Eeeeeeeeeeeeeeeestis tagasi

Õnnelikult kodus, kõik on super. Inglise pereema pakkis j6ulukoogi kaasa, tüdruk kirjutas mulle neli kaarti ja tantsis "Gangnam Style'i" - mida tema nimetas Anna style'iks. Ema õpetas kõrval, kuidas õiged liigutused käivad. Ta on mul selline moodne, mu inglise mummy.

Ühes lennuki turvakontrollis hakkasin piiksuma ning otsiti läbi, teises kontrollis tundus mu pagas kahtlane, nimelt mõned suveniirid, mis ma kodustele kaasa tõin - ja kogu pagas pakiti lahti. Naljakas, ja tüütu, sest mu kott oli enne kokku pakitud nii, et nööpnõelagi ei mahu juurde, ja katsu seda tavaari niimoodi tagasi kokku panna. Lendamine meeldib mulle endiselt meeletult. Oslo lennujaamas veetsin terve öö, see oli pisike, Tallinna omastki väiksem, aga puhas ja ilus. Magama ei julgenud jääda, lugesin niisama ja põrnitsesin teisi ootajaid ning mõtlesin, kes neist on eestlase näoga...sest üks hommikustest esimestest lendudest pidi olema Tallinnasse. Muuseas panin täppi ka, üht eestlase näoga tüüpi nägin hiljem enda järjekorras, ja teist eestlase näoga tüdrukut nägin hiljem veel Tallinn-Tartu bussi peal. Muide ühe vene mammi ja vanamehega, kellega Oslos samas järjekorras ootasin, nendega tulin veel koos Puhja bussi pealt maha. No see on juba lihtsalt imelik.

Põrnitsesin mingit tüüpi, kes mulle millegipärast tuttav tundus (ja muidugi ilmselgelt eestlane), ja ta vist arvas, et flirdin, sest tuli minu kõrval lennukisse, ootas, kuni maha istusin, ja istus minu kõrvale. Ei olnud tuttav tüüp, aga sai tuttavaks :D Milleks, mõtlesin ma, olen ma neli kuud Inglismaal ja siis tulen tagasi ja tuttavaks saan ikka eestlasega? Nüüd olen ma natuke nagu sisse võetud ja see vihastab mind. Nagunii lähen kohe varsti tagasi Inglismaale ja tüüp läheb Norra, nii et mis mõttega?

Nüüd olen ma paanikas, et miks ta mulle sõnumit ei saada. Täielik lasteaed.

Hihi, ta ütles ka, et ma olen elevil nagu laps, kui ma Eestis maandudes käsi plaksutasin ja kilkasin. Ryanairi stjuardess laulis valjuhääldist "Merry Christmas" ja üldse oli täielik meeleolu. 

Ma pean tunnistama, et kui ma Tartusse jõudsin, siis oli võib-olla natuke isegi pisar silmanurgas. Võib-olla. Või mitte siiski. Ma ei mäleta.

Homme lähme Mirjamiga "Pii elu" vaatama ja pärast välja. Tahan klubisse! Ei tea, millal viimati käisin, täielik košmaar. Tahaks juba tantsida.

JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!

Tydruk oli eile nii kena mu vastu. Ta tahtis, et mu viimane t66p2ev enne Eestisse s6itmist oleks meeldej22v. N2iteks tegi ta mulle kingitusi, pani k6ik oma asjad ise 2ra, koristas isegi oma sahtleid (!) ja laulis "What a wonderful world" viisil "What a wonderful Anna". Parim, mis poiss tegi, oli mitte oma 6e kiusamine ja torkimine. V2hemalt ykski p2ev. Samas minu vastu oli ta ikkagi selline, et pidin talle j2rjekordse loengu pidama, teemal "Ma ei pea sulle meeldima, aga sa peaksid mind v2hemalt austama". Nojah, edu mulle sellega...

S saadab mulle ahastavaid s6numeid, mis on selles m6ttes toredad, et upitavad mu ego. Ma olen jah suurep2rane, kas pole? Ma tahaks tal pead patsutada nagu koeral ja 6elda: "Good BOY, v2ga tore, et sa kurb oled. Aga nyyd mine tagasi nurka ja j2ta mind rahule."

Terve n2dala olen muidu pikki p2evi teinud, sest ema kasutab v6imalust 6htuti kaua v2ljas olla, "t66d teha". Nyyd peab ta ju kaks n2dalat inglikestega kodus olema. Haa! Yks 66 sain s6numi, mis mind yles 2ratas, see oli ema, kes palus, et ta alt sisse laseksin, sest ta oli v6tme unustanud. Sisse hiilis tema j2rel ta eksmees, kes vist just t2pselt t2na peaks uuesti abielluma, teise naisega. Hihi.

"Me k2isime Tescos," selgitas ema. (See on yks toidupood.)

"Tescos on vist v2ga l6bus," ytlesin ma ta riietust ja kellaaega vaadates ning liipasin tagasi yles, sest ma L2HEN vihaseks, kui mind 66sel 2ratatakse.

Karu.

 

"Miks tema saab s66gi juurde Fantat, aga mina mitte??" n6udis tydruk pahaselt. P6hjus oli, et tydruk oli venna eest kogu mahla 2ra joonud ja lisaks muutub tema absoluutselt mingit suhkrut tarbides hyperaktiivseks, aga ta vennale m6jub see v2hem.

 

"Sest sa ei meeldi mulle eriti, aga tema on mu special child," vastasin ma yksk6ikselt.

 

"Heeei!!"

 

Ma lihtsalt olen selline. Taktitunde kehastus. Lastega t2iuslik, kui lubate nii 6elda.

 

 

Paar p2eva veel j6uludeni. Ma nii oootan juba!!

 

Karu on maru.

Tuleb tunnistada

Yks tydruku s6brannadest oli kyllalt ettevaatamatu, et tema s6prade raamatusse oma kodune telefoninumber kirjutada. Plika v6ttis telefoni v2lja ja lahti l2ks selline tyypiline kaheksa-aastaste pooletunnine telefonivestlus, kus mitte midagi ei r22gita, vaid hysteeriliselt naerdakse. S6branna v2iksem vend v6ttis kuuldavasti toru enda k2tte ja hakkas lollitama ning minu plika karjus ta peale. Mina ainult n2ugusin.

"Mhmh," ytles tydruk torusse. "See on minu lapsehoidja. Ta istub trepi peal ja teeb kassih22li. Ta on 22."

Jep, see olen mina.

Pyhap2ev

K6ik s6idavad j6uluks koju, v6i on juba s6itnud... Kuhu te minu j2tate?? Mul on n2dal aega veel siin. Samas ega ma siit sellep2rast 2RA taha, et j6uluks Eestisse igatsen. Siit saab sellise emotsiooni n2iteks kasv6i poes k2ies, et metsik. Ostan banaani ja shokolaadi ning suhtlen kassapidajaga maksimaalselt minut aega. Ja selle aja jooksul j6uab ta mind nimetada darling, doll ja love.

Awwww, m6tlen v2lja k6ndides. Ma ei kujuta ettegi, kui mina kassapidajana t66tades kellelegi kullake oleksin 6elnud. Inimesed said juba siis shoki, kui ma neile naeratasin.

"Niisiis, tahad sa veel v2lja minna?" kysis S minu maja ees peatades. Ma j6llitasin teda vihaselt. Nalja teed v6i???

"Vastus sellele oleks EI!" teatasin autoust kinni lyyes ja minema marssides. Tropp selline. V2hemalt v6in ma ausalt 6elda, et ta ei meeldinud mulle kunagi nagunii. Ma pole isegi pettunud.

Laste eelmine au pair k2is t2na hommikul kylas. Ma vaatasin teda vaenulikult. Olen temast iga p2ev midagi kuulnud, aina et Lucy tegi seda ja Lucy tegi teist, kuni tahan karjuda, et pistke see Lucy endale...! Ehkki midagi head ei kuulnud ma kunagi, on ilmselge, et ta j2ttis neile sygava mulje. Kui nad teda ikka kolm kuud j2rjest IGA P2EV mainivad, siis on nad temasse ikkagi kiindunud. Poiss jutustas mulle yksp2ev j2lle lugulaulu Lucyst ja k6igest, mida ta valesti tegi, aga l6ppu teatas, et ta oli tegelikult "quite nice".

Arvake 2ra, kas ma sain selle peale armukadedaks v6i ei :D

Lucy p6rnitses mind samamoodi altkulmu, kui ma end riidesse panin, et linna peale minna.

Kuradi Lucy :D

Yldiselt on v2ga ilus. Lund enam maas pole, aga selle-eest on meeletult kylm ja h2rmatis katab k6iki puid-p66said ning rohtu... Maaliline. 2mblikuv6rgud on nii ilusalt pakase k2es v2lja joonistunud, et ma m6tlesin, kas need on ikka ehtsad v6rgud v6i on keegi need kaunistuseks v2lja riputanud...Lapsed kysisid sama asja. Need tunduvad t6esti nagu Halloweeni-dekoratsioonid.

Siin pannakse J6uluvanale 66seks v2lja mitte piima ja kypsiseid nagu Ameerikas, vaid hoopis mince pies ja rummi.

"Man, Santa's gonna be drruuuunk," nentisin ma. (Nad ei ytle millegip2rast Father Christmas, vaid Santa. 2ra ameerikastunud.)

Ja tydruk kysis eile, kas ma Addamsite perekonna filmi olen n2inud. Ta oli just hiljuti isa juures vaadanud.

"Nalja teed v6i?" kysisin ma ymber p66rates. "Need filmid on mu k6ige lemmikumad terves maailmas!"

Nyyd tsiteerime juba teist p2eva lambikaid fraase nendest filmidest, nagu: "Children, why do you hate the baby?" v6i

"Save me, I'm drowning, help me, I'm dying!", mille peale mina vastan:

"I can't swim."

Muidu on natuke tydimus peal. Natuke alav22rne tunne on. Tegelikult ongi nii, et kui kohe reegleid paika ei pane ja ei ytle, et ei, ma ei tee seda v6i teist, sest see ei ole lapsehoidja t66, siis hakkadki orjama. Inimesed kasutavad lihtsalt teisi 2ra...see t2hendab neid, kes lasevad ennast kasutada. Nagu mina.

Jeee.

Lapse suust pead sa t6de kuulma

Panin t2na hommikul meiki peale, plika lesis voodil ja vaatas pealt.

"Silmav2rvi panid liiga palju," t2hendas ta. "See pole normaalne."

"Sellep2rast ongi hea, et t2na on pyhap2ev," vastasin ma t2hendusrikkalt, "ja ma EI ole lastega. Ma saan kanda mida tahes ja n2ha v2lja milline tahes, ilma et see kedagi peaks huvitama."

"Kui sa millise tahes all m6tled crazy't, siis okei..."

"Igayhel on oma arvamus," ytlesin ma ripsmetushi lahti keerates.

"Ja sinu arvamus on crazy."

"Kuule, kas su ema mitte ei hyya sind? Jookse aga!"

Hambahaldjas

Tydrukul tuli j2rjekordne hammas suust ning ta ootas hambahaldjat, aga too vist unustas sellel 66sel tulla. Ettev6tlik nagu ta on, helistas plika kohe hommikul emale ja ytles n6udlikult: "Emme, ma tahan oma hamba eest raha!"

Meie pistsime k6rval itsitama ja ta vend narris: "Miks sa seda emale ytled? Helista hambahaldjale."

Ja poiss r22kis mulle rongis, et tal on kuskil teleskoop.

"Kas sa oled sellega ringi ka vaadanud?" kysisin ma. "66sel taevast ja kuud ja...naabrite tubadesse?"

"Muidugi mitte," vastas ta asjalikult, "selle jaoks on binokkel."

Ma m6tlen, et pean hakkama suurema hoolega kardinaid ette t6mbama. Jumal teab, kellel p2riselt binokkel on.

Eile oli nagu kergelt suurep2rane p2ev. Kui lastega koolist koju j6udsime, oli ukse taga pakk, millest poiss kohe avastas suure kimbu lilli. Nii ilusad, m6tlesin, need v6iks mulle olla. Kuni l6puks taipasin karbi pealt saaja nime vaadata ning just minu nimi seal seisiski! Kimp oli meeletult suur ja ilus ning karbis oli veel v2ike karp lihtsalt h6rkude shokolaadikommidega... Mmm.

"Ma olen nii kade," ytles ema 6htul. "Pidi vist hea kohting olema!"

Ma kehitasin 6lgu. S saatis lilled mitte sellep2rast, et kohting oli hea, vaid sest ta keeras asjad vussi ja kardab, ma ei l2he enam temaga v2lja. Aga vahet pole, lilled on ju ilusad.

Mul polnud isegi aega neid vaasi panna, sest pidime lastega rongijaama jooksma ja Londonisse s6itma. K2isime Talvev6lumaal, s6itsime London Eye miniversiooniga (t6elise London Eye peale pole ma siiamaani j6udnud) ja l2ksime isegi tsirkusesse. Tsirkus oli ausalt 6eldes kehvake, pmst mingid ahvikostyymides tyybid tegid akrobaatikat. Mulle meeldis k6ige rohkem, kui nad midagi vussi keerasid, mille peale ma suure h22lega naerma hakkasin. Ja k6iel balansseerijad oleks peaaegu alla kukkunud, kusjuures yhel neist polnud isegi julgestust!

Metroos istusime, mina ja poiss yhel pool ja tydruk emaga meie vastas. Mingi tyyp istus minu k6rvale ning tydruk hakkas n2itama minu ja selle tyybi peale ning tegi k2ega sydame. N2itasin talle rusikat ja k6ri l2bit6mbamist, aga ta ei j2tnud j2rele! Kui tyyp istub minu K6RVAL, siis n2eb ta seda ju sama h2sti kui mina ja mina olen see, kellel on piinlik!

Siis heitsin pilgu emale tydruku k6rval, kes varjamatult itsitas, silma tegi ning tydrukule n2itas, kuidas paremini k2tega sydant teha. Selle peale ma lihtsalt teesklesin, et ei tunne neid.

Kidsies

T2na hommikul r22kisid lapsed millegip2rast erinevatest riikidest ja keegi mainis Eestit.

"The greatest of them all!" ytlesin k2hku.

"The most rubbish of them all," vastas poiss.

"See on ylimalt ebaviisakas!" (Jep, selle asemel, et paar k6vemat s6na 6elda, pean ma v2ikestele p6rgulistele lihtsalt nentima, et nad on ebaviisakad.)

"Muidugi on see k6ige parem maa maailmas, sest maailma parim lapsehoidja tuleb sealt!" nentis tydruk s2ravalt.

Pugeja, m6tlesin ma ja ootasin, et poiss ytleks: "More like the most rubbish childminder!", sest selgelt oli n2ha, et see kipitas tal keelel, aga ta otsustas suu kinni hoida.

Eile sadas siin esimest lund. Lapsed 2ratasid mu juba hommikul karjudes yles, ronisid yle minu ja vaatasid mu aknast v2lja. Ma l2hen alati pahuraks, kui mu und segatakse. Nagu k6ik normaalsed inimesed. Vaevalt oli tydruk 2ra l2inud (armastusv22rselt mu tule p6lema j2ttes), kui kostis uus koputus ja poiss omakorda yle minu ronis ning jutustama kukkus.

"Nagu j6ulud oleks k2es!" ytles ta.

"Kuule, j6ulud, sulge enda taga uks, kui sa dushi alla l2hed. Ja kustuta tuli 2ra. Mul on veel kakskymmend minti magada ja ma ei kavatse hetkegi varem yles t6usta!" ytlesin ja t6mbasin teki yle pea.

T2naseks on peaaegu kogu lumi l2inud.

Tere, ment

K2isime Minniga Hyde Parki j6ulumaal/l6bustuspargis. Kaks korda. Seal on ilus, j6ulumuusika m2ngib, ja on meeletult palju inimesi. Pmst k6ndida on raske, nii palju inimesi. Nyyd ytles hostema, et kolmap2eval l2hme lastega Londonisse, yhte salajasse kohta, aga ma teadsin juba, mida ta m6tleb, ja seesama l6bustuspark see ongi. Seal pidi tsirkus ka olema!

K2isin mingi tyybiga v2ljas, kes meil uusi laevalgusteid k2is paigaldamas.

"Kas sa t6esti arvasid, et ma pean kolm p2eva j2rjest teil k2ima? Muidugi mitte! Ma tulin ainult sinu p2rast tagasi," ytles ta.

J22b kysimuseks, miks ta yhelgi neist p2evadest mu numbrit kysida ei julgenud, vaid pidi selle mu hostemalt hankima. Mind see h2irib, sest nyyd hostema teab k6igest ja susib ja kysib kogu aeg ning pakub mingeid pileteid, et minge sinna ja sinna S-ga. Natuke kummaline ka, kui mees laob mingeid fakte autos minu kohta v2lja ja mina kortsutan kulmu, et kuidas sa seda veel tead, ja tema vastab, et su hostema r22kis. Nagu kammoon. Tuletab meelde seda korda, kui yhe t66kaaslasega v2ljas k2isin ja ta v2itis, et su ylemus r22kis mulle seda ja teist! Imelik hakkab. Ja ma ei suuda siiamaani m2letada, millal ma oma tookordsele ylemusele j6udsin jutustada, et mulle raseerimata mehed ei meeldi. Kuigi see on t6si, nii et ilmselt pidin olema r22kinud.

V2hemalt S teadis, kus Eesti on, ja meie pealinna. Ta teab nyyd kahte s6na ka: tere ja ment. K6ige t2htsamad s6nad eesti keeles.

K2isime uisutamas, mis iseenesest oli tore ja puha. Ma m6tlesin, et kui 10 aastat pole uisutanud, olen koba, aga olin tegelt suht proff :D ARVESTADES k6iki neid vahele j22nud aastaid.

Ylej22nud kohting oli lihtsalt naljakas. Ta j6i autot juhtides kogu aeg kokat ning kui mina p2rast proovida tahtsin, ytles ta, et seal pudelis on natuke viskit ka. "Aga ainult natuke, ma luban!"

Midagi oli seal jah natuke. Nimelt viskile oli natuke kokakoolat lisatud. Ta pmst j6i kogu aeg, kui juhtis! Ma itsitasin tykk aega, sest see oli lihtsalt liiga absurdne. Ja minu syy ka, sest mina ajavat teda n2rvi. Ma olen ilmselgelt hirmus, sest ta kardab mind siiamaani. Ning kui kysisin, kaua ta juba suitsetanud on, ytles ta, et teismelisest saati, aga ainult kaks sigaretti p2evas.

Huvitav, et sellelsamal 6htul tegi ta umbes 15, l6petades suitsetamise ainult uisutamise ajaks.

Oh jah.

Ma l2hen ikkagi uuesti, sest kodus on igavam.

Viimaste p2evade jooksul on kaks erinevat tyypi pakkunud, et ma olen 19, ja yks tydruku klassi6dedest, et 18. Pluss see, kuidas poiss kogu aeg syydistab, et ma k2itun nagu kuueteistaastane. Peaks oma k2itumise 2kki yle vaatama? Samas yks kord karjus ta ka, et ma olen kibestunud vanaema, nii et ilmselgelt ma lihtsalt ei meeldi talle.

Eile vaatasin "Silver Linings Playbook'i" 2ra, sest Liisu soovitas seda. Kurat kyll, kus Jennifer Lawrence oli seal alles ilus! Ja jah, ma olen t2iesti yks nendest N2ljam2ngude f2nnidest, kes langeb l6ksu ja l2heb vaatama mingit uut filmi ainult sellep2rast, et seal on see N2ljam2ngude tsikk. Aga antud l6ks oli t2iesti v22rt kukkumist, meeldiv film oli. Pluss, kuidas ta ikkagi nii ILUS on? Ta polnud N2ljam2ngudes nii ilus, vaid pigem t2iesti keskp2rane. Ma olen segaduses.

Reede

Mul j2lle ainult pool tundi aega, millest j22b eluliste internetivajaduste rahuldamiseks ilmselgelt v2heseks, aga... ma lihtsalt pean ytlema, et kui ma oma meili lahti v6tan ja seal on j2lle tolstoi-m66tu kiri Polinalt v6i lyhike, aga armas isalt... siis hakkab mul niiii hea ja suur naeratus tuleb n2ole. Ait2h teile! Pol, homme kirjutan sulle tolstoi tagasi :D

Muuseas see on juhtunud. Ma olen hakanud inimestele Cheers! ytlema. Thank you asemel. Aidake mind!

Kuna ma hirmsasti vandumist igatsen, selles m6ttes, et ennast v2ljendada, kui midagi halvasti l2heb v6i ma kasv6i piljardis kaotan, siis avastasin, et eesti keeles on see ju t2iesti lubatud! Niikaua kui ma "sae pekki" ei ytle, ei saa lapsed midagi aru ja mina ei ole halb lapsehoidja.

"Mida sa ytlesid?" kysis poiss, kui me ylimalt mudasel murul sumpasime, sest k6nniteed ei olnud mitte kusagil ja lisaks hakkas vihma tibutama, ning ma natuke aega endamisi eesti keeles pomisesin.

"Ei midagi," vastasin ma kergelt, ja sinna see j2igi. Kuigi ta sai h22letooni j2rgi ikkagi aru. Aga saagigu pekki.

Uu, keegi on valinud selle aasta 50 parimat albumit. Ja Lana del Rey on 45. Kuigi ta peaks t6en2oliselt olema esimeste seas. Ma olen seda albumit ostmisest saadik pmst iga p2ev kuulanud. IGA P2EV.

On midagi meeliylendavat selles, kui kaheksa-aastane inglise tydruk k66ki m66da ringi jookseb ja eesti keeles "Sae pekki! Sae pekkki!" karjub. Minu t66 siin on tehtud, m6tlesin ma rahulolevalt.

Teisest kyljest oli j2lle selline tunne, et mida ma teinud olen. Ma olen koletise loonud!

Ma k2isin Robbie Williamsit vaatamas! See oli superlahe! Meil Mirjamiga olid istekohad, aga me t6usime kogu aeg pysti ja karjusime ja hyppasime. Oli meeletult inimesi. Ning Robbie laulis laivis niiii h2sti. Vahepeal heitis ta lavale maha ja laulis selili, natuke m6tlikult, ja mina olin kadedusest roheline, sest eesreas seisnud inimesed said teda puudutada. Vaatasin k6rvale, seal sektsioonis seisid k6ik istekohtadega inimesed pysti, niisiis ei n2inud ma midagi halba selles, et ise pysti karata. Sellet6ttu pidid meie taga seisnud inimesed ka pysti seisma, aga ma arvan, et tegelt neil vedas - said parema elamuse. Kas pole??

Uue plaadi laule ma pmst yldse ei teadnud ja kaasa ei osanud laulda, aga seda tegi Mirjam minu eest. Vanemaid laule oli selle eest meeletult ja need l2ksid v2ga peale.

Pyhap2eval k2isime Tate Modernis, mis on yks kunstigalerii. Moodsa kunsti. M6nes m6ttes isegi liiga moodsa. Muidu oli lahe ja mul j22b ikka karp lahti, kui saan v6imaluse Picasso maalist yhe meetri kaugusel seista. Mirjam veetis tykk aega saalis, mis oli pyhendatud s6jakriitilistele t66dele: Esimene maailmas6da, Hitler jne. Mulle meeldisid lihtsalt v2rvilised maalid ja erinevad symbolid. Yks t66 oli aga ainult peegel. L6uendile kinnitatud peegel. K6rval oli siis selgitus, kuidas antud t66 peegeldab vaatajat ennast ja mida k6ike veel, aga kammoon... see oli lihtsalt peegel! Inimesed naersid selle peale valjusti. Mina kasutasin v6imalust juukseid kohendada.

Esmasp2eval oli v2ga raske p2ev. Poiss korraldas sellise stseeni, mida tal ei ole lihtsalt 6igust korraldada! Ta pole veel teismeline!

Okei, Anne-Mai, ytlesin ma endale ja sundisin end j6uga rahulikuks. Sinu esmane ylesanne on enda eest hoolitseda. Sa ei TOHI seda sydamesse v6tta, sest ta ei m6tle, mida ytleb. Ja isegi kui m6tleb, pead sa sellest yle olema.

L6puks olin mina ainus inimene sellel p2eval selles peres, kes ei nutnud. Aga ausalt - oleksin v2ga tahtnud.

Ema tuli varem koju ja ytles, see olla kymneaastaste juures tavaline. Hormoonide m6ll. EI! Liiga vara! Mis hormoonid??

"Ytle ausalt, sa m6tled praegu, et ei taha ise kunagi lapsi saada, eks ju?" kysis ema mulle otsa vaadates.

"Jep!" Ma ei hakanud isegi tagasi ajama. See on ametlik otsus.

Kesha

Plika pesi hambaid ja mina laulsin k6rval:

Ain't got no care in the world

But got plenty of beer

Siis, m2rgates, et ta hambaharja suust v6ttis:

That was a little too quick!

Plika pistis harja tagasi suhu ja j2tkas:

So I'll carry on right here!

Riimi l2ks! Me ei saanud kaks minutit naeru pidada.

Syndinud r2pparid :D

Must auk

"Anna?" ytles poiss mu ukse taga hilja 6htul vaikselt.

"Mis on?" tulin ma v2lja, arvates, et ta otsib oma jalgpallisokke v6i midagi.

"Kui P2ike 2ra kustub, kas me saame siis k6ik surma?" kysis ta erutatult oma lasteentsyklopeediat lehitsedes.

"Muidugi! See on kindel. Aga sinna on paar miljardit aastat aega."

Enne olime vaadanud tema raamatut ja r22kinud kosmosest. Ta oli haige, nii et terve p2eva veetis ta voodis magades v6i raamatuid lugedes. See tegi mulle r66mu. Mitte see, et ta haige oli, aga lugemine. Ta tavaliselt ei loe yldse, v2idab, et vihkab seda.

Ta pyydis mind kosmosefaktidega yle trumbata, aga minusuguse nohiku puhul on see v6imatu. N2iteks Merkuuri pinnatemperatuuridega 66sel ja p2eval panin ma ainult paarkymmend kraadi m66da. Ma ei tea, miks ma selliseid kasutuid asju tean, aga ma olen obsessed. Kui me mustade aukude juurde j6udsime, sattusin ma eriti vaimustusse. Need on ju lahedad n2htused??

"Vaata Annat, ta on t2itsa oma elemendis," nentis ema k6rval natuke hapult. Ma arvan, ta pole siiamaani yle saanud eelmisest n2dalast, kui me poissi ja ema jalgpalli saatsime ning tydruk emale kogemata autosse hyydis: "Love you, Anna!"

Mis mina sinna teha saan, et ma nii suurep2rane olen.

"Kust sa p2rit oled?" kysis keegi eile.

"Eestist."

"Oojaa..." Tark n2gu. "Eurovision, eks ju?"

"Just! Kas sa tead, kus Eesti asub?"

"Ikka! Kuskil...seal Itaalia juures, eks ju?"

Mitte p2ris. Samas ma ju m6istan, et n2iteks minul pole aimugi, kus ykski Balkanimaa t2pselt asub. Kuskil nad seal puntras on ja minul suva.

"Sae pekki!" ytlesin ma lastele yksp2ev.

"Mis see t2hendab? T6lgi! T6lgi!"

"Seda ei saa t6lkida. Nii et paras. Sul pole aimugi, mida ma k6ik v6in sulle 6elda, ilma et sa aru saaks."

"See oli midagi ebaviisakat, eks ju?"

N6bu Churchill

Plika lasi endale tuka ette l6igata ning lisaks oma pikkadest tagumikuni juustest suure jupi maha. Ta n2gi v66ras v2lja.

"Mitte keegi ei tunne sind koolis 2ra," ytlesin talle. "Ei su s6brad ega 6petaja. Sind ei lasta klassiuksest sissegi!"

"Ma v6in 6elda, et olen minu n6bu," pakkus ta.

"Mis su nimi oleks, kui sa oleks enda n6bu?"

"Ma ei tea..Annie."

"No see on kyll originaalne. M6tle midagi muud v2lja."

"Churchill," pakkus poiss k6rvalt. See meeldis mulle niiv6rd, et Churchill j2i. Kuigi Fisher oli ka p2ris hea variant. Plika n2eb v2lja nagu v2ike inglike (pettus!) ja kindlasti mitte v2ike Fisher v6i Churchill. Ma hakkasin praegu uuesti naerma :D N6bu Churchill :D

Yksp2ev leidsin k66gilaualt kaks pilti. Yhel olin mina, pealkirjaks Anne-Mai ja v2iksemas kirjas is awesome. Viimane kyll minu k2ekirjas, nii et v6ib-olla kirjutasin ma selle ise. Aga v6ib-olla mitte. Teise pildi peal olid j6ulud: mina, tydruk, poiss ja kuusepuu (ning mitte yhtegi ema! Sae pekki!). Jutumull tydruku juures kuulutas: "Yay! It's Christmas!", poisi oma: "Wow!" ja minu oma: "This Christmas tree is PUCKS! Ha ha ha! Ho ho ho!"

Kui ma nyyd j6uluks koju s6idan, siis esimene asi, mis ma sisse tulles hyyan, on: "Milline paks kuusepuu!"

Kirjutasin tydruku lugemisp2evikusse: loeb ladusalt. Saab ka juba raskemate s6nadega hakkama. Ta v6ttis mul p2eviku, et kommentaari lugeda, aga j2i h2tta. "Mis s6na see on?"

"Manages," ytlesin ma m6tlikult. "Hm, ilmselt oli see kommentaar natuke ennatlik."

K6rval laulis poiss h2irimatult: wiggle wiggle wiggle wiggle wiggle yeah.

Tuppa pandi piljardilaud yles, sest v2ljam2ngude jaoks on vahepeal juba liiga kylm. Ma sattusin sellest kahe p2evaga t2ielikku s6ltuvusse (kuigi pole siiamaani kindel, et ma piljardikiid 6igesti k2es hoian). Terve pere on s6ltuvuses ning poiss tormab tuppa tulles esimese asjana selle laua juurde, endal veel jope seljas ja myts peas.

Ning kui m66da lyya, irvitab vastasmeeskond t2iel h22lel ning oma meeskonnakaaslane rebib endal juukseid peast: "Kuidas sa said m66da lyya? Kuidas??"

Muuseas on t2na nii v6rratult udune ilm. V6RRATULT. Ma pean tagasi v2lja minema, enne kui see k6ik 2ra hajub.

Kalli vs kala

Draamadraamaraama. V2ike draama igasse p2eva. Eile 6htul hakkasin frustratsioonist nutma. Miks ta mind ei kuula?? Mida ma valesti teen?? Miks nad ei v6iks p2evagi korralikult k2ituda?

Sest muidu oleks igav.

"Anne-Mai, I want a kala," ytles tydruk mulle yksp2ev. Ma hakkasin naerma: "You just said you wanted fish!"

Ta oli tahtnud 6elda kalli, aga sassi l2ks. Nyyd k6lavad nii kalli kui kala igap2vaselt mu k6rvus, aga m6lemad t2hendavad huggie't. Samuti k6lab eestikeelne tule kymme korda p2evas. Tule ise! Mina ei viitsi!

Oou, muideks ma k2isin v2ga head filmi vaatamas: Argo. Ben Affleckiga. Ta ise lavastas selle ning m2ngis peaosa ka. Ma muidu Ben Affleckist suurt ei pea, sest ta astub kogu aeg oma rollidega 2mbrisse, aga "Argo" oli kyll super. Nii hea film!

Eile l2ks ema poisiga poodi ja mina j2in tydrukuga koju. Nad ei tulnud ega tulnud tagasi ning ma m6tisklesin akna taga v2lja vaadates: "Nad j2tsid meid maha... Nad l2ksid loomaaeda v6i kinno v6i kuhugi, et ilma meieta aega veeta!"

"V6i kirikusse," ytles tydruk. Selle peale hakkasin ma naerma ja me naersime mitu minutit jutti.

"Mul on natuke paha tunne, et ma naersin," ytlesin l6puks.

"Just, mingi uskliku inimese jaoks v6iks see suurim r66m olla!"

Ma kujutlesin, kuidas nad seal kahekesi kirikus istuvad, salalikud n2od peas, et meid maha raputasid, ja hakkasin uuesti itsitama.

Kuigi p2rast tuli v2lja, nad k2isid t6esti kaks tundi toidupoes. H2mmastav. No aga kui meeldib.

Ma igatsen blogilogimist. Aga nyyd, kui Mirjam tagasi Londonis on, andsin ta l2paka talle ilusti tagasi ja ise olen ilma...nuuks. Lisaks pole SIIN t2pit2hti ja see ajab mu hulluks!

Eile k6ndisime Oxford Streetil ja vaatasime k6iki neid j6ulutulesid...k6ik vaateaknad sellel t2naval on kaunistatud, poodides on juba j6uluv2ljapanekud ning see kokku on meeletult ilus. M2ngisime oma m2ngu, mis seisneb selles, et anname vastutulevatele meestele hindeid yhest kymneni ning nemad ei saa midagi aru, sest me r22gime eesti keeles! M6nikord karjun mina: "Seitse! Seitse!" ja Mirjam kehitab 6lgu: "Hm, kolm v6ib-olla..." Nii erinevad maitsed v6ivad olla. Poodided riideid vaadates ei l2inud samuti arvamused yldse kokku, vaid kardinaalselt lahku.

Yksp2ev kaotasin muide telefoni 2ra...mitte esimest korda. Ma l2ksin v2ga n2rvi ning haarasin kodust oma teise, eesti numbriga telefoni, et sellega esimesele helistada. Ma isegi ei teadnud oma inglise numbrit, aga tuletasin kuidagi meelde ja see osutus 6igeks. Terve tee helistasin, kuni l6puks j6udsin k6ige l6ppu, sinna, kus ma poisi emale yle olin andnud ja nad autoga 2ra olid s6itnud...seal see lamas murukamara peal, natuke mudane, ja helises k6igest v2est. Muide ma poleks v6inud paremal ajal saabuda, sest just siis haaras minu ees sammunud mees telefoni yles. "Ait2h, see on minu oma!" hyydsin ma ja v6tsin selle enda k2tte. Ma arvan, et kui ma olen minut hiljem j6udnud, oleks ta juba telefoniga ma ei tea kuhu j6udnud minna...vb politseisse.

L6pp hea, k6ik hea.

Hostmummy synnip2eva pidasime. Meie kaunistasime elamise 6hupallide ja plakatitega 2ra ning ema viis meid s66ma ning kinno. K6ik peale tema enda olid uusimat Bondi-filmi n2inud, niisiis l2ksime muidugi seda uuesti vaatama. OMG, k6ige igavamad kaks tundi mu elus! Ma ei suutnud oodata, millal see l6ppeb. Elum6ttetu. Tegelt veits naljakas, et l2hen vaatama filmi, mida ma konkreetselt vihkan, ja siis tuleb mul seda saatuse vingerpussi t6ttu veel teist korda vaadata! TYNG.

Eestis on t2na isadep2ev, siin mitte. Peab isaga yhendust v6tma.

Kõigi pühakute eelõhtu

Homme on Halloween. Ma pole seda kunagi tähistanud, aga oleme ausad, meie mardi-ja kadripäeval on sellega võrreldes ikka võrratult rohkem sisu sees. Siin on point peamiselt poode täitvas plastikus tränis, millega oma kodu kaunistada, ja kommides muidugi ka. Ma ei tea, kas me homme läheme trick-or-treat'ima, sest laste isa peaks nad õhtul peale korjama ja ülejäänud koolivaheajaks enda juurde viima. Samas osa minust tahaks ikkagi näha, kuidas see lõbu käib. Ja kõiki neid ümberriietatud lapsi ka.

Hommikul tahtsime kõik koos kinno minna, uusimat Bondi-filmi vaatama, aga tüdruk hakkas jonnima ning ema otsustas ta karistuseks koju jätta ja ainult meid poisiga saata. Seda juhtub päris sageli, et nad tahavad kuhugi minna, aga kumbki neist hakkab jonnima ning minek jäetakse karistuseks ära. Kuigi teine, kes antud juhul ei jonninud, kannatab ilmaasjata.

Bondi-film ausalt öeldes sakkis. Mulle pole need kunagi korda läinud, need on kõik ühe vitsaga löödud: mõttetu sisutu action ning tulistamine, autode võiduajamine ja asjade õhku laskmine. See film oli hirmpikk ja hirmigav ka, aga vähemalt poisile meeldis. Poole filmist oli Daniel Craigil õudne habe lõua otsas ning ma ei suutnud ära oodata, millal ta end kokku võtab ja selle maha ajab. Kui lõpuks ajas, mõtlesin endamisi: "No tänan!"

Eilne õhtu oli jube lõbus. Hankisin endale jõuluks lennupiletid ära, mida oli ausalt öeldes viimane aeg teha, ning tundub, et jõuluhommikuks maandun Eestis. Jeee! Ja aastavahetuse ning sünnipäeva saan ka seal veeta ja alles jaanuari alguses tagasi minna. Kõlab hästi! Pileteid ostes  ja kõiki neid välju täites hakkasin frustreerunult karjuma, sest mitte kunagi ei lase ta sul esimese korraga tehingut läbi, vaid hakkab erroreid viskama. Ema vaatas ja naeris ning tõi mulle klaasi veini.

"Tõsiselt, sa pead lõpetama," ütlesin ma, "mul on juba ammu imelik!"

"Milleks? Vähemalt keegi siin majas joob seda veini!"

Pärast istusime ja vaatasime filmi ning mul tekkis hirmus tahtmine poissi padjaga visata.

"Kuidas sa suhtud padjasõdadesse?" küsisin ma emalt, sest ma ei julgenud seda niisama alustada. Mis siis, kui ta minu peale karjuma hakkaks? Laste peale ta karjub ning vahel hirmutab see mind ka.

"Nalja teed? Ma olen selles absoluutne meister!" ütles ta silmade särades. Ma ei teadnud, mida alustanud olin, sest padjasõda nende mõistes on patjadega üksteise peksmine, mitte pehme, sulnis viskamine, mida mina oma õdedega vanasti harrastasin. Ja ema oli tõepoolest tšempion.

"Issand jumal, sa oled nagu masin!" hüüdsin ma õudusega, kui ta seal kahe padjaga vehkis nagu tuulik, hetkekski peatumata või hinge tõmbamata. "Me saame tast jagu, rahvas, kui me kõik koos ta ette võtame!"
Selle asemel võtsid nad millegipärast minu vastu kampa ning ma pidin teki alla peituma ja kui minul oli võhm juba väljas, tõi tüdruk alles patju juurde. Parim padjasõda üldse! See lõppes alles siis, kui telekas "Videvik" algas ning Edward oma kambaga sööklasse astus.

"Tss, aitab. Siit tuleb minu poiss!" teatas ema häält juurde pannes ning läks popkorni tegema. Siis vaatasin ma kümnendat korda Videvikku ning püüdsin unustada, kui sisse võetud ma sellest kunagi olin. Ma käisin seda mitu korda kinos vaatamas! Aga see näitlemine...see näitlemine! Liiga valus.

Igatahes, tagasi tänasesse, kui me kinost tagasi jõudsime, paistis ema olevat plikale andestanud, sest läksime kõik koos Harlow'sse aega veetma ja sööma ning pärast ühte tunni aja sõidu kaugusesse linna, kust emal oli vaja mõned eBay ostud peale korjata. Ta on suur eBay fänn ning ostab ja müüb seal kogu aeg midagi. Kui lapsed on riietest välja kasvanud, mida nad selles eas nii kiiresti teevad, siis pole nendega tõesti enam midagi teha ning miks mitte parem natuke raha teenida... ja vastupidi, see täispuidust laud ja toolid, mis me täna peale korjasime, saada vaid paarikümne naela eest...samuti super, eks ju? Ta ütles, et eBay on nagu sõltuvus. Pere, kes talle selle mööbli müüs, aitas asjad autosse tõsta, ja perepoeg oli nagu megailusa kehaga ja ilma särgita ning kui ta seda lauda tõstis, siis mina vahtisin autost ta laudsiledaid kõhulihaseid :D Ema vaatas samuti, silmad suured, ja tegi mulle silma. Selline keha! 

"See meeldib sulle, eks ju?" küsis tüdruk, kusjuures üpris valjusti, nagu tal tavaks on.

"Jää vait!" sisistasin ma, sest autouksed olid lahti.

"Lihtsalt ütle, kas meeldib või ei, muidu ma ei jää vait. Ta on kuum, eks ju?"

"No muidugi. Shhh!"

Kui me ära sõitsime, siis laulsin ma endamisi

Girl, look at that body

I work out...

Samast linnast leidisime lõbustuspargi, mis vaatamata õhtutunnile töötas ja säras ja tõmbas ligi, ning me ei saanud mööda sõita. Töötajad olid kõik nõidadeks või Surmaks maskeerunud ja mängis kummituslik muusika ja taevas paistis täiskuu...ühesõnaga meeleolu oli täiuslik. Ma läksin ka selliste atraktsioonide peale, millistega ma polnud kunagi varem julgenud sõita, sest viimati käisin lõbustuspargis lapsena... ja ütleme nii, et väga jube oli :D Mõtlesin, et panen roobi maha, ja mõtlesin ainult: "Oh my God, make it stop!" Pärast autos mõnitas ema, kuidas ma olin karjunud, aga kõige jubedamate atraktsioonide peal ma isegi kartsin liialt, et karjuda, ning hoidsin elu eest kinni, sest vaatamata tõkkepuule oli tunne, et kukun iga hetk välja.

Mul on tunne, et gravitatsioon mu peas on siiamaani sassis.

Laupäev

Ilm on jõledalt külm, vastikult tuuline ja lisaks sajab horisontaalset vihma. Mul polnud tahtmist mitte kuhugi sõita, vaid läksin lihtsalt linna peale, aga tulin juba kell neli tagasi koju. Avastasin, et mu pere polnud üldse kuhugi läinud, kuigi neil olid suured plaanid sõprade juurde sõita ja mida kõike veel. Nagu ma oma juuksurile ütlesin: "Sellise ilmaga tahad lihtsalt oma sohval kerra tõmmata ja rämpstoitu süüa." Mu pere sõigi popkorni ja vaatas filmi. Mind järjekordne lastefilm ei huvitanud, nii et läksin üles ja panin "Meeleheitel koduperenaiste" ja "Big Bang Theory" uued hooajad käima. Nii hea!

Kui armas, et Eestis lund sajab! Aga hea meel, et Inglismaal veel ei saja. Mulle sügis meeldib. Välja arvatud täna.

Hetk tagasi koputas tüdruk mu uksele ja ulatas mulle klaasi valge veiniga. Appi. Nii kena kui see ka poleks, ma olen nagu selle pere joodik. Ema ise ei joo kunagi! 

Eile õhtul jõin punast.

Ma oleksin pidanud ta selle pokaaliga tagasi alla saatma, öeldes väärikalt: "Tänan, ei, ma pole selline inimene. Kõige kangem, mida ma laste juuresolekul puutun, on morss!"

Hea vein tegelt.

Tegin end raamatukogu lugejaks. See pole eriti suur ega eriti hästivarustatud raamatukogu, Tartu vastu ei saa üldsegi, aga ma ei taha endale enam rohkem raamatuid osta ja midagi on siin ikka. Registreerimisega oli väike paberimajandus, nad tahavad su aadressi ja igasugu isiklikke andmeid ning päris lugejaks ei saa sa enne, kui nad on su antud aadressile kirja saatnud ning siis pead sa selle kirja neile viima ja alles siis saad laenutada rohkem kui ühe raamatu korraga. Mis mõttes, kas kodututele põhimõtteliselt raamatuid ei laenutata või... Nad küsisid ka kommunaalarvet. Aga töötajad on klassikaliselt sõbralikud ning kui sa segaduses näoga ringi vaatad, nagu ma ikka teen, see on minu vaikimisi nägu vist, siis nad küsivad sult ise, kas vajad abi.

Juuksur oli ka hullult sõbralik. Juuksurid räägivad alati palju, see kuulub nagu tööülesannete juurde, aga kui juuksur on veel inglane, siis on minu jaoks lõpptulemus, nagu oleksin pihil. Ta küsis, kaua ma olen siin elanud.

"Ainult poolteist kuud? Oled sa kindel? Su inglise keel on nii hea! Nagu, väga hea!"

Jeeeeeeeei. 

Selle järel tegi ta mulle astronoomilise arve. See pole isegi naljakas. Tegelikult natuke on, nüüd kui ma paar sõõmu veini olen joonud.

Ma arvan, et äkki on neil eri hinnad välismaalastele. Või lihtsalt neile, kes on piisavalt lollid, et seda maksta. Ehkki mulle meeldib tulemus...

Ma tean, et sisimas pole ma hea inimene, sest oli nii värskendav kuulata, kuidas lapsed hommikul, kui mina veel voodis lebasin, üksteise ja ema peale karjusid. Isegi tema ei suuda neid vahel taltsutada! Varem oli täiesti nördimapanev, kui näiteks poiss minuga ülbitses ning siis helistas ema ning poiss võttis vastu ja ütles rõõmsalt: "Tšau, emme, ma armastan sind! Mis sa teed?"

Mina seisin kõrval, käed rusikas, et wow, milline hämmastav tujumuutus!

Igatahes. Ma kahetsen, et neile õpetasin, mis täpselt on lehesõda (nad polnud seda kunagi varem mänginud). Inimesed lihtsalt vahtisid pargis, kui mina eest ära lidusin ja tüdruk lehesületäiega järgi, karjudes: "Jää seisma! Jää SEISMA!"

Üks naine peatas meid, ütles, et lõbutsege, aga vaadake ette, siin pargis käivad ka koerad. No ma saan aru, et selline asi nagu sügislehed maas võib ehmatavalt ebasteriilselt mõjuda ja kaasinimestes šokki tekitada. Mis mõttes keegi puutub neid?

Ükspäev võttis tüdruk maast kastanimuna ning ta vend hoiatas kohe: "Ära puutu seda, see on maas olnud. Pisikud!"

Arvake ise, kas tal on sada miljon allergiat või jaa. See on tõesti erinev maailm. Nad pesevad nõusid Fairy ja pesu Arieliga ning juba see lõhn paneb mul pea valutama. Ökoloogilises mõttes olen ma mitu sammu tagasi astunud sellest eluviisist, mida ma harrastasin Eestis.

Tšau :)

Lugesin just ühe veebilehe päist: ABOUT US     OFFERS       FAGS

Fags?? Aga tegelikult oli FAQS, loomulikult. Ainult mina mõtlen alati vasakule. 

Sõitsin bussiga ühest poest mööda ja lugesin: HOE REPAIR. Enne kui S bussiakna varjust nähtavale ilmus, jõudsin juba hea suutäie naerda.

Viimast ei mõelnud ma ise välja. Silt poe ees kuulutas trükitähtedega:

BOOBS!

Ja väiksemalt selle all: Now that we've got your attention, step in and buy some stuff!

Tegu oli mingi suvalise nipsasjakese poega. Inimesed minu ees naersid ja astusid sisse ning ma tundsin ka tugevat soovi astuda, sest see reklaam oli liiga geniaalne. 

Muul teemal: mul oli just vaba õhtupoolik, sest kui ema poisi jalgpallitrenni viis, võttis ta ka tüdruku kaasa. Selle asemel et midagi mõnusat teha, vaatasin ma telekat. Telekat! Kurat. Kuradi miljon Sky kanalit.

Saagige pekki.

Loogika

Poiss ütles täna mulle, et ma eelistavat tüdrukut temale. Mul on varemgi tunne olnud, et tema saab peres õest tsipa vähem tähelepanu, sest tüdruk on lihtsalt selline nunnukas ja tähelepanu otsiv. Ta teab, mida kellelegi öelda või teha, et saada, mida ta tahab. Ta oskab õigel ajal nutma hakata või nutmist lõpetada. Samas kui poiss on avatud raamat: ta ei ütle kunagi, mida ta ei mõtle, ega poe kellelegi. Ja ma arvan, et ta veits kannatab selle all, et ta õde on pesamuna ja ära hellitatud.

Samas mina pole kunagi tahtnud erapoolik olla ega laste vahel valida, ja enda meelest annan ma tihti õiguse poisile, isegi siis, kui tema tüli alustas, ja käsin tüdrukul enne vabandada.

Ja tegelikult oli mul kiusatus talle vastata: ei, kullake, ma ei salli teid mõlemaid ühtemoodi. Kuigi see pole tõsi. Vist.

Täna sain jalgpalliga sellise bitch slapi vastu põske, et lõi sädemeid välja. Mhmh, muidugi ta ei sihtinud mind. See oli ÕNNETUS. Ma hakkasin poisi peale karjuma ja ajasin teda tükk aega taga. Kahjuks on ta neetult kiire.

Poodides müüjad ja kohvikutes ettekandjad kipuvad nii kuradima sõbralikud olema, et see ehmatab mind. Ostan vihmavarju, müüja küsib, kas väljas sajab. Ostan poisile kindaid ja salli, müüja küsib, kas ma valmistun reedel saabuvaks lumeks (ma ei usu, et reedel lund sajab. No vaevalt. Täna näiteks oli palav. Ja mõnus udune, lehine ilm. Nii ILUS). Tellin kohvikus teed, ettekandja karjatab valjusti: "Su pluus on nii ilus! Öökullid! Ja see kaelus!"

Selle peale lähed ikka samasse kohta tagasi :D 

Vahel olen ma kade kõigi teiste emade ja isade peale ning imestan, kuidas nende lapsed nii normaalsed tunduvad. Minu omad lähevad juba ainuüksi koduteel kümme korda tülli ja lepivad ära. Ja ma EI liialda. Lugesin kokku. Kui me kõik parajasti tülis ei ole, siis me jookseme võidu või mängime väikese põrkepalliga või laulame või balansseerime äärekivide peal. Kui üks balansseerib, siis teised peavad püüdma teda maha tõugata, aga puudutada ei tohi: võib karjuda, ehmatada või muud moodi tähelepanu kõrvale juhtida.

