Lyoni lennujaam oli väga mugav. Igal pool võimalus läpakat laadida, iga nurga taga WC, ja ma leidsin ühe ööseks suletud kohviku, kus olid pehmed diivanid. Isegi kui kohvik polnud lahti, võis seal lamaskleda. Varsti täitusid ülejäänud diivanid magajatega, aga mina teadagi püsisin ärkvel. Ma lihtsalt ei suudaks riskida sellega, et ühel hetkel teen silmad lahti ning mu kott on kadunud või midagi. Nope.
Ma olen lennates juba blaseeks muutunud. Pardakaarti ei viitsinud välja printida, sest Easyjet lubab ka mobiilseid pardakaarte. Igal pool oli see okei, ainult turvakontrollis palus neiu mul ekraani heledamaks muuta, kuna tema masin ei suutnud seda lugeda. Aga heledamaks mu ekraan enam ei läinud, seega lasi ta mul lihtsalt minna. Samuti ei viitsinud ma hankida oma vedelike jaoks kotti, vaid küsisin selle sealtsamast turvakontrollist.
Lennu ajal püüdis mu kõrval istuv prantsuse noormees stjuardessilt söögi kohta küsida, nimelt ta ei saa piimatooteid süüa, aga soovis midagi tellida. Kahjuks ei osanud stjuardess prantsuse ega noormees eriti inglise keelt. Kui neiu püüdis öelda, et mingi saiake sisaldab võid ja noormehel blängi ette lõi, avasin ma ühe silma ja ütlesin üle oma telefonist kostva muusika: "Beurre" ehk või prantsuse keeles. Ning panin silma tagasi kinni. Seltskondlik nagu alati...
Eriti imelik on Inglismaal tagasi olla. Ma saan inimestest aru! Ja nemad saavad minust! Kui imelik. Käisime host-emaga poes ja sõime pitsat. Ta tahtis ka välja minna, aga lõpetasime hoopis teleka ees The Voice'i vaadates, ja ma magasin kolmteist tundi reast. Lapsed on sel nädalavahetusel isa juures. Me peaks poole tunni pärast neile järgi minema, aga praegu kuivatab tema oma juukseid ja vaatab iPadist midagi, ning mina olen teki alla pugenud. Juba teist päeva sajab metsikult, on väga niiske, ning see maja on külm nagu alati. Ma ei ütle, et ma temaga koos lastele järgi ei lähe, aga ma võtan selle teki autosse kaasa.
Ma ei saa öelda, et see on nii erinev Prantsusmaa soojemast kliimast, sest mu lahkumise päeval oli ka seal parajalt külm. Mütsikandmise ilm kindlasti. Aga Inglismaal on palju niiskem.
Bishop's Stortford oleks nagu sama, aga ei ole ka. Kõik on üliviisakad, see pole muutunud. Host-ema karjus autost välja tulles: "Anna-banana!" See pole muutunud. Aga nad on raudteejaama ümber ehitanud, ja kino ka. Ning ema on jälle oma kööki muutnud ja üht-teist ümber tõstnud või värvinud. Ta ongi selline. Tüdruku tuba on täiesti teistsugune - siin ma praegu voodi peal lebotan. Huvitav, kuidas ta suhtub sellesse, et ma siin mõnda aega pesitsen... Arvestades seda, et ta ei tea. Ema ei öelnud lastele, sest tahtis üllatust valmistada. Nii et ma ootan autos parem kõrvulukustavaid rõõmukarjeid, või muidu...
Käisime ka naabrimehe juures külas, kes on üks vana kummaline mees. Vannub tohutult. Kui me välja tulime, küsisin emalt, kas ta on šotlane.
"Iirlane! Nii iirlane kui olla saab."
Mul ei ole kummagi aktsendi peale absoluutselt kõrva ja ma ajan nad kogu aeg segi. Küll mul oli hea meel, et ma temalt endalt ei küsinud, kas ta šotlane on. Oleksin ilmselt molli saanud. Ema nõustus minuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar