Käisin eile F-i mõlema õega kinos. Eelmine kord käies saime kumbki pileti tagaküljel vautšeri, mis lubab järgmine kord pileti ostes teise tasuta saada. Seega maksime kumbki oma pileti eest poole hinna ja saime uuesti samad vautšerid, mis tähendab, et me oleme põhimõtteliselt eluks ajaks kindlustatud. Filmifriik minus on rahul.
Kuna Mila oli nädalavahetusel oma vanavanavanemate juures, pidid C ja F sõitma pühapäeva pärastlõunal teda sealt ära tooma, ja mina pidin kaasa minema, kuna mul pühapäeviti nagunii midagi muud teha ei ole. Kui F-i õde Magalie mulle sõnumi saatis, et nad õhtul kinno lähevad, olin muidugi nõus, ja ütlesin seda C-le ja F-ile. Vastuseks sain C-lt konkreetse sõimusõnumi. Pika selgituse, kui ebaviisakas ma olen, et teda oma sellistest otsustest ette ei teavitanud. Esiteks teatasin ma neile tunde ette, enne kui nad lahkuma pidid! Teiseks on C vanaemal kindlasti suva, kas mingi umbkeelne tüdruk istub mingil lõunasöögil ja vaikib või ei istu. Minu meelest oli väga ebaviisakas mitte miski muu kui see sõnum. Terve laupäeva oli mul megaigav, sest ma ei saanud siit välja. Ma ei saa mitte kuhugi, ma ei saa raudteejaama teises külas, ilma et mind keegi sõidutaks. Ma elan siin nagu kotis. Kas ta tõesti ootab, et ma ütlen ära võimalusele kellegagi kinno minna, selleks et autos Mila virinat kuulata?
Nagu tema puhul oleks tegemist maru viisaka inimesega, kes võib teistele jutluseid pidada. Nad jäävad alati kuhugi hiljaks. Kui nad mind raudteejaamast peale korjavad, siis ma saadan neile sõnumi, millal mu rong jõuab, ja alguses jäid nad ainult 5 minutit hiljaks. Okei, see ei tapa. Viimased korrad juba veerand tundi, ja ka siis, kui ma tulin linnast Milaga. See tähendab, et keegi ei olnud isegi majast lahkunud sel kellaajal, kui nad teadsid, et rong on juba kohal, ning nende kaheaastane laps ootab ja külmetab. Minu meelest on see ebaviisakas.
Kutsusin ennast päevaks üldse Magalie majja külla ja me mängisime Guitar Hero't ja Mario Karti. Kui ma meie majast sinna minnes mööda jalutasin ja pagariäri uksel C-d nägin, vaatas ta mulle tere öeldes minust mööda.
"Wall Streeti hunti" vaatasime seekord õnneks inglise keeles, kuna tüdrukud ise tahtsid DiCaprio häält kuulda. Prantsuse supakad olid all ning nad said neid lugeda. Minul oli selle eest megahea filmielamus. Magalie ütles mulle ka, et ma võin vaadata prantsuskeelseid filme oma vabal ajal, kuid kinos inglise keeles, sest kui ma selle eest maksan, peaksin saama elamuse. Tal on vist õigus.
Ooh, kui pikk film see oli. Kolm tundi. Aga väga-väga hea. Ma soovitan. Kogu see Wall Streeti ja aktsiate ja suure raha teema on mind alati huvitanud, ning lugu põhines ka tõsielul. Ja Leonardo oli suurepärane.
Ütlesin filmi oodates igatsevalt, et loodetavasti teeb Tarantino juba uut filmi, ja Magalie vastas, ta olevat juba kuulnud, et teeb jah. Järjekordset spagetivesterni. Super! Elame veel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar