Väljas oli krõbekülm, ma seisatasin tee ääres ja praktilise inimesena otsustasin seekord mitte kaua oodata, vaid kohe esimese auto peatada. Mida ma ka tegin. Juht oli keskealine ja pärnakas, seega rääkisime Pärnu muulist.
Käisin Liisuga vaatamas Näljamängude uut osa, mis oli eriti hea. Ma ei hakka ütlema, et ma alguses mitmel kohal nutsin, ainult et nutsin küll. Nii tõetruult oli tabatud hirmuühiskonda, et see mõjus lausa rõhuvalt.
"Kumb sulle rohkem meeldib, kas Peeta või Gale?" küsisin Liisult.
"See pole üldse raamatute point," vastas ta üleolevalt.
"Ma pole öelnudki, et on. Aga kumb sulle rohkem meeldib?" käisin ma peale. Liis keeldus vastamast. Alles siis, kui ma märkisin, et Peeta võiks ära surra, ja Liis vihastas, sain ma oma vastuse.
Igal juhul olen selle filmiga ülirahul. See oli meeletult pikk, kaks ja pool tundi, aga iga minut oli hästi ära kasutatud. Peale Jenniferi, iseenesestmõistetavalt, särasid eriti veel Woody Harrelson ja Stanley Tucci.
Raamatukogust võtsin Lars Kepleri "Hüpnotisööri". Pidi hästi kuulus olema, "Lohetätoveeringuga tüdrukust" veelgi enam müünud. Kuigi ma üldiselt krimkasid ei salli, ajab ikka põnevile, kui miski on väga populaarne. Meh. Ma püüdsin kenasti normaalselt lugeda, aga pidasin vastu täpselt seitsekümmend neli lehekülge, enne kui lõpu ära lugesin. Ja tagant ette kõik huvitavad kohad, kus midagi juhtus, jättes vahele politseinike elulood või pereprobleemid.
Seega ma ei hakka isegi hinnangut andma, kuivõrd ma ei lugenud normaalselt.
 |
| Lõhnab kuritöö järgi, mõtles Stirlitz |
Milles üldse küsimus, muidugi Peeta :)
VastaKustutaRaamatutes mulle meeldis ka Peeta, aga filmis ta kuidagi ei tule esile. Ja ma loodan, et viimases filmis lahendavad nad Katnissi/Peeta kokkusaamise kuidagi teisiti kui raamatus, sest seal oli see ikka tõsiselt lame.
Kustuta