, nii pikad pole need kunagi olnud. Nad ulatuvad üle tagumiku ja on paksud nagu mets.
Raamatupoes nägime uut "Diary of a Wimpy Kid" raamatut ja lugesime seda natuke kohapeal, nagu ma alati teen. Seal oli ainult üks vaba tool, ja plika istus minu sülle ning ajas sõrmega järge. Tegelikult oleks see pidanud käima tema igapäevase lugemise arvestuse alla, ta peab nimelt iga päev kellelegi kõvasti ette lugema. Täna tegime seda hommikul enne kooli, aga tal ei olnud oma lugemispäevikut kodus, ja nii pidin ma pärast klassiukse taga ootama, kuni ta mulle oma päeviku ja pliiatsi tõi ning ma sain üles tähendada, palju me lugesime ja kuidas tal läks.
Reedel tehakse lugemise kohta vist mingeid kokkuvõtteid ning ta tahab kindel olla, et iga viimane kui asi kirja saab.
Eile tulid ema ja Andre jalgpallist ning ema oli jube kergendunud, et ma süüa olin teinud, sest ta olevat terve tagasisõidu juurelnud, mida on kerge ja kiire teha. (Kuigi ma teen iga õhtu süüa ja iga päev jätan talle ka.) Ma tegin spaghetti bolognese't ning olin ausalt öeldes päris närvis, sest mu kokandusoskused on leebelt öeldes keskpärased ning kui ma toitu isegi maitsta ei saa (hakkliha!), ei ole ma kindel, kas see on üleüldse söödav. Õnneks oli Annalyse peale söömist veel elus ning ka teistele meeldis, sest nad sõid kõik ära, ja mul oli seda ikka lopsakalt tehtud. Booyah!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar