Where's the wee fella?

"Sul on ikka sama riietumisstiil," ütles tüdruk mulle ükspäev. "Sa kannad lühikeste käistega pluusi pikkade käistega pluusi peal."

"Tegelikult," ütlesin ma, "kannan ma kõige all ühte lühikest, siis pikka pluusi ja selle peal veel ühte lühikest."

Ma olen väga kihiline, et sooja hoida. Praegu, peale suuure hulga pesu (mis sisaldas umbes 20 valget triiksärki) triikimist ja kappidesse panekut, istun tassi meega teega (:D) ja pleediga ümber ning püüan end veenda, et ma olen tegelikult siseruumis, mitte väljas. Temperatuur on nagu väljas. 

Ilmselt koristan ma hiljem kogu maja ära, lihtsalt selleks, et sooja saada. Kuigi see on parajasti puhas. Välja minna ma täna ei saa, kuna poiss on haige. See ei üllata mind absoluutselt. Ta oli ka vanasti kogu aeg haige, sagedusega umbes kord nädalas. Mitte et ma poleks kaastundlik, kuid minu arvates tahab ta lihtsalt koolist poppi teha.

Lapsed on parajasti muutunud. Eks ma ise olen ka muutunud, eriti minu suhtumine neisse ja oma töösse. See kuu olen ma siin lihtsalt nagu poole kohaga. Vastastikku kasulik tehing host-emaga, kus mina viin tüdruku kooli ja tagasi ning olen temaga paar tundi õhtupoolikul, ja tema maksab mulle, mis ta oleks muidu tüdruku pikapäevarühma eest maksnud. 

Eile sain ma aru, et pmst teen ma ikka kõike seda, mida varemgi :D Koristan, triigin, nõud, söök, mõlemad lapsed... Kuigi poiss on kõvasti iseseisvunud. Kooli viib teda ema ja tagasi tuleb ta ise, kusjuures tal on lubatud ka sõprade juurde minna. Täiesti erinev seis eelmise aastaga võrreldes, kui ma pidin tal nagu hagijas kõrval käima. 

Aga jah, minu suhtumisest: ma võtan kõike kergemalt, kuna ma ei tunne ennast enam vastutavana nende kasvatuse ja muu suhtes. Ma olen siit pärast seda kuud läinud ning peaksin üleüldse ainult üks abikäsi olema. Ja üldiselt saavad lapsed omavahel palju paremini läbi, keegi pole veel nutnud ega röökinud... ema on nendega kõva töö ära teinud.

Praegu näiteks ma tean, et "haige" poiss lamab üleval ja mängib oma tahvelarvutiga, aga ma ei tunne, nagu see oleks minu probleem. Mängigu kui tahab. See tüli, mis tekiks, kui ma ta arvuti ja telefoni konfiskeeriksin, pole vaeva väärt. 

Pluss ma olen laisk.

Eile käis see vana iirlasest naabrimees meil vannitoavalgustit parandamas. Enne istus ta maha, sõi meiega tüki kooki ja lobises lopsakalt. Nii vahva oli teda kuulata, Iiri aktsent on jube naljakas.

"...so I was sliding on me ass..."

"Sõnavara!" hoiatas ema.

"Sorry. I was sliding on me bum..."

Lugu, mida ta jutustas, kätkes endas mitte eriti üllatuslikult alkoholi. Iirlane, noh.

Pärast küsis ta üleval voodis lamava poisi kohta: "And where's the wee fella?"

Hahha, ma tean, et eriti Liis oleks selle peale naerma hakanud. The wee free men!