Lyonis võib näha kõrgel-kõrgel mäe otsas valgustatud hooneid. Mulle tundus kõige suurem neist kogu aeg Disney muinasjutulossina, aga nagu eile selgus, oli just see too kirik, kuhu me olime plaaninud minna. Selle nimi on Fourvière ning sinna üles saamiseks tuleb minna ühe sellise vaguniga, mis sõidab kolinal mööda rööpaid ülesmäge. Täiega lahe oli sellega sõita, see oli nagu lõbustuspark. Kirik ise oli maailmatu suur ja ilus, laes maalingud ja akendel vitraažid, ning parasjagu peeti jutlust. Ma oleksin üksi olles sinna maha istunud ja natuke kuulanud, sest mulle meeldis õhkkond. Aga välja minnes, teisel pool maja, avanes vaade tervele Lyoni linnale. Hm... ma tundsin ära ainult suure vaateratta Bellecouri ostuväljakul ning Pliiatsi... sest see oli pliiatsikujuga. Aga vaade oli lihtsalt hämmastav! Hakkas just hämaraks tõmbuma ja kõik oli tuledes...
Alla läksime mitte enam vagunis, vaid jala. Kirikust kuni alla Lyoni lookles pargiallee. See kõik oli üliväga romantiline. Ma kujutasin ette, mis tunne seal võiks olla südasuvel kellegi erilisega jalutada: tuul oleks mahe ja puulehed sahiseksid ning kõik oleks nii varjatud ja salapärane. See tee alla oli vist mu lemmikasi eilsest.
Ma olen ilmselgelt liiga palju ainult ostupiirkondades ringi käinud, sest kui kogu pargitee lõppes vanalinnaga, jäi mul suu lahti. Miks ma sinna varem ei läinud? Seal oli nii ilus. Tegime ühes armsas kohvikus dringid ja pärast läksime jaapani restorani. C ja F olid kaua otsinud restorani, mis oleks esimesel jaanuaril lahti ning kus oleks ka taimetoitu (kuigi ma olen kindel, et midagi mittelihalist leiduks igal pool), ja leidsid lõpuks selle restorani. Ma ütlesin, et jaapani köögist tean ma ainult sushit, ja eks see üks sushikoht oligi, liikuva lindiga, kust pealt igaüks saab endale ise road valida. Kui ma avastasin, et taimetoitlase menüüs on umbes kaheksa käiku, ütlesin, et seda on liiga palju, aga C väitis, et kõik road on üliväiksed. Seda oli liiga palju. Mul oli umbes peale kolmandat kõht täis ja ma jätsin enamiku toitudest järele. Mingil imelikul kombel aga õnnestus mul saada raviolit, mis oli niiii maitsev. Nii et mu esimene kogemus sushit süüa oli ka võlts, kuna sushi koosnes riisist ja köögiviljadest seal vahel ning kõige rohkem maitses mulle ravioli.
C-le ei meeldinud jaapanlannast teenindaja, kes oli ebaviisakas ja napisõnaline, ehkki ta oleks pidanud olema rõõmus viie inimese üle oma peaaegu tühjas restos. Mila toolialune oli riisi täis ning kui ta tassi teed ümber ajas, sosistas C mulle, et teenindaja vist vihkab meid. Ma valasin parajasti endale vett ja selle kõige puhul valasin natuke ümber. Noh, et oma panust anda.
Täna õhtul läheme F-i vanemate juurde õhtust sööma. Mulle nii meeldib, et me kogu aeg kellegagi õhtust sööme. Muidugi ma enamasti vahin nagu lollakas ega saa midagi aru, aga mingi keelepraktika on see ikkagi. Kuulamise mõttes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar