reede, 24. jaanuar 2014

Kõige viimane

Sellest tuleb kõige viimane postitus, kus ma oma prantsuse host-peret mustan või neid üldse mainin. Täna oli nimelt viimane päev nende juures.
Ärkasin hilja ja tšillisin natuke niisama. Mulle meeldib alati pakkida kõige viimasel hetkel, sest mu asjad ei mahu kunagi ära ja nii on seda vandumise aega lihtsalt vähem. Seegi kord viskasin mõndagi minema...oh well.
Tuleb siis C lõunaks koju ja ma küsin talt oma palka. F tuleb ja annab mulle, aga vähem, kui ma tavaliselt saan. Ma küsin, miks. Sest ma töötasin sel nädalal ainult neli päeva.
Aga meil oligi kokkulepe, et ma töötan neli päeva nädalas! Arvasin kogu aeg, et see viis või neli ja poo päeva, mis ma töötan, teen ma neile teeneid ja ületunde. Nope, ütles C, sa pididki töötama viis päeva. Seega saad sa sellel nädalal vähem.
Ma pöörasin ringi, läksin oma tuppa, mõtlesin, et ma pole ometi idioot, ja otsisin välja oma au pairi kontolt vanad vestlused C perega. Siis võtsin viisin selle läpaka talle elutuppa, kus nad F-iga vedelesid ja telekat vaatasid, ning märkisin tema enda kirjutised hiirega ära.
"Palun seleta seda mulle. Siin seisab must valgel, et meil oli selline kokkulepe. Sina ise kirjutasid seda mulle."
C ütles, et see nädal saan vähem, sest ma ei andnud talle kahenädalast etteteatamisaega lahkumise eel. Bullshit. Ma andsin talle kaks nädalat, ainult tema ise otsustas hiljem ümber ja tahtis, et ma sel nädalal lahkuks.
Siis muutis ta oma lugu ja ütles, miks ta oleks pidanud mulle kirjutama, et mul nädalavahetused ja esmaspäev vaba on? Ta ju töötab esmaspäeviti.
"Ma ei tea, miks sa seda siis lubasid. Palun seleta sina mulle. Aga nii on siin kirjas ja nii oli kokkulepe. Kuidas kommenteerid?"
Siis ei saanud ta vahepeal äkki inglise keelest aru ja päris aina: "Mida? Millest sa räägid?" Ning seletas, et Prantsusmaal makstaksegi nii. Viie päeva eest nädalas ja ühe lapsega.
"Mina ei tea, kuidas Prantsusmaal asjad käivad. Ma tean ainult, mida sina mulle rääkisid. Kui sa teadsid, et sa esmaspäeviti töötad, siis poleks pidanud lubama."
"Ma ei saa aru, mida sa minust tahad," vaatas ta mulle otsa nagu nõdrameelsele.
Mul polnud lootustki temalt mingit raha kätte saada. Ma tahtsin ainult, et ta lõpuks üles tunnistaks ja omaks võtaks, kui palju ta bullshit'ib. Kuidas ta valetab ja petab. Võtku ometi midagi omaks.
Noh, ta ei teinud seda. Ma keerasin ringi ja läksin tagasi oma tuppa. Mul oli paar tundi Magalie saabumiseni jäänud. Nad muutsid selle peale wifi salasõna ära, nii et ma ei saanud enam netti. Mida iganes. Nende nett ja võivad teha, mida tahavad. Kuulasin selle asemel Fall Out Boy'd.
Kui aeg lahkuda oli käes, oli C duši all ja mul südamest hea meel, et ei pidanud teda enam nägema. Mila magas lõunaund ning ma ei hakanud teda äratama. Käisin vaid niisama üleval teda vaatamas. Ta hakkaks äratamise peale ainult nutma ega saaks nagunii aru, mis toimub.
Kahju oli teda jätta.
Panin F-ile võtme laua peale ja ütlesin: "Votre clé." Kui ma uksest välja hakkasin minema, ütles F, et ma sõnumi saadaksin, kui kohal olen. Ma vaatasin teda sellise näoga, et are you freaking kidding me?? ja astusin minema.
God, these people!

Nüüd olen lennujaamas ja siin saab läpakat laadida, seega jee, filmiöö! Wohooooooo!

