Jalgpallijuttu

Nüüd paneb tüdruk igal võimalusel mu Regina Spektori plaadi ise mängima ja vahel me tantsime selle järgi. Jeeeei! Ma tunnen ennast nagu Jehoova tunnistaja, kes on kellegi uude usku pööranud.

Homme jälle pealinna, sest ma kuhtun ilma selleta. Ma uurisin, kus võiks leida häid teise ringi poode, ja tundub, et pean Camdeni turule minema. Ei suuda ära oodata!

Paar päeva tagasi karjus poiss mulle: "Ma tahan uut lapsehoidjat! Kedagi paremat!", enne kui uksi paugutades ülakorrusele läks. Ma ei teinud midagi, sest ma ei viitsi neil järel käia ja manguda, kui nad tujutsevad, vaid lasen pigem maha rahuneda. Või siis ignoreerin. Kuigi viimast ei peaks ma tegema, sest see pole just väga täiskasvanulik käitumine ning nad õpivad minult selle ära ja katsu siis midagi peale hakata, kui nad sust väljagi ei tee.

Kooli minnes me alati jookseme, ja jumal tänatud, sest muidu jääksime iga kord hiljaks. Me ei jookse mitte niisama, vaid võidu: alati kahes tiimis, nagu jalgpalligi mängime: mina ja tüdruk ühes ning poiss teises tiimis. Tiimidel on nimed ka: meie oleme The Awesome Wicked Ones (mina wicked ja tüdruk awesome) ja poiss on The Unlimited Superstar. Hihi. Millegipärast kipub the Awesome Wicked Ones kogu aeg kaotama, aga ma tean, et meie päev tuleb veel. Ja jalkas mõnikord isegi võidame. 

Kõik meie jalgpallid lähevad kogu aeg üle aia. Ükspäev tuli ema koju ning leidis meid jalkat tagumast, ja naaber parajasti karjus: "Ma viskan teie palli tagasi üle, sobib??" ja meie karjusime jaaa, ja ema ütles tüdrukule: "Sa peaksid tõesti ettevaatlikum olema." 

"Tegelikult olin see mina, kes palli üle lõi," ütlesin ma.

Ta vaatas mind kohmetuse ja etteheite seguga. "Anna, ärge lööge palli üle."

Nagu ma oleks seda meelega teinud.

Täna ütles poiss: "Meil pole ühtegi palli alles jäänud, sest keegi lõi viimase jälle üle aia..." ja vaatas oma õele rõhutatult otsa.

"See olid sina ise, kas polnud?" tuletasin ma meelde.

"Ahjaa, õigus küll..."

Juhtub ka parimatega. Õhtul käisime naabri käest ise palli tagasi küsimas. Meie all mõtlen ma, et poiss peitis end majanurga taha ja mina tegin musta töö ära. 

Ja ma olen nagu superlapsehoidja, sest kui tüdruk roosipõõsasse kukkus, ma lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida, sest see oli nii kuradima naljakas ning poiss naeris juba laginal, aga plika ise kahtles, kas hakata naerma või nutma, ja valis nutmise ning oli natuke solvunud. Ma siis hoidsin end tagasi, aga kui mäng uuesti algas, hakkasin ikka laginal naerma. Ma olin kaks päeva tagasi ise samasse põõsasse kukkunud (siis naersid küll kõik) ja see oli omadega nii läbi, ja kui ema näeb, mis me tema põõsastega oleme teinud... Ma hakkan praegu seda kirjutades jälle endamisi itsitama.

Nii need päevad siin mööduvad, suurte draamade tähe all. Istusin hommikul, sõin oma helbeid, me olime ainult viisteist minutit tagasi tõusnud, ja juba olime jõudnud mina tüdrukuga ning tüdruk poisiga tülli minna. Nüüd oleks veel vaja kismat minu ja poisi vahel ning ring oleks täis, mõtlesin ma. 

Mõni päev on nii halb ilm, külm ja vihmane, et ma ei lähegi peale põngerjate kooliviimist välja, vaid vaatan telekat ja söön. Või võtan keset päeva vanni, suure hulga mullidega. Pärast olen enda peale vihane, sest ma ei tulnud selleks Inglismaale, et sees istuda ja telekat vaadata. Aga lihtsalt kahe kanali peal käivad konstantselt "Sõbrad" või  "Big Bang Theory" või muu toredus, ja siis on raske vastu panna. Täna siiski jõudsin linna ka, mulle meeldib millegipärast surnuaias jalutada. Seal on nii rahulik.

Tüdruk küsis mult ükspäev, kas ta võib oma klassikaaslastele öelda, et ma olen tema õde.

"Ei, sest see oleks valetamine, ja pealegi ei näe ma üldse sinu moodi välja."

"Noh, tegelikult ma juba nagu ütlesin. Ja kõik uskusid mind."

Pärast seda, kui üks poisi klassiõde mind tema emaks pidas, ei üllata mind enam miski. Kuigi meil on natuke erinev nahavärv.... ja mitte ainult natuke.

"Nad ei saanud sind uskuda!" ütlesin ma tüdrukule naerdes.

"Uskusid, sest ma ütlesin, et sa oled rohkem mu vanaisa nägu... ja mina oma ema nägu. Pealegi olen ma alati endale õde tahtnud!"

Selle peale andsin ma lihtsalt alla.