Anne-Mai beebiblogi: Ma mõtlesin, et ma oskan tagasi tulla, aga ma ei osanud...

... ütlesin ma natuke häbelikult oma host-isale F-ile (olgu, ta on minust noorem) vigases prantsuse keeles, kui ta tuli mind raudteejaamast peale võtma ja koju viima. Ma nimelt tulin Lyonist rongiga ja mõtlesin, et saan kuskilt wifi ja uurin google mapsist tagasitee, aga kuskil ei olnud vaba wifit. Just siis, kui ma jaama jõudsin, saatis C sõnumi, kas kõik on korras, sest ma olin pidanud helistama, kui rongi peale lähen. Ma siis vastu, et nojah, ma olen juba siin...hakka aga tulema :D

Ja siis me sõitsime pimedas tagasi ja see kuradi jaam on nähtavasti hoopis teises külas ja seal vahel on kilomeetreid tühju külavaheteid ja ringteid ja viinamarjaistandusi ja jumal teab mida veel. Ma poleks elus sinna ise kohale osanud minna, google maps või mitte.

Ma olin eile juba peaaegu surnud, kui olin üksteist tundi järjest Mila jonnimist kuulanud, ja mul pea lõhkus valutada, mis mõnikord väsimusest juhtub. Ja kui ma ei ole süüa saanud. Siin ei ole midagi süüa. Peale saia. Ma igatsen puuvilju. Neil pole majas ühtegi puuvilja. Miks??? Igatahes, kui oled nii väsinud, siis ei ole isegi võimalik midagi süüa, vaid hoopis paha hakkab ja sa tahaksid roopida, kuuma duši all käia ja teki alla pugeda, aga selle asemel saad C-lt sõnumi, et neil läheb täna natuke kauem, sorri.

Õnneks kohe peale seda saatis ta veel mitu sõnumit, et tal on kahju, et neil jõulude eel nii palju tööd on ja et pärast läheb kergemaks. Ja et mul on reedel alates poole kahest päev vaba ja nädalavahetus ka. Seda ma ei teadnudki! Mulle tuli kohe elu sisse. Ma saan Lyoni minna! Hakkasin Milale korrutama nagu alati: "Anne-Mai is super!", millele ta kuulekalt järele ütleb: "Anne-Mai beššebõšsebuoaa" või midagi sellist. Ma lihtsalt tahan end heas kirjas näidata, kui vanematel peaks mõttesse tulema küsida, kuidas ma talle meeldin.

Täna viis C Mila oma vanavanemate juurde ja viskas minu Lyoni ära. Ma lugesin ta kõrval kõiki silte nagu laps ja küsisin, mida need tähendavad. Légeres, c'est quoi?

Ja Lyon oli suurepärane! Igal pool jõulukaunistused ja rõõmsad inimesed ja jõuluturg ja firmapoed ja odavad poed ja tänavalaulikud... Ma kõndisin ringi, suuur naeratus näol, sest nii kaua olin ma tahtnud Prantsusmaale tulla ja see on täpselt nii suurepärane, kui ma arvasin.

(F ja C tulid just sisse ja pakkusid mulle kokteili ja ma tunnen nüüd tõesti, et meie vahele on side tekkimas. Esimesel õhtul sõime me pannkooke ja siis segati mulle ka jook, aga see on päevi tagasi. Ma tõesti vajan ühte veel!)

Ja siis ma olin igal pool cool like "Un café au lait, s'il vous plait," või "Pas de sac, merci," või "Le train pour Anse, c'est le train pour Villefranche?" - sest kui sa piletit ostad, siis automaadist saab valida koha, kuhu sa tahad minna ja pileti kätte saada, aga seal ei öelda rongi lõppsihtkohta. Ja tablool on ainult lõppsihtkohad ja vahepeatusi mitte, nii et sa võid ise oletada, mis rongi peale sul astuda tuleks.

(Ooh, sain just oma joogi kätte ja see on hea. Midagi rummi ja suhkruga. Ja mul on hulk DVD-sid, mille nad mulle andsid. Ma tõesti tunnen, et mu kultuurišokk on lahtuma hakanud.)

Lõppu kõige tähtsam: minu alati muutuv nimi siin hääldatakse prantsuspäraselt Ann-Me, ja see on tegelikult päris lahe.