Huvitav elu

Nii jah, elu on viimastel päevadel tõesti huvitav olnud. Also, I'm screwed.

Ma lähen tagasi laupäeva, mil ma läksin Lyoni ning mul oli selleks takso tellitud, kuna C keeldus mind ise lähimasse raudteejaama viimast (see on autoga alla 10 mindi). Huvitav lähenemine, aga nähtavasti oli see nende jaoks tõesti tüütu ja ma polnud seda vaeva väärt. Siia juurde lisan kommentaariks, et kui me kunagi kirjutasime, siis ta väitis, et elab küll väikses kohas, aga sealt käib kiire ja odav rong Lyoni. And I quote: "Very easy, very cheap."

Siit ei käi mingit rongi. Mul ei ole võimalik rongi peale saada. See on suletud koht ja pommiauk ja sa valetasid mulle.

Teiseks kommentaariks lisan ma, et viimased kaks nädalat polnud nad pidanud mind kuhugi sõidutama.

Sõitsin siis taksoga raudteejaama ja see maksis naeruväärselt palju. Kui ma tahaks sõita taksoga jaama ja jaamast rongiga Lyoni ning ka tagasi, siis see ühekordne käik maksab rohkem kui pool mu nädalapalgast. Lihtsalt transport. Very easy, very cheap. 

Taksos ütles juht, et sorrivaan, ma ei saa õhtul jaama tulla ja sind tagasi viia. Seletas prantsuse keeles midagi oma naise kohta, millest ma hästi aru ei saanud. Mida iganes. Täiesti ebaprofessionaalne. Ma olin selle ette tellinud ja ta oli öelnud, et see on võimalik. Siin on isegi eelmisel päeval ette helistades raske taksot saada, saati siis samal päeval. Ma olin nördinud, aga mis mul üle jäi kui saata kallile C-le väga viisakas ja vabandav SMS, et mu taksojuht tegi mulle tünga ja et äkki saab keegi mind siiski täna õhtul peale korjata. Sõnumile ei tulnud mitte mingit vastust. Suht nõme tunne oli. C on inimene, kes oma telefoni otsas elab ja alati sõnumeid näeb. Alati on need ka kohale läinud.

Õhtupoolikul mõtlesin, et okei, ta lihtsalt ei vasta, mis on väga bitchy, aga ta on varemgi jätnud vastamata mu sõnumile, kus ma ütlen, mis kell me Milaga rongilt saabume, ja meid (veerandtunnise hilinemisega) siiski peale korjanud. Ühesõnaga, ma eeldasin, et kuna ta ei vastanud mulle EI, siis ta siiski ilmub kohale, või keegi neist ilmub. Õhtul tulin rongi pealt maha ja ootasin veerand tundi niisama, sest see oleks neil tavaline hilinemisaeg. Mitte midagi ega kedagi. Oli pime ja tühi ja külm. Saatsin sõnumi, kas ta sai mu hommikuse sõnumi kätte. Ei midagi. Siis ma helistasin. Läks kõneposti, mida tal tavaliselt kunagi ei juhtu. Ta elab oma telefoni otsas.

Helistasin F-ile. Ka kõnepost. Milline kokkusattumus! Selle aja peale oli mul sportlik huvi, et mis teema on, ja enne näiteks kuskile hääletama minekut ma tahtsin teada, kas nad said mu sõnumid kätte. Varsti C vastas: "F korjab sind kümne minuti pärast peale. Me töötasime." (Pagariäri oli selleks ajaks suletud.)

Kümme minutit peale seda helistas mulle F ja küsis, kus ma olen. Selle aja peale oli isegi minul selge, et nad mõnitavad mind ja mul ei olnud kuigi hea olla. Lõpuks, kell 9, kolmveerand tundi pärast rongi saabumist, korjas F mind sellest üksildasest külmast raudteejaamast peale. Nad lihtsalt lasid mul nelikümmend viis minutit oodata, selleks et näidata, et nad seda saavad.

Esimene asi, mis F ütles, oli maha vaadates: "Ta ei näinud su sõnumit."

Ta nii ilmselgelt valetas. Ja nende lood isegi ei klappinud! Üks ütles vabanduseks, et töötas, teine, et ei näinud sõnumit. 

Ma küsisin hästi aeglaselt: "Elle ne l'a pas vu, toute la journée, jusqu'a maintenant?" (Ta ei näinud mu sõnumit terve päeva jooksul, alles nüüd?)

Ülejäänud tee rääkis F väga kiiresti prantsuse keeles. Ta soovitas mul taksofirmasse helistada ja kaevata. Ta ütles, et see on ebanormaalne. Võib-olla nad arvasid, et ma mõtlesin selle välja või midagi, ma ei tea. Veel ütles F, et kui mul on veel vaja, et mind peale korjataks, helistagu ma ta õele Magaliele. (Mida ma lõpuks arvatavasti olekski teinud.) Ühene sõnum, et ärgu ma neid enam kunagi tülitagu. Aga kelle au pair ma siis olen, kas nende või Magalie? 

C-d ma sel õhtul enam ei näinud, ta oli väljas. Hommikul ärkasin tühja maja peale, vaid Mila nuttis voodis. Kena... helistasin C-le, et kes täna lapsega on. Ta on varemgi nii teinud, et nt laupäeva hommikul saadab sõnumi: saad sa täna Milaga olla? Nagu tal oleks samal hommikul see asi selgunud.

Seekord pidi Mila oma tädiga jääma. Ma ütlesin telefoni vaid, et su laps nutab, ning panin ära, mille peale nad tulid üles.

Täna päeval nägin vaid vilksamisi F-i, ja C-d mitte, sest olin oma toas. Õhtul oli neil õhtusöök F-i perega, kuhu, üllatus-üllatus, mind ei kutsutud. Ma poleks tahtnudki minna. Kuidas ma oleks saanud neile naeratada ja tühja juttu ajada? Aga just see, et mind kutsumata jäeti, näitab, et neil oli minuga kana kitkuda ja et see laupäevaõhtune äratoomine läks neile ikka hirmsasti hinge. Et nad valetasid ja mängisid mingeid mänge. Kui ma lihtsalt mõtlen sellele, et nad arvatavasti vaatasid seal kella ja naersid ning ootasid, millal ma neile helistan, ning siis lasid sellel kõneposti minna... siis ma lähen nii vihaseks. Kui see oli tõepoolest jumalateotus, et ma palusin neil end hädast välja aidata, siis oleksid nad vähemalt võinud seda mulle öelda. C oleks võinud mu hommikusele sõnumile vastata: "Dream on, bitch!" ja vähemalt oleksin ma teadnud. Nemad aga otsustasid mulle mingi õppetunni anda.

Ma mõtlen, et neil on mingeid probleeme, kui nad peavad enda paremana tundmiseks kellelegi niimoodi käru keerama.

Hommikul tuleb vist huvitav väike vestlus. Ja ma hakkasin just Milasse kiinduma...