Anne-Mai! Anne-Mai!

See on kõik, mis Mila täna hüüdis. Olin päeval küll Lyonis, aga õhtul, kui nad mu raudteejaamast peale korjasid, siis ta aina küsis tagaistmelt: "Anne-Mai?"

Ja mina vastasin: "Jah, Mila?"

Ja nii sada tuhat korda. Õhtul ta muudkui jooksis minu tuppa ja lõkerdas naerda ja pani mind magama, et teha tasa kõigi nende kordade eest, mil ma olen teda magama pannud ja ta ei ole seda tahtnud (ta ei taha kunagi). Pani mulle minu enda vannilina peale ja sosistas: "Tšš, dodo, tšš."

Kui ma eile oma perega skaipisin, siis ta tuli ka ligi ja ronis mulle sülle ja näitas kõigile näpuga ning rääkis endamisi. Mu isale hüüdis ta täitsa õnnestunult: "Papa, papa!" Kass ajas ta pöördesse, kuna talle hullult meeldivad kassid. Ma püüdsin ta väikeseid käppasid arvuti klaviatuurilt eemale hoida, aga ta muudkui vajutas kõike ning muutis mul muuhulgas skaibiakna väiksemaks ja mingil hetkel kaotas selle üldse ära. IT-võlur?

Eile vaatasime õhtul telekat ja mulle õpetati roppe sõnu. Keegi hüüdis telekas: "Baiser!" ja C küsis, kas ma tean, mida see tähendab. Mina vastu, et suudlema, aga tegelikult kasutatavat seda hoopis ropumas tähenduses. Ning kui keegi ütles chienne, siis mina teadjalt, et see on bitch, aga jälle valgustati mind, et mitte niisama hooletult bitch nagu inglise keeles, vaid et kui seda kellelegi öelda, siis see on väga-väga-väga suur solvang.

Kui kedagi huvitab, kas ma olen neile juba ainsat prantsuskeelset lauset esitanud, mida ma ka tõesti valdan, siis jah. Ei saa eitada. Kümme punkti sellele, kes selle lause ära arvab.

Ning kuna Mila saab juba üsna hästi aru, mida talle inglise keeles öelda - tegu on ju ka lihtsate ja pidevalt korratavate käskudega - siis ma tegin nalja, et varsti oskab ta inkat paremini kui mina prantat. C: "Jah, me peaks sinuga tõesti prantsuse keeles rääkima." Ja räägib inglise keeles edasi. Mitte et ma midagi aru saaks, kui keegi püüab prantat panna. Aahh, miks ma midagi aru ei saa? Por queeeeeeeeeee?

Leidsin endale raamatu Dalist, täpselt samasuguse nagu mul Picassost ja Magritte'ist juba on. Mu õnn oli kirjeldamatu. Ma armastan Dalid! Ta on maalinud nii ilusalt ja võikalt samaaegselt. Kui ma mustanahalisele müüjale oma täpsed 7.99 eurot ulatasin, siis ta naeris ja hakkas neid ülima täpsusega kokku lugema. Ise kiitis: "Uu, Dali! Väga hea." Ja raha kohta: "C'est genial! Merci!" Milline ekspressiivsus. Mina itsitasin kõrval nagu väike laps.

Lyonis on üks suur ostukeskus hüüdnimega La Part-Dieu, mille küljes on maailmatu kõrge torn "Le Crayon" ehk pliiats. Sest ta on pliiatsi kujuga. Hiiglasliku pliiatsi. Ma pole elus nii suures ostukeskuses olnud... või ehk olen? Londonis? Ma ei tea. 

Guugeldasin teda just ja see on tõepoolest Euroopa suurim ostukeskus. 

Aga niiii palju inimesi ühes kohas. Ja niiii palju poode. Aga ükskõik kui palju ma nende sadade poodide seast ka raamatupoodi ei otsinud, ma ei leidnud ühtegi. Kõik aina riided ja toit ja kohvikud. Tegelikult oli üks koomiksipood, mis pani mind end tundma Sheldonina ja kust ma ruttu välja tulin, sest ma ei ole laps.