So I almost died

Jalutan mina Milaga ja laulan Rihanna "Stay'd". Korraga vaatan, et kaks meest majast üpris pagariäri kõrval põrnitsevad mind oma aias. Mis mul muud üle jäi kui graatsiliselt noogutada ja "Bonjour" öelda.

 

Või istun Milaga ülakorrusel ja räägin talle oma kaelakee kohta: "Do you like it? It's so pretty, isn't it?" Kui kostab altkorruselt:

"Anne-Mai?"
"Jah?"

"Mis on pretty?"

"Belle."
"Oh, okei."

Kõik püüavad üksteist ära kasutada ja mingit keelt õppida.

Ning eelmisel pühapäeval, kui ma tahtsin siin jumalast hüljatud kohas jalutama minna, sest et midagi muud siin teha ei ole ja poed suuremates kohtades on pühapäeviti suletud - siis joonistas F mulle kaardi, kuidas teha viinamarjaistanduste vahel mingi neljakümneminutine ring ja jõuda koju tagasi. Kõnnin mina siis ja kuulan muusikat, kui ühelt mäelt jooksevad metsikult haukudes alla kaks suurt koera. Ma kardan koeri täiega. Eriti suuri võõraid koeri, kes jooksevad lahtiselt ringi, kuigi nad peaksid kinni olema. 

Ma suren! mõtlesin. Masurenmasurenmasuren. Okei, jää rahulikuks, ära jookse ega midagi, jaluta lihtsalt minema. Hakkasin aeglaselt minema ja püüdsin mitte karta, ainult et ma kohutavalt kartsin. Miks inimesed hoiavad oma koeri lahtiselt, kus need võivad iga möödakäijat rünnata?

Nad küll ei urisenud, kuid eriti kena oli, et nad hakkasid minuga kaasas käima. Kui ma viieteist minuti pärast oma maja juurde jõudsin, olid nad ikka minuga. Nad lihtsalt ei jäänud maha. Täpselt mu kodu juures peatus tee peal üks auto, välja valgus terve suur perekond ja hakkas oma koeri tagasi kutsuma. Koertel oli jumala suva ja nad ei teinud väljagi. Ma ronisin oma trepist üles ja läksin maha rahunema. Ehk nad said oma koerad ikka kätte. Igatahes minu arvates on nad kuradi idioodid, et hoiavad oma kasvatamata suuri koeri lahtiselt. 

Pole vaja öeldagi, et ma ei jaluta sinnapoole enam kunagi.

Üleeile õhtul käisime F-i pere juures õhtust söömas. Üks tema õdedest oskab hästi inglise keelt, sest on elanud Cambridge'is. Ma lähen temaga täna kinno, aga valisin prantsuskeelse filmi. Igatahes, nii kui F-i isa mult küsis, kas ma veini tahan, hakkasid C ja F midagi suure suuga kokteilidest seletama ning ma sain aru niipalju, et ma olen nüüd perekonna joodik, ja tegin neile tššššššššš. Ning jõin ülejäänud õhtu pmst vett.

Toit oli hea nagu ikka: alguses vein ja snäkid nagu juust, kreekerid, peekonivõileivad ja kirsstomatid. Põhiroaks oli juustu-quiche, kana ja küpsetatud tomatid, magustoiduks juust või jogurt ja pärast šokolaadivaht. Mmmmmmmmm.