Vahepeal kõnnivad nad mitu minutit järjest üksteist kallistades, millest mingi hetk saab automaatselt tõukamine ja siis on jälle kellelgi nutt lahti või istub keegi maha ja teatab, tema edasi ei lähe.

Ning kõik teised lapsed lihtsalt kõnnivad nagu normaalsed inimesed ega läbi kahekümneminutilist teekonda nelikümmend minutit (jälle ei liialda, vaid võtsin aega). Nad lihtsalt kõnnivad. Ma olen kade.

Tüdrukuga mõtleme iga päev uue räpiloo välja.

Mina: "C'mon, c'mon"

Tema: "Yeah, yeah"

C'mon, c'mon

Yeah, yeah

Niimoodi kümme korda ja siis hakkab tema räppima ning mina karjun vahele Michael Jacksoni stiilis HEE HEE või AOWWW. Ma ei suuda uskuda, et ta neid häälitsusi enne mind ei teadnud. Ta on lihtsalt liiga noor, teine põlvkond... Igatahes nüüd ta teab.

C'mon, c'mon

Ma taipasin, et loen siin pmst ainult mingeid kergeid naistekaid või rämpsajakirju, ja see alandab mu intelligentsi. Leidsin kasutatud raamatute poest sellise asja nagu "Einstein's Riddle", mis on loogikamõistatuste kogumik. Kahjuks olen ma suht hale ja pooltes kukun läbi. Kurat. Vähemalt ma püüan... ja see on huvitavam kui too Britney Spearsi elulugu, mida ma kunagi lõpetada ei suutnud. Kuidas keegi sai nii huvitava elulooga inimesest nii igava raamatu kirjutada, on hämmastav. 

Ja loogika pole üldse loogiline. Eriti kõik, mis puudutab tõenäosusteooriat.

World's End

Olen majas üksi, sest lapsed on isa juures ning ema maeiteakus. Ta on ema, ja ikkagi on ta laupäeva öösel kuskil väljas, mitte nagu mõni siin... Veits hale hakkab endast :D Kuigi ma just jõudsin Londonist tagasi. Maja on nii tühi ja pime ja mul on natuke kõhe. Vihma ladistab. Panin teleka mängima: "Seks ja linn", meega tee, ja blogi. Nüüd on parem.

Eile ütles isa lastele järele tulles: "Sa saad nüüd mõne päeva hinge tõmmata, Anna."

"Mul on seda vaja, ja veel kuidas," ohkasin ma. Polnud mõtet teeselda, nagu ma oleks nendega sel nädalal hästi hakkama saanud. Mu põhimõte, et laste peale ei karju, sai murtud. Ükspäev heitis pargis kõigepealt poiss murule pikali ning keeldus üles tõusmast, ja kui ma tema lõpuks jalule sain, heitis pikali tüdruk, et miks tema ei või, kui vend võis. Kogu see jant kestis juba pikemat aega ja mul viskas nii üle, et karjusin üle kogu pargi nagu maniakk. Ta tõusis hetkega üles ja nägi väga ehmunud välja. Pärast leppisime küll ära ja kui tema vabandust palus, palusin mina vastu, aga... edaspidi, kui tema minu peale röökis, röökisin mina ka. Komme on külge jäänud, ja ilmselgelt kena vaikse häälega rääkimine nende puhul ei mõika. Kui plika jälle uksi paugutas, paugutasin vastu. Ja valjemini.

Peaksin blogi nimeks panema närvihaige seiklused.

"Bye-bye!" ütlesin perega hüvasti jättes.

"Ciao!" vastas poiss.

"Au revoir!" vastas tüdruk. 

"Adios!" ütles isa. 

Jep, minu pere küll, mõtlesin ma. Klapib.

Mind üllatab, et ma varem Londoni tasuta muuseume pole välja nuuskinud. Neid on hulgim. Täna külastasin National Gallery'd ja veel ühte moodsa kunsti muuseumi seal lähedal. Mõlemad olid fantastilised, ja kuigi mulle kaasaegne kunst muidu hullult meeldib, siis National Gallery oma klassikaliste maalidega oli veelgi parem. See hoone on megasuur ning salakaval nagu labürint. Kui mul doos täis sai ja kunstist üleküllastus tekkis, ei saanud ma enam välja ja tekkis paanika. Kui lõpuks sain, ohkasin kergendatult. Muljetavaldav oli nii lähedalt näha Goya ja Rubensi töid... kuigi ausalt öeldes need mulle eriti ei meeldinud, aga vaatasin neid siiski suurema hoolega, sest need nii kuulsate kunstnike omad. Mingid mulle tundmatute tööd meeldisid mulle palju rohkem.

Ühe Londoni bussipeatuse nimi on World's End. Ma ei läinud seal maha. Mul oli parematki teha.

Eile käisin ja vaatasin "Looper'i" ära. Ema tahtis seda ükskord juba mulle näidata, ühendas arvuti telekaga ja puha, aga kvaliteet oli nii paha - ma ei saa kinos filmitud variante vaadata - ning läksin ära tuttu. Pealegi milleks tasuta vaadata, kui saab ka maksta, niisiis läksin kinno. Film oli tegelikult päris hea. Ajasrändamise teema on ALATI põnev, kuigi aju jookseb kokku, kui hakkan selle üle järele mõtlema. Miski räägib ikka iseendale vastu. Internetis öeldakse, et selles filmis on mitu tohutut plot hole'i, aga teised jälle ütlevad, et kõik on loogiline. Igatahes oli film põnev, kuigi mitte suurepärane.

Pargis kuulis tüdruk, kuidas mingi pere omavahel võõrast keelt rääkis. Huvitav, et nii multikultuursel maal võõra keele kuulmine last üllatas (Londonis kuulen ma iga kell pigem vene, prantsuse, saksa, hispaania või hiina(?) keelt kui briti inglise...), aga ta ütles mulle valjusti: "Kuula, nad räägivad mingit muud keelt. Kas pole creepy? Kuula! Mul pole aimugi, mida ta just ütles!"
"Annie, nemad saavad sinust väga hästi aru," ütlesin ma silmi pööritades.
"Just, meie teist saame aru, aga teie meist mitte," ütles pereisa kahe sammu kauguselt. Tegelikult ta eksis, sest kuivõrd see oli mingi slaavi keel (mitte vene), siis midagi mul nagu mõikas. In your face!

 

Cheers, love!

Eile tuiskasin Cambridge'ist varem tagasi, et jõuda ema ja Liisuga skaipida. Eestis on kahe tunni võrra vale aeg ning millegipärast tähendab see, et meil on väga raske aegu ühildada ja vestelda. Iga nädal küll õnneks ei lähe... arusaamatu. Ma lunisin, et nad mulle Pääri näitaks, aga too istus torssis näoga ülemisel naril ja keeldus alla tulemast. See loom on loru.

Cambridge'is avastasin, et peale antropoloogiamuuseumi, kus ma käisin eelmisel nädalal, on seal veel suur-suur kunstimuuseum, samuti tasuta, ja see oli vaimustav! Ma ei suutnud sealt lahkuda! Itaalia, prantsuse, inglise kunst, ja mingi ajutine väljapanek hiina matmiskommetest. Ma tundsin ennast nagu seitsmendas taevas. 

Londonis keskendusin sel korral kuidagi märkamatult raamatupoodidele. Ma ei lugenud kokku, mitmes kokku ma käisin, aga lugesin kokku erinevad ketid, ja juba neid tuli neli! Mulle meeldis kõige rohkem Foyles'i raamatupood, aga Waterstone's on ka hea, nende esindus on minu linnakeses ka olemas ja seal sobran ma üpris tihti. Mis siis, et need vähesed raamatud, mis ma olen hankinud, on pärit heategevuspoodidest või 99p poest. 

Eriti vastupandamatud on millegipärast just kasutatud raamatutele spetsialiseeruvad poed või heategevuspoodides raamatute lett. Need tõmbavad mind eriti ligi. 

Camdenis hüppasin bussi pealt maha, kui nägin silti Charity Shop, ning seal nad kõik riburadapidi olidki. (Kõik sekkarid siin on heategevad, toetades mida iganes: südamehaiguste- või vähiuuringuid, kodutuid, Punast Risti...) Camdeni turule ma kahjuks ei jõudnudki, aga oma sekkarite-isu sain sealsamas täis. Hankisin kaks täiesti armsat ja imelikku kleidikest, mida pikkade käistega pluusi peal kanda, ja tundsin ennast jälle koduselt, endana. Sekkarimüüja ütles kliendile hüvastijätuks: Cheers, love! Kas pole VÕLUV?? Ja meestele öeldakse: Cheers, mate! See on absoluutselt võrratu.

Kodus saime uue hommikusöögilaua, mis tähendab lihtsalt uut kohta, kust söögiajal minema joosta. Mida tirts ka tegi, lükates oma helbed eemale, karjudes mulle ja oma vennale: "Ma vihkan teid mõlemaid!!" ja paugutades uksega. Siis ta istus oma ukse ette, nii et ma pidin sisse murdma ja ta füüsiliselt duši alla lohistama. Tüüpiline esmaspäeva hommik. Jess.

Siis tuli ta alla, nii viks ja naeratav oma koolivormis, ja palus meie mõlema käest andeks.

"Ma räägin sellest õhtul ikkagi emale," ütlesin ma. "Ja teile mõlemale: selline komme nagu uste paugutamine lõpetage heaga ära. Kui ma seda veel üks kord kuulen...siis kuulete teie, kui valjusti mina võin neid paugutada."

Nad ei ole ju isegi veel teismelised. Oodaku veel sellega.

Jumala eest, ma ei taha teada, milliseks need lapsukesed veel teismelisena muutuvad. The Ultimate Horror.

Pärast kooli mürasime pargis, ja see oli üks suur käte ja jalgade segapuder. Siin on parkides väga ägedad turnikad, igasugused võrgud ja roniseinad, nii kõrged, et isegi mul võtab alt üles vaadates seest kõhedaks. Liumägi on pealt kinnine nagu veetoru Auras, ja seal me siis sõidame alla, tirts minu süles ja poiss ronib üldse üle meie torust üles, ja kõik karjuvad ja kellegi käes on kellegi king, ja mina virutan kellelegi kogemata näkku, ja ülevalt tuleb juba keegi järgmine... kuigi me hirmutasime pmst kõik muud lapsed minema.