5 kommentaari:

  1. Ma arvan, et see on hea, et saaga läbi sai. Kogu sinu jutu peale ma ausõna absoluutselt ei imesta ei selle peale, kuidas sul kästi varem ära minna, ega ka selle peale, et ei tahetud õiglaselt maksta. Point on selles, et kokkulepetest ei peetud kinni, vaid tehti nii nagu neile endale kõige mugavam on. Mõeldi ainult enda peale! Minu meelest need, kes aupairi võtavad ei saa sellist asja lubada, sest see on ju tegelikult kultuurivahetuse programm. Sa said siis kena kultuuriõpetuse küll :)

    Hoian pöidlaid, et sul järgmine pere tore oleks (kui sa üldse tahad jätkata). Infoks minu kohta niipalju, et olin 10a tagasi USAs aupair ja seal oli nende tavapärase kiipsmailingu taha peidetud tükike egoismi. Mitte küll niipalju kui sinu prantsuse peres, aga ikka kamaluga sain mina ka nii mõne asja osas juurelda, et mis siis nüüd juhtus. 4 kuud kannatasin ära ja läksin ka minema. Nüüd olen selles seisus, kus võtaks ise aupairi :) Muidugi see oleks huvitav, kuidas ma siis ise nö tööandjana tunduks..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. P - see oli nüüd küll minu viimane trikk au pairina...juba kolmas pere, aitab küll :D Aga kui sina au pairi võtaks, kas sa võtaks eesti tüdruku? Mõned eestlased välismaal teevad nii... et lapsel oleks keegi, kes eesti keelt räägib
      Üldiselt on see ikka nii keeruline kontseptsioon, elada võõrana kellegi majas. Nii palju probleeme tekib lihtsalt sellest koos elamisest, sest au pair elab töö juures ja alati sõltub oma ülemustest. Aga kokkuvõttes ikkagi proovimist väärt!

      Kustuta
  2. Ole tubli ja pane edasi!
    Kindlasti hakkab Mila Sind väga igatsema!

    VastaKustuta
  3. Mitte nii palju kui mina teda :(

    VastaKustuta
  4. Ma võtaks jah eestlase, kuna oluline on ikkagi asjadest ühiselt aru saada ja lapsele keelerääkimise osas oleks keegi veel, kes eesti keelt edasi annaks. Vähemalt nii mõtlesime teise lapse puhul teha, aga hetkel on olemas ainult üks, kes käib täiskohaga lasteaias :) Ma imestan tegelt, et Milat ei pandud lasteaeda, sest siinses mõistes on 2a juba täitsa vana aeda minekuks.

    Kontseptsioon on küll keeruline, aga teostatav, kui mõlemad pooled suhtlevad omavahel ja oluline on ka mõistmine. Minu jaoks oli au-pairina oluline, et austatakse mu vaba aega, mis teinekord oli vbl ainult 2h kahe töövahetuse ajal, aga ma eeldasin, et sel ajal ma saan omaette olla, mitte ei tooda mulle last tuppa, sest tahetakse KORRAKS poes ära käia. Nüüd emana võin ma öelda, et mina oleksin lasega koos poodi läinud, sest tal on ka huvitav ja see pole üldse nii kurnav, eriti kui laps on rahulik. Mu enda laps on väga elav ja aktiivne, täielik vastand sellele, milline hostpere laps samas vanuses oli. Selles osas on olnud hea võrrelda kogemust. Muidugi emana on palju raskem :D

    Ma vist ise muretseks au-pairi pärast päris palju, sest ma tean väga hästi, kui ebamugav on kellegi teise pereeluga liituda. Ma ei teagi, kas õigem oleks suhtuda kui oma vanemasse lapsesse või siis sõbrannasse? Vist hoopis kui lihtsalt teise täiskasvanusse ja mitte üldse lapsesse, eks ;) Kui aus olla, siis ma ise ka kardan natuke seda kogemust, seetõttu polegi veel 100% kindlalt otsustanud, et kas ja millises vormis me teise lapse esimese eluaasta korraldaks.

    Aga sulle edu edaspidistes valikutes ja loodetavasti leiad omale mõnusa tööanjda :)

    VastaKustuta