Neljapäev

Ma lahkun laupäeval, aga siit lähen ära reedel, sest mu lennuk läheb laupäeva hommikul ning siit on raske õigeks ajaks jõuda. Sõidan parem õhtul rongiga lennujaama ja veedan öö seal, nagu ma kord Inglismaaltki tulles tegin. Mul pole lennujaamas öö veetmise vastu midagi, kui on koht, kus istuda ning läpaka laadimise võimalus. Ainult ma ei julge iialgi magada, sest kardan oma asjade pärast.

Muidugi pole ma piisavalt loll, et paluksin kelleltki küüti lennujaama. Mul oleks vaja ainult Anse'i saada, et sealt Lyoni ja Lyonist lennujaama. Kuid tundub, et olin piisavalt loll, et küsida, kas saab keegi mind viimast korda Anse'i ära viia. (Millal iganes homse päeva jooksul, kümme minti sinna ja kümme tagasi)

"Nope," ütles C, "mina küll ei saa. Küsi F-ilt, ta on homme siin, aga ma ei tea, kas tal on võimalik. Nii et..."

Tõesti idiootlik oli küsida. Küsisin Magalielt ja ta oli kohe nõus. Kusjuures nad olid veel kavatsenud mul homme pool päeva - või terve, kui ma oleks lahkunud laupäeval - töötada lasta. Mitte mingi lisapalga eest, muidugi. Niisiis käisin ma just ja ütlesin C-le, et Magalie viib mind ja et kuna minu neli päeva sel nädalal on täis, siis ma ei kavatse homme töötada.

Isegi kui ma siit lahkun pärastlõunal, siis seni võin ka pakkida (ja sealjuures vanduda), küüsi lakkida ja muusikat kuulata. Ja nemad võivad oma lapse eest hoolitseda... kui neil muidugi võimalik on.

Hinga sügavalt sisssssse. Sa oled sellest üle.

Vähemalt on mul kuhugi minna. Kaalusin pikalt ja olin peaaegu Eesti minemas, aga siis kutsus esimene host-ema Inglismaalt mind enda juurde. Ma jään kuuks ajaks, mis pmst tähendab, et mingi isikliku õppetunni asemel iseseisvuse poole lähen ma jälle kellegi kaela peale... aga ma aitan paar tundi päevas ka lastega.

Inglismaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. Wohooo!

Muidu on mul jube kahju Milat jätta. Ta on nii armas laps. Mõnikord ta tuleb ja teeb sulle ise musi ja siis süda sulab sees. Kui keegi kuskilt muusika peale paneb, hakkab ta kohe tantsima. Ning talle meeldib tohutult, kui ma ta sülle võtan ja ringi keerutan. Ta tuleb alati, ajab käed õieli ja nõuab: "Encore, Anne-Mai!" ("veel!") Sama hüüab ta ka alati, kui ma kellegagi skaibin ning ta ennast mu sülle smugeldab. Terve kõne ta lehvitab teistele ja hüüab halloo, ning kui kõne läbi, ütleb pettunult: "Encore!"

Üks õhtu rääkisin Liisuga niisama trükkides, mitte skaibikõne kaudu, ja Mila tuli ning hüüdis Liisu pildile, mis poolt ekraani täitis, kuku ja halloo. Ega saanud aru, miks Liis ei vasta.

Eile tulid mõned C sugulased pagariärist läbi ning me Milaga läksime ka alla, sest neil oli tüdrukule kingitusi. Kuulsin, kuidas C uhkustas, et tüdruk räägib natuke inglise keelt, ütleb kõigile "See you!" ja kuu kohta "moon" (siin võin küll ainult ennast süüdlaseks pidada) ning saab aru käskudest nagu "sit down".

Tüdrukul oli eile üldse totaalne kingituste päev. Hommikul kinkis Paloma talle suure patareidega liikuva auto, kus saab peal istuda. Ma arvan, sellega hakkab ta kevadel õues rallima. Ta kardab autol seda nuppu vajutada, aga kui kõik julgustavad, siis vajutab, ning sõidab uhkelt edasi, sajavatine naeratus näol. Ta pidi peaaegu isa, kes teda kõige rohkem kannustas, alla ajama.

Kui me hommikul välistrepist alla läksime, avas vastasmajas üks naine akna ja tervitas meid, beebi süles. Mingi C tuttav. Ta ütles, et tal on Mila jaoks hiline sünnipäevakink. Ning kui me jalutamast tulime, peatas meid üks vana naine ja kutsus enda juurde kaasa, et omakorda Milale kingitus anda. Ma mõtlen, ta on siin populaarne ja kõik tunnevad teda. Kui me jalutame, peatub alati keegi ja hakkab juttu ajama ning mina teesklen, et saan aru.

Ükspäev kõndisime ning Mila sõi leiba. Üks naine tuli vastu, et just pagariärisse minna oma leiba ostma, peatus ja küsis lapselt, kuidas maitseb. Ma tegin nalja, et ta on nagu kõndiv reklaam pagariärile. Maskott.

Ja veel ütlesin ükskord metroos mingile naisele, et mulle meeldivad ta kingad. Mõistagi just enne oma peatust, et mul pärast imelik poleks. Pärast sain aru, et ma kogemata sinatasin teda, sest ütlesin "tes chaussures", mitte "vos chaussures". Loodan, et ta sellest kultuurišokki ei saanud.