"Sa oled kohe kindlasti kõige mänguhimulisem lapsehoidja, kes meil kunagi on olnud," ütlesid nad.

Mul polnud jalkatuju ja lootsin, et sellega said nad oma mööbeldamised mööbeldatud, ja lõunat süües hakkas veel vihma sadama, ma mõtlesin jess, olen pääsenud. Kuid siis jäi vihm järele ning nad olid nagu mukid valmis, tossud jalas, ning kuigi ma lubasin, et jään seekord sisse ja vaatan aknast ning naeran, kui keegi kukub, ei jäänud mul lõpuks ikkagi muud üle kui minna. Muidugi ma naersin ikkagi, kui keegi kukkus.

Vahepeal harjutasime mänguväliselt väravaid, et üksteise nõrkusi leida.

"Edu sulle sellega," ütlesin ma poisile. "Mul pole nõrkusi."

Ta skooris värava ja irvitas.

The Awesome Wicked Ones oli täna täiega tšempionid.

"You're so awesome today, Awesome! Yeah!" karjusin ma tüdrukule.

"And you're so wicked, Wicked!" 

Muidugi olen. See on teaduslik fakt.

Jalgpallijuttu

Nüüd paneb tüdruk igal võimalusel mu Regina Spektori plaadi ise mängima ja vahel me tantsime selle järgi. Jeeeei! Ma tunnen ennast nagu Jehoova tunnistaja, kes on kellegi uude usku pööranud.

Homme jälle pealinna, sest ma kuhtun ilma selleta. Ma uurisin, kus võiks leida häid teise ringi poode, ja tundub, et pean Camdeni turule minema. Ei suuda ära oodata!

Paar päeva tagasi karjus poiss mulle: "Ma tahan uut lapsehoidjat! Kedagi paremat!", enne kui uksi paugutades ülakorrusele läks. Ma ei teinud midagi, sest ma ei viitsi neil järel käia ja manguda, kui nad tujutsevad, vaid lasen pigem maha rahuneda. Või siis ignoreerin. Kuigi viimast ei peaks ma tegema, sest see pole just väga täiskasvanulik käitumine ning nad õpivad minult selle ära ja katsu siis midagi peale hakata, kui nad sust väljagi ei tee.

Kooli minnes me alati jookseme, ja jumal tänatud, sest muidu jääksime iga kord hiljaks. Me ei jookse mitte niisama, vaid võidu: alati kahes tiimis, nagu jalgpalligi mängime: mina ja tüdruk ühes ning poiss teises tiimis. Tiimidel on nimed ka: meie oleme The Awesome Wicked Ones (mina wicked ja tüdruk awesome) ja poiss on The Unlimited Superstar. Hihi. Millegipärast kipub the Awesome Wicked Ones kogu aeg kaotama, aga ma tean, et meie päev tuleb veel. Ja jalkas mõnikord isegi võidame. 

Kõik meie jalgpallid lähevad kogu aeg üle aia. Ükspäev tuli ema koju ning leidis meid jalkat tagumast, ja naaber parajasti karjus: "Ma viskan teie palli tagasi üle, sobib??" ja meie karjusime jaaa, ja ema ütles tüdrukule: "Sa peaksid tõesti ettevaatlikum olema." 

"Tegelikult olin see mina, kes palli üle lõi," ütlesin ma.

Ta vaatas mind kohmetuse ja etteheite seguga. "Anna, ärge lööge palli üle."

Nagu ma oleks seda meelega teinud.

Täna ütles poiss: "Meil pole ühtegi palli alles jäänud, sest keegi lõi viimase jälle üle aia..." ja vaatas oma õele rõhutatult otsa.

"See olid sina ise, kas polnud?" tuletasin ma meelde.

"Ahjaa, õigus küll..."

Juhtub ka parimatega. Õhtul käisime naabri käest ise palli tagasi küsimas. Meie all mõtlen ma, et poiss peitis end majanurga taha ja mina tegin musta töö ära. 

Ja ma olen nagu superlapsehoidja, sest kui tüdruk roosipõõsasse kukkus, ma lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida, sest see oli nii kuradima naljakas ning poiss naeris juba laginal, aga plika ise kahtles, kas hakata naerma või nutma, ja valis nutmise ning oli natuke solvunud. Ma siis hoidsin end tagasi, aga kui mäng uuesti algas, hakkasin ikka laginal naerma. Ma olin kaks päeva tagasi ise samasse põõsasse kukkunud (siis naersid küll kõik) ja see oli omadega nii läbi, ja kui ema näeb, mis me tema põõsastega oleme teinud... Ma hakkan praegu seda kirjutades jälle endamisi itsitama.

Nii need päevad siin mööduvad, suurte draamade tähe all. Istusin hommikul, sõin oma helbeid, me olime ainult viisteist minutit tagasi tõusnud, ja juba olime jõudnud mina tüdrukuga ning tüdruk poisiga tülli minna. Nüüd oleks veel vaja kismat minu ja poisi vahel ning ring oleks täis, mõtlesin ma. 

Mõni päev on nii halb ilm, külm ja vihmane, et ma ei lähegi peale põngerjate kooliviimist välja, vaid vaatan telekat ja söön. Või võtan keset päeva vanni, suure hulga mullidega. Pärast olen enda peale vihane, sest ma ei tulnud selleks Inglismaale, et sees istuda ja telekat vaadata. Aga lihtsalt kahe kanali peal käivad konstantselt "Sõbrad" või  "Big Bang Theory" või muu toredus, ja siis on raske vastu panna. Täna siiski jõudsin linna ka, mulle meeldib millegipärast surnuaias jalutada. Seal on nii rahulik.

Tüdruk küsis mult ükspäev, kas ta võib oma klassikaaslastele öelda, et ma olen tema õde.

"Ei, sest see oleks valetamine, ja pealegi ei näe ma üldse sinu moodi välja."

"Noh, tegelikult ma juba nagu ütlesin. Ja kõik uskusid mind."

Pärast seda, kui üks poisi klassiõde mind tema emaks pidas, ei üllata mind enam miski. Kuigi meil on natuke erinev nahavärv.... ja mitte ainult natuke.

"Nad ei saanud sind uskuda!" ütlesin ma tüdrukule naerdes.

"Uskusid, sest ma ütlesin, et sa oled rohkem mu vanaisa nägu... ja mina oma ema nägu. Pealegi olen ma alati endale õde tahtnud!"

Selle peale andsin ma lihtsalt alla.

National Anthem

"Huggie!" ütles poiss rõõmsalt. 

"Tõesti?" küsisin ma igaks juhuks üle, sest ta sõbrad seisid kaks sammu eemal. Aga tal ei olnudki mark ja ta tegi mulle kalli. Mul endal oleks vist kümneaastasena mark olnud. Et see oli esimene kord tal üldse mulle kalli teha, siis oli see väga armas. Võttis kuu aega, et jää sulama hakkaks. Nad on nüüd viimased päevad nii superkorralikud olnud, et lausa rõõm. Ema käskis mul seda meeles pidada, kui nad jälle normaliseeruvad. Et oli häid aegu.

"Anna, pärast kooli jälle jalka?" küsis ta lootusrikkalt.

"Jah, aga sa ju tead, et sa kaotad. Haledalt," hoiatasin ma.

"Hahaa, jah, muidugi. Te kahekesi ei suuda iialgi tšempionit võita."

See on tõsi muide. Me mängime tüdrukud poisi vastu, ja ta võidab peaaegu alati. Kahel korral kolmest. See on väga mark, sest ta on ju kümnene. Samas ta mängib juba mingis piirkondlikus klubis, ja ta on päris hea. Kui täie jõuga lööb, siis mina selle palli ette jääda ei taha, sinikas on kindel. Täna kooli minnes ta kurtis, et oli viimasel matšil kaitsesse mängima pandud. "Sellest pole midagi, minu kõige lemmikum mängija on kaitses, ja ta ruulib. Nagu sajaga," lohutasin ma.

SERGIO RAMOS muidugi. :D

Läksime vaidlema, sest ta ütles, et Ronaldo pole lahe. Muidugi on see klišee, kui ta su lemmikmängija on, ja ta on ülbe, aga kui ta ikkagi selle palliga läheb, siis minul jääb karp lahti, sest ta on ekstraklass. Aga poisile ei meeldi ta ikkagi suhtumise pärast. Ja sest ta on halb kaotaja.

Laupäeval käisin Cambridge'is. Ma ausalt öeldes arvasin, et see ongi ainult ülikool ja mingi linnak selle ümber, aga oli ikkagi eraldi linn. Väga ilus linn peale selle. Skoorisin muusikapoest Lana Del Rey CD, ja arva ära, mis mul praegu siin mängib. Niiiii hea! Kõrval oli Muse'i uusim, aga see oli kaks korda kallim, ja Lana võitis. Hm. Mis toimub?

Käisin mingis antropoloogiamuuseumis, kus olid dinosauruste skeletid ja muu träni. Kui selline lahmakas, olgugi ainult skelett, ikka su kõrval seisab, siis võtab pisut kõhedaks. Kõige suuremad saurused olid taimetoidulised, välja arvatud T-Rex. Tema oli lihtsalt lahe.

Osade kolledžite siseõues võis jalutada ja ringi vaadata. Ausõna, seal õppida peaks olema täielik paradiis! Need on kõik nagu hiigelsuured lossid oma  hoolitsetud aia ja luuderohu ja muu kraamiga. Igasugused tornid, värgid-särgid. Neid võib vaatama jäädagi. Kõik inimesed olid üliõpilaslikud ja kuidagi hipsterid. Pargis pani üks kamp muusika käima ja tantsis Gangnam Style'i. Kamp tüdrukuid jooksis suure madratsiga ringi. Okeii, mõtlesin ma, leidub igasuguseid. Pärast nägin neid teisel pool linna uuesti, nad palusid mul madratsi taustal poseerida ja Y-tähte teha. Mingi üliõpilaste võistluse jaoks. Ma imestan siiamaani, milleks see madrats.

