Kõik see on nagu õppetund. Ma polegi nagu väga kellegi peale pahane. Eile näiteks olin täiesti zen. Ma karmasse ei usu ja arvan, et asjad lihtsalt juhtuvad. Igal mu teol on mõju ainult sellel määral, kuidas loogiliselt arvata võiks. Noh et kui teen kellelegi midagi halba, siis võib tema sellest lähtuvalt mulle käru keerata. Mitte aga ei tule see mulle kakskümmend viis aastat hiljem salapäraselt tagasi - mingi üleloomuliku õigluse tõttu.
Mida ma öelda tahtsin, on, et oma olukorrad olen ma endale ise ja täiesti otseselt põhjustanud. Ma pole siin mingi väike preili perfektne, kellele kõik liiga teevad. See, et ma kõigist oma host-peredest olen lõpuks jalga lasknud, sellel võib ka midagi minu enda käitumisega pistmist olla.
Mis ei tähenda, et mõnede asjade tõttu mul järsku silme eest mustaks ei lähe. Täna nad üldse ei töötanud, ei C ega F. Selle aja, mis nad kodus olid, vaatasid nad telekat ja arvutit ning mina pidin Milat kuhugi transportima, et ta neid ei tüütaks. Õhtul pool kaheksa tulid nad šoppamast ja tõid Milale hulga kinke ning kui ma olin Mila ja nendega piisavalt nunnutanud ning meie õhtusööginõud puhtaks pesnud, läksin oma tuppa ja hakkasin küünelakki maha võtma. Teadsin, et C ja F sõidavad järgmine nädal ära ja Mila on kellegi teisega, aga nädala lõpus töötan siiski. Enda süü, et täpsemalt ei küsinud, et kas mind siiski on see nädal vaja... meil jäi eile jutt, et lahkun kahe nädala pärast. Mitte kolme, mitte ühe.
Võtsin oma küünelakki maha ja küsisin C-lt, kas ja kui palju on neil mind järgmine nädal üldse vaja.
"Jaa, ma tahtsingi sinuga sellest rääkida. Ei ole ju mõtet, et sa siia jääd. Võiksid selle nädala lõpuks lahkuda. Kõige hiljem pühapäeval."
Millal sa kavatsesid mulle mainida, et sa mu varju enam näha ei taha? Reede õhtul või? Issand jumal, miks sa ei võiks öelda, kui sul midagi plaanis on?
Ja alles viis minutit tagasi ma plutitasin su tütart ja täitsin tema uut joogipudelit veega, ja sa vaatasid pealt ega maininud midagi.
Ma läksin skaipi, et emale ja Liisule südant kergendada, ja arvake ära, kes pool tundi mu süles tšillis ja kõiki läpaka nuppe püüdis vajutada. Mila, kümme punkti. Kui ma teda ukse taha püüdsin tõsta, hakkas ta röökima. See on minu vaba aeg. Mind pmst visati just välja ja ma püüan mõelda, mida edasi teha, aga selle asemel pean ma veel õhtul su lapsega jändama. Kuradi stiilne.
Veel on stiilne see, et tollele õhtusöögile, kuhu mind ei kutsutud, pandi lapsele selga minu kingitud pluus. Sest see on ju nii ilus.
Ma peaksin magama minema, aga und ei ole. Küll ma veel tänan end selle eest homme hommikul.
Püüdsin oma esimese host-ema ka whatsappis kinni. Ta on nii lahe: "WTF happened?" ja räägi-räägi-räägi ja "meile olid sa küll suurepärane au pair". Ja mina jäin kordki delikaatseks ja ütlesin, et pikk lugu ja arusaamatus.
Lähen vaatan natuke "Väärituid tõpraid." Ma võtan pea iga õhtu mingi lambika koha lahti ja vaatan natuke.
Each and every man under my command owes me 100 Nazi scalps.
And I want my scalps!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar