World's End

Olen majas üksi, sest lapsed on isa juures ning ema maeiteakus. Ta on ema, ja ikkagi on ta laupäeva öösel kuskil väljas, mitte nagu mõni siin... Veits hale hakkab endast :D Kuigi ma just jõudsin Londonist tagasi. Maja on nii tühi ja pime ja mul on natuke kõhe. Vihma ladistab. Panin teleka mängima: "Seks ja linn", meega tee, ja blogi. Nüüd on parem.

Eile ütles isa lastele järele tulles: "Sa saad nüüd mõne päeva hinge tõmmata, Anna."

"Mul on seda vaja, ja veel kuidas," ohkasin ma. Polnud mõtet teeselda, nagu ma oleks nendega sel nädalal hästi hakkama saanud. Mu põhimõte, et laste peale ei karju, sai murtud. Ükspäev heitis pargis kõigepealt poiss murule pikali ning keeldus üles tõusmast, ja kui ma tema lõpuks jalule sain, heitis pikali tüdruk, et miks tema ei või, kui vend võis. Kogu see jant kestis juba pikemat aega ja mul viskas nii üle, et karjusin üle kogu pargi nagu maniakk. Ta tõusis hetkega üles ja nägi väga ehmunud välja. Pärast leppisime küll ära ja kui tema vabandust palus, palusin mina vastu, aga... edaspidi, kui tema minu peale röökis, röökisin mina ka. Komme on külge jäänud, ja ilmselgelt kena vaikse häälega rääkimine nende puhul ei mõika. Kui plika jälle uksi paugutas, paugutasin vastu. Ja valjemini.

Peaksin blogi nimeks panema närvihaige seiklused.

"Bye-bye!" ütlesin perega hüvasti jättes.

"Ciao!" vastas poiss.

"Au revoir!" vastas tüdruk. 

"Adios!" ütles isa. 

Jep, minu pere küll, mõtlesin ma. Klapib.

Mind üllatab, et ma varem Londoni tasuta muuseume pole välja nuuskinud. Neid on hulgim. Täna külastasin National Gallery'd ja veel ühte moodsa kunsti muuseumi seal lähedal. Mõlemad olid fantastilised, ja kuigi mulle kaasaegne kunst muidu hullult meeldib, siis National Gallery oma klassikaliste maalidega oli veelgi parem. See hoone on megasuur ning salakaval nagu labürint. Kui mul doos täis sai ja kunstist üleküllastus tekkis, ei saanud ma enam välja ja tekkis paanika. Kui lõpuks sain, ohkasin kergendatult. Muljetavaldav oli nii lähedalt näha Goya ja Rubensi töid... kuigi ausalt öeldes need mulle eriti ei meeldinud, aga vaatasin neid siiski suurema hoolega, sest need nii kuulsate kunstnike omad. Mingid mulle tundmatute tööd meeldisid mulle palju rohkem.

Ühe Londoni bussipeatuse nimi on World's End. Ma ei läinud seal maha. Mul oli parematki teha.

Eile käisin ja vaatasin "Looper'i" ära. Ema tahtis seda ükskord juba mulle näidata, ühendas arvuti telekaga ja puha, aga kvaliteet oli nii paha - ma ei saa kinos filmitud variante vaadata - ning läksin ära tuttu. Pealegi milleks tasuta vaadata, kui saab ka maksta, niisiis läksin kinno. Film oli tegelikult päris hea. Ajasrändamise teema on ALATI põnev, kuigi aju jookseb kokku, kui hakkan selle üle järele mõtlema. Miski räägib ikka iseendale vastu. Internetis öeldakse, et selles filmis on mitu tohutut plot hole'i, aga teised jälle ütlevad, et kõik on loogiline. Igatahes oli film põnev, kuigi mitte suurepärane.

Pargis kuulis tüdruk, kuidas mingi pere omavahel võõrast keelt rääkis. Huvitav, et nii multikultuursel maal võõra keele kuulmine last üllatas (Londonis kuulen ma iga kell pigem vene, prantsuse, saksa, hispaania või hiina(?) keelt kui briti inglise...), aga ta ütles mulle valjusti: "Kuula, nad räägivad mingit muud keelt. Kas pole creepy? Kuula! Mul pole aimugi, mida ta just ütles!"
"Annie, nemad saavad sinust väga hästi aru," ütlesin ma silmi pööritades.
"Just, meie teist saame aru, aga teie meist mitte," ütles pereisa kahe sammu kauguselt. Tegelikult ta eksis, sest kuivõrd see oli mingi slaavi keel (mitte vene), siis midagi mul nagu mõikas. In your face!