Jeeeeee, täna on reede. Tellisin täna juba homme raudteejaama minekuks ja õhtul sealt tulekuks takso ära. Siin tuleb varakult tegutseda ja vähemalt ööpäev ette helistada. Jep, tuleb plaanida, et mitte jälle koju passima jääda nagu eelmisel laupäeval. Failing to plan is planning to fail. Mu helistamine oli üldse omaette ooper. Ma kirjutasin paberile kõik üles, mida öelda tahtsin, aadressid jne... esimene taksofirma ei võtnud toru ja helistas hiljem tagasi. Kui ma olin kõik ette vuristanud, teatas mees, et pole sel kellaajal vaba. Teise taksofirma puhul ei saanud ma üldse aru, mida see mees mulle vastas, ja tagatipuks rääkis Mila midagi tagaplaanil. Püüdsin inglise keelele üle minna, aga mees teatas, et mu prantsuse keel on hea küllalt, ja saimegi oma asjad aetud. Tõtt-öelda polnud ka tema hommikul vaba ja ma sain takso tund aega hilisemaks, kui olin tahtnud.
Ma olin enda üle pärast jube uhke, et prantsuse keeles takso tellisin :D
Pühapäeval tuleb F-i pere meile külla, et koos õhtust süüa. See on tore, sest nad meeldivad mulle. Nad tulid täna ka läbi ja me tegime Mila, F-i ema ja õe Magaliega tunnise jalutuskäigu. Oli ilus ja külm ning päike hakkas tasapisi loojuma. Nad rääkisid mulle mingi telegraafitorni ajaloost, mida oli Napoleoni ajal sõjasaladuste edastamiseks kasutatud... kui ma nüüd õigesti aru sain. Iga natukese aja tagant küsis Magalie: "Tu comprends?" - "Kas saad aru?" Ja mina naeratasin ja noogutasin... jah, lihtsalt naerata ja nooguta. Nende ema on väga kena naine. Üks õhtu andis F oma telefoni lollist peast lapse kätte ja tüdruk jõudis kahe sekundiga juba F-i emale helistada. Ma haarasin telefoni ja katkestasin kõne, aga juba oli jõudnud läbi minna. C on rääkinud, kuidas Mila on tema telefoniga ekspoistele helistanud ja tema peab pärast selgitama, et see ei olnud mina, vaid mu tütar.
Ema aga oli kõne ajal tööl. Ta töötab mingis keemialaboris ja võime ainult loota, et ta seetõttu midagi õhku ei lasknud.
Lükkasin lapse välja, et ennast rämpstoiduga varustada, sest tegelikult on mul pidevalt kõht tühi. Lähim pood ei asu mitte siin külas, vaid järgmises. Umbes 20 või 25 minutit kõndimist, mis väikese lapsega võtab natuke kauem. Ma ei saanud käru ka võtta, sest vahepeal puudub kõnnitee ja tuleb põhimõtteliselt lehmade karjamaal sumbata. Mila tahtis kogu selle jama peale pidevalt sülle ning ma kasvatasin sellega seoses natuke musklit: ta on nii raske!
Pood on nii pisike, et sinna mahub umbes kolm inimest. Ma ostsin ära pmst kõik magusad asjad ja ainsa paki krõpse, mis seal oli, ja kuna kassat ei olnud, siis lasi müüja kuskil nurgas mu asjad läbi, ning andis Milale pulgakommi. Armas.
Nomnomnom.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar