Väikese naaskli sünnipäevast

Põhimõtteliselt kõik, mis ma siia kirjutan, on alati: me sõime sugulastega õhtust, mina olen perekonna alkohoolik, sõin meeletult juustu ega saanud midagi aru.

Nii ka täna. Meil oli Mila kahe aasta sünnipäeva puhul pannkoogipidu. Seesama pannkoogimasin toodi jälle välja, millest ma ennegi vaimustusega rääkinud olen. Nad olid all pagariäris meeletu kausitäie pannkoogitainast valmis seganud ning nüüd istus C laua otsa ja aina tilgutas uut tainast. Igaüks pööras oma pannkooki väikese spaatlikesega ning pani sinna peale meelepärast täidet. Minu taldrikul oli nelja sorti juustu, mida ma siis kas riputasin või määrisin või lasin masina allkorrusel eraldi spaatlis kuumaks ning siis kallasin oma pannkoogi peale. Olin täielikus paradiisis. Ausalt, mul oli lihtsalt sajavatine naeratus näol, kui nende erinevate juustusortidega maiustasin. C ja P isa, kes juustud kaasa tõi, näitas neid mulle esimese asjana ja suure õhinaga, sest ta teadis, et satun vaimustusse. Teised panid oma pannkookide peale näiteks sinki, lõhet või vorstiviile. Üks hetk kraamisid nad välja toored munad ja pakkusid mulle. Ma raputasin hämmeldunult pead. Kas sa muna ei söö, päris isa. Ei, ei, söön, mais pas maintenant, ütlesin. Kuid C isa tõepoolest valas oma pannkoogisüvendisse muna ja hakkas seda praadima, mille peale ma natuke (palju) itsitasin.

Kõik jõid kokat, ainult mehed veini. Anne-Mai, veini?

Ei, aitäh, mul on koka, ütlesin. Selle peale valasid nad mulle muidugi veini, "sest mul oli eelmine nädal sünnipäev". Ma jõin seda poolt topsi valget veini aeglaselt terve ülejäänud õhtu, et keegi jumala eest juurde ei pakuks. Ma tahaks seda alkohooliku mainet endalt raputada, sest ma ei saa kuidagi aru, kuidas ma üldse olen selle endale teeninud. Eesti mõistes joon ma vähe. Kui mehed ürdilikööri mekkisid, kallas C isa mulle jälle omavoliliselt, nagu ma oleks laps, kes piimast keeldub. Siin ma tõmbasin piiri ja keeldusin ning ta pidi selle ise ära jooma. P vaatas kõrvalt, käed ristis. Ta on oma isa peale tige, et too niimoodi jamab, ta on sellel arvamusel, et ei tähendab ei.

Ooo, ja siis tuli magustoit, milleks olid samad pannkoogid Nutella või moosi või suhkruga. Suussulav!

Ja nüüd olen ma ainult toidust rääkinud (õgard) ega ole üldse Milat maininud. Nad tõid talle kimbu õhupalle ja suure koti kinke ning ma olin kindel, et õhupallid meeldivad talle rohkem kui miski muu, aga sellega panin puusse. Minult sai ta kaks pluusi ja kaks raamatut, sellised pisikesed, lasteformaati. (Ajasin nii kaua taga ingliskeelseid lasteraamatuid, et mul oleks parem talle lugeda, aga ei leidnud. C ütles, nad olid samuti otsinud.) Ma mõtlesin rohkem iseenda peale, sest mina temaga loen ja mina teda riietan ning mul on siis põnevam. C-le meeldisid ka pluusid väga, seda on näha. Ta tahab alati, et Mila näeks välja nagu nukk. Aga teistelt sai plika kahekordse nukuvoodi, mis oli täitsa kena ja ka praktiline, sest tal on beebinukke palju ning ta paneb neid kogu aeg magama, viimasel ajal minu peale. See võib tähendada minu pääsemist! Veel sai ta suure ilusa raamatu, ämbri Legosid ja mängutelefoni ning see telefon oligi hitt, millega ta terve õhtu mängis. Tal oli enne kellegi vana klapiga telefon, millega ta kogu aeg helistas. Kui ma tal mähkmeid vahetan (jah, kurb tegelikkus) ja ta kisab, siis annan talle alati telefoni, et ta sellega (lastekaitsesse) helistaks. See on nüüd edukalt asendatud.

Lauavestlusest hakkan vaikselt rohkem aru saama. Ütlesin neile: "Je comprends plus" ja feilisin seda üteldes haledalt :D sest plus hääldatuna plü tähendab enam mitte, ja hääldatuna plüs tähendab rohkem. 

That was a good try, Ron...

Aga päriselt, arenen küll. P lobiseb ja lobiseb midagi ning peale tekkinud vaikust võtan mina kokku: "Keegi oli rase ja keegi teine ei õnnitlenud teda selle puhul." Ning nad tõlgivad mulle ümber, mis klatšijutte nad jutustasid. Enamiku ajast rääkisid nad, jah, oma sugulasi taga.
Kokkuvõttes oli meeleolukas õhtu.