Pühapäeva hommikul läksin alla, ema valmistas lopsaka hommikusöögi ja pani mingi filmi käima ning lunis: "Tõsta pooleks tunniks jalad diivanile ja vaata koos minuga, väike Anne-Mai." Niisiis ma tõstsin, aga poole peal rebisin end ikkagi lahti, sest ma tahtsin Londonisse jõuda. See linn on kuradi lahe. Ma armastan seda. Üks mustanahaline palus mul endast Thamesi taustal pilti teha. "See jäi pisut tume," ütlesin talle telefoni tagasi andes. 

"Jah, ma kipun pisut tume jääma. Alati," vastas ta endale osutades.

"Ei, mitte teie! Vaid valgus! Sest te seisite vastu valgust!" ütlesin ma. Kas ta tõesti arvas, et ma tegin mingi rassistliku kommentaari, a la küll sa oled siin pildil mustanahaline? :D Hihi. Ma kujutan ette, kuidas teeksin hiinlasest pilti ja ütleksin: sorri, aga sa jäid siin pildil kuidagi hiinlane. Minu viga.

Lana Del Rey ruuuulib. Eriti National Anthem, mu lemmiklaul praegu.

*

Täna leidsin kuskil nurgatagusest salajasest kohast spetsiaalse vanadele raamatutele ja plaatidele spetsialiseeruva poekese. Seal oli isegi vinüüle. Kas pole sellised poed taevalikud? Ja arva ära, kas seal oli Regina Spektorit või ei? Jaaaaaaa!! Ma olin nii sillas, et kohe... täitsa sillas. Praeguseks on see plaat juba neli korda läbi kuulatud ja ega lapsedki pääsenud. Korni ma neile ju lasta ei saa, sest sealt õpiksid nad sellise laadungi uusi ja huvitavaid sõnu, mille peale ema meile kõigile tuule alla teeks.

Samal teemal, ma igatsen vandumist. Mitte et ma varemgi mingi roppsuu oleks olnud, aga laste juuresolekul pean ennast küll kogu aeg jälgima. Iga kord, kui plika mu inglise keelt britipärasemaks korrigeerib, tahan talle nähvata: "Smartass!", kuid pean piirduma "Smartypants'iga". Tagumiku kohta öeldakse siin peres kas bum või veel armsamalt bum-bum. See on tõesti nunnu sõna. Ja kui keegi ütleb "ass", siis küsin mina: "Vabandust, mis sõna see oli?" ja nad vabandavad kohe. Vähemalt teoorias on nad hästikasvatatud.

"Anna, me igatsesime sind täna!" trillerdas ema, kui ta poisiga jalgpallist tuli.

"Mina igatsesin teid ka!" vastasin ma, ja see polnudki täiesti vale. Kuigi meil oli tüdrukuga kahekesi ka väga tore, sest ta käitus täna ekstra-hästi, pärast seda trianglit, mis poiss hommikul korraldas. See on neil nagu mingi pakt, et koos pole nad kunagi põrgulised, vaid pool kambast korraga (ma arvan, neil on graafik), nii et kui üks mind endast välja ajab, ütleb teine: "Vaata, mis sa tegid, sa tegid Anna kurvaks!", ja käitub eriti hästi. Nii et täna aitas plika mul nõusid pesta (mis on kõige armsam asi, mida keegi siin üldse minu jaoks teinud on) ning mängisime pargis ja lugesime ja ta sõi oma taldriku täitsa puhtaks. Pärast tegime endale maitsva puuviljataldriku, tõmbasime kardinad ette, ma süütasin küünla ja panin Regina Spektori mängima ning me istusime pleedi all ja kastsime oma õunu, apelsine, viinamarju ja ploome jogurtisse. Siis hakkas väljas veel sadama ning meil oli topeltõdus. Me naersime ilma mingi põhjuseta, sest nii hea oli olla.

Kui ma poissi koolist tõin, oli ta nagu päikesekiir. Ma tõrjusin küsimusi minu päeva kohta ja ütlesin, et me peame hommikust rääkima. Ta vabandas ruttu, aga sellest mulle ei piisanud, vaid tõin lagedale oma klassikalised mina-sõnumid ja seletasin, mismoodi mina ennast tunnen, kui mul on üks laps kooli hiljaks jäämas ja teine kõnnib vastassuunas ja ütleb, et teda ei huvita, ta läheb nüüd koju videomänge mängima, ega peatu isegi mu hüüdmise peale, ja ma pean teda füüsiliselt tagasi tirima, ja selleks ajaks, kui ma temaga tagasi jõuan, on esimene laps kuskile kadunud... Vot siis käis küll kõhust jutt läbi, sest mu esmane kohus on lapsi mitte ära kaotada! Aga siis silmasin siiski plikat, kes oli juba ise kooli poole hakanud minema, sest tema ei tahtnud hiljaks jääda...

Ühesõnaga ma olin nii vihane, et ei rääkinud poisiga tema kooli poole minnes mitte sõnagi ning õhus oli tunda pinge kasvamist. Kohale jõudes ta juba vabandas, aga kuidagi enda nina ette ja pobinal, ja ma pöörasin lihtsalt selja ja läksin minema. Päeva jooksul siiski ütlesin endale, et ma ei tohi seda nii endasse võtta, sest asi pole minus, vaid pean hoopis talle lahti seletama, mida ja miks ta valesti tegi, selle asemel, et solvuda ja vaikida (kuigi rahunemisaeg ei tee kunagi paha...mõlemale). Host-ema on seda mulle mitu korda maininud, et lapsi peab kohtlema kui lapsi, mitte täiskasvanuid, ja neile ikkagi seletama, mis on valesti. Ma täiesti mõistan, et mul on vahel suhtlemisraskused ja ma lähen kergesti endast välja. Nii et püüan seda suhtlemiskülge jätkuvalt endas arendada. Iga päev. Iga päev ebaõnnestun natuke ja arenen natuke ka.

Ülejäänud päeva saime paremini läbi kui tavaliselt ning oli tore. Ainult et käskisin tal emale juhtunust ise rääkida ning ta ka tegi seda. Lõpp hea, kõik hea.

Homme algab nädalavahetus!!!

Kõndiv vihmavari

Siinsed teise ringi poed on heategevad, toetavad vähivastaseid või südameuuringuid. Seega teen ma justkui head, kui seal sobran...kuigi tegelikult otsin muidugi soodsa hinnaga huvitavat kraami ega ole mingitest uuringutest üldse huvitatud. Kui täna ühes neist poodidest plaadiriiulit nägin, tormasin erutatult sinna, peas vasardamas: Regina Spektor! Regina Spektor! Eile öösel kuulasin tema laule ja, ma ei tea, ma pole vist muidu kõige emotsionaalsem inimene, aga siis tahtis küll pisar vägisi silmanurka tulla. Ta on lihtsalt kõige andekam, erilisem, omapärasem laulja üldse. Ma ei saa öelda, et ta minu kõige suurem lemmik oleks, aga kõige omapärasem on ta mu lemmikute hulgas küll. Kuulasin laulust "Apres moi" instrumental-versiooni ning mingil hetkel tahtsin arvuti kinni panna, sest see oli lihtsalt liiga intensiivne. Isegi ilma sõnadeta, lihtsalt klaver. 

Igatahes Regina Spektorit ma nende poodide plaadiriiulitest ei leidnud. Tema plaate polegi üleüldse kuskil. Küll aga leidsin Korni plaate, mida olin juba ammu endale tahtnud, ja Justini, ja Muse'i, ja Rihanna... ja siis pidin ma küll ennast pidurdama, sest see läks juba liiale. Võtsin ühe raamatu ka ja tundsin ennast pärast tänast šopingut väga intellektuaalsena. Mitte ühtegi riideeset, vaid midagi MÕISTUSELE. See on midagi uut.

Kui ema koju tuli, olid mul lapsed juba voodis nagu mihklid. Mina tegin emale toidu soojaks ja tema tegi meile kakaod (rummikoolale EI!) ning vaatasime "Burlesque'i" (mulle pole Christina Aguilera kunagi meeldinud, aga seal filmis oli ta päris okeiko ning tantsis metsikult). Ma panin küünla põlema ja puha, et väikest romantikat luua :D ja ütlesin talle, et lapsed olid täna head ja päev oli hea ja mina olen rõõmus. Ta vastas, ta olevat neid manitsenud vähem tülitsema, et Annale mitte liiga palju stressi põhjustada. Ma arvan, et ses mõttes õigus: kui lapsehoidja pole rõõmus, ei ole ka lapsed rõõmsad.

Läksime mööda teed, mitte tavalist, vaid Inglise teed, ja tüdruk peatus mudaaugu ees, kust ilmselt mingi auto läbi sõitnud ja keegi kõndinud oli.

"Analüüsime seda olukorda," ütles ta mõtlikult ja hakkas käega liivas sonkima, jättes minu manitsused uute kingade ja liivaste käte kohta märkamata kombel, mida ma võin ainult professionaalseks nimetada. Ta on sel alal meister.

Detektiiv teatas paari minuti pärast, et mudasse astunud inimesel... oli ilmselt üpris suur jalg, ja astus rahulolevalt edasi. Ma kujutasin ette, kuidas ta endale CSI Miami kombel päikeseprillid ette paneb.

YEEEEEEEEEEEAAAAAAAAAAAAAAAH!!!!!!!!!!

Teisel päeval võttis ta oma väikese roosa vihmavarju asemel kodust lahkudes kaasa suure musta... mis on pmst kõige suurem vihmavari, mida ma ELUS näinud olen. Muidugi ei suutnud ma teda ümber veenda, sest minul seda võimu pole, ja kui ta siis teed mööda kõndis, ei suutnud ma naeru tagasi hoida, sest näha ei olnud muud kui suur must vari ja selle all pisikesed roosad jalad. 

"Look, a walking umbrella!" ütlesid meile vastu tulnud inimesed ning varju alt kostis vaikset itsitamist. Vahepeal läksin ma liiga kaugele eest ära ning siis temast jooksev vihmavari, kui ta oma väikeste jalgade padinal mulle järgi lidus.

Lapsed.