"Kas sa tead, kus teil kuumaveepudel on?" küsisin poisilt, kui ta kööki loivas, et hiline hommikusöök süüa. Ta raputas pead, aga läks tuulas pärast tükk aega oma toas, nii et ma mõtlesin, ta tõstab seal mööblit ümber. Aga uuesti kööki tulles teatas ta, et ma võlgnen talle, ja andis mulle kuumaveepudeli. Armas. Nüüd on mu endine parim sõber, kuumaveepudel, uuesti sellesse seisusse ülendatud, ja ma kaisutan teda. Ning joon meeletus koguses teed ja kohvi.
Tõsiselt, ma ei ole arst, aga tüüp on haige nii, et kõnnib ringi, mängib oma tahvelarvutil, sööb nagu metsloom ja naerab palju. Laulab endamisi ja räägib iseendaga, mida ta on alati teinud. (Terve see perekond on imelik!) Ja just mängisime kolm raundi piljardit. Ta kas hoiab oma haigusevalu väga hästi tagasi või lihtsalt popitab.
Kuni mina netis töökuulutusi sirvisin, mängis tema mingit klannide võitluse mängu ja kostitas mind kogu aeg infoga erinevate mängijate ja teiste arvutimängude kohta. See ongi temaga ühise keele leidmise saladus: arvutimängud.
Kahjuks on ainus arvutimäng, mida mina mängin, Solitaire. Uups...
Kui ma talle suure lõunasöögi kokkasin, nurus ta, et ma talle pasta peale juustu riiviksin. Mõlemad lapsed mängivad väga hästi abitut, kui neil vaid lasta seda teha. Ma tegin talle kõik valmis, ilma et ta oleks lillegi liigutanud.
"Ma ei saa riivi tõsta, ma olen nii nõrk...Kammoon, Anna, ära ole ebaviisakas!"
"Ma püüan mitte olla jah," vastasin rahuga, nii et vaeseke pidi pärast kümmet minutit ise oma juustu ära riivima. Ma loodan, et ta midagi paigast ei tõstnud.
Nüüd kupatasin ta siiski voodisse tagasi, aga teadagi ta seal ei maga.
Ma igatsen veel natuke Milat. Seda, kuidas ta kogu aeg ei! ütles ja näpu püsti tõstis, või kuidas ma teda mõni päev nii palju süles kandsin, et järgmisel päeval olid musklid valusad... Annalyse on palju raskem, aga isegi tema tahab mind kogu aeg hobusena kasutada. "Kas ma olen raskemaks muutunud?" küsis ta minult pühapäeval, aga ma vastasin ebamääraselt, et ei saa hästi aru. Muidugi peabki sellises vanuses laps kasvama ja juurde võtma, aga ma kavatsen igasuguste kaaluteemaliste märkuste koha pealt lihtsalt hoiduda. Kunagi ei tea...
Muidu on plika täpselt samasugune väike armas manipulaator. Eile, kui ta koolist peale korjasin, võttis ta kõigi oma klassikaaslaste ees mu käe oma pihku ja teatas, et igatses mind päeva jooksul. Tõsiselt, see tüüp jõuab elus kaugele, sest ta teab täpselt, kellele mida öelda. Täna näiteks ütles ta oma ema juuresolekul kasuema kohta "evil", aga ma tean täpselt, et ta tegelikult jumaldab oma isa teist naist. Ta lihtsalt arvab ära, mida keegi tahab kuulda, ja ütleb seda neile.
See totaalselt töötab. My precious baby!
Eile oli odavate kinopiletite teisipäev, nii et ma lipsasin õhtul läbi vihma välja ja käisin filmi "12 years a slave" vaatamas. Mind natuke üllatas, et selle linna kino pärast minu lahkumist eelmisel kevadel veel püsti seisab. Mõtlesin, et nad on pärast mind pankrotti läinud ja pillid kotti pakkinud. Kuid ei, nad hingitsesid veel. (Tegelikult olid saalid puupüsti täis)
Film ise oli kvaliteetne, ilmselgelt hea film, ainult nii traagiline. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga ma ei arvanud, et pean pool filmi kätega nägu katma, sest nii verine on. Aga seda ma pidin. Inimesi peksti piitsade, puulaudadega, jalaga makku, poodi, you name it... Ränk oli seda vaadata. Ning lõpp jäi kuidagi nii lahendamata, kuid kuna see orjaks müümise lugu oli tõsielul põhinev, siis küllap päriselus nii ongi. Pahad ei saa just tihti oma palka. Filmi vaadates jättis see mu aga nagu kulminatsioonist ilma ning sisse pooliku tunde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar