Kõigi pühakute eelõhtu

Homme on Halloween. Ma pole seda kunagi tähistanud, aga oleme ausad, meie mardi-ja kadripäeval on sellega võrreldes ikka võrratult rohkem sisu sees. Siin on point peamiselt poode täitvas plastikus tränis, millega oma kodu kaunistada, ja kommides muidugi ka. Ma ei tea, kas me homme läheme trick-or-treat'ima, sest laste isa peaks nad õhtul peale korjama ja ülejäänud koolivaheajaks enda juurde viima. Samas osa minust tahaks ikkagi näha, kuidas see lõbu käib. Ja kõiki neid ümberriietatud lapsi ka.

Hommikul tahtsime kõik koos kinno minna, uusimat Bondi-filmi vaatama, aga tüdruk hakkas jonnima ning ema otsustas ta karistuseks koju jätta ja ainult meid poisiga saata. Seda juhtub päris sageli, et nad tahavad kuhugi minna, aga kumbki neist hakkab jonnima ning minek jäetakse karistuseks ära. Kuigi teine, kes antud juhul ei jonninud, kannatab ilmaasjata.

Bondi-film ausalt öeldes sakkis. Mulle pole need kunagi korda läinud, need on kõik ühe vitsaga löödud: mõttetu sisutu action ning tulistamine, autode võiduajamine ja asjade õhku laskmine. See film oli hirmpikk ja hirmigav ka, aga vähemalt poisile meeldis. Poole filmist oli Daniel Craigil õudne habe lõua otsas ning ma ei suutnud ära oodata, millal ta end kokku võtab ja selle maha ajab. Kui lõpuks ajas, mõtlesin endamisi: "No tänan!"

Eilne õhtu oli jube lõbus. Hankisin endale jõuluks lennupiletid ära, mida oli ausalt öeldes viimane aeg teha, ning tundub, et jõuluhommikuks maandun Eestis. Jeee! Ja aastavahetuse ning sünnipäeva saan ka seal veeta ja alles jaanuari alguses tagasi minna. Kõlab hästi! Pileteid ostes  ja kõiki neid välju täites hakkasin frustreerunult karjuma, sest mitte kunagi ei lase ta sul esimese korraga tehingut läbi, vaid hakkab erroreid viskama. Ema vaatas ja naeris ning tõi mulle klaasi veini.

"Tõsiselt, sa pead lõpetama," ütlesin ma, "mul on juba ammu imelik!"

"Milleks? Vähemalt keegi siin majas joob seda veini!"

Pärast istusime ja vaatasime filmi ning mul tekkis hirmus tahtmine poissi padjaga visata.

"Kuidas sa suhtud padjasõdadesse?" küsisin ma emalt, sest ma ei julgenud seda niisama alustada. Mis siis, kui ta minu peale karjuma hakkaks? Laste peale ta karjub ning vahel hirmutab see mind ka.

"Nalja teed? Ma olen selles absoluutne meister!" ütles ta silmade särades. Ma ei teadnud, mida alustanud olin, sest padjasõda nende mõistes on patjadega üksteise peksmine, mitte pehme, sulnis viskamine, mida mina oma õdedega vanasti harrastasin. Ja ema oli tõepoolest tšempion.

"Issand jumal, sa oled nagu masin!" hüüdsin ma õudusega, kui ta seal kahe padjaga vehkis nagu tuulik, hetkekski peatumata või hinge tõmbamata. "Me saame tast jagu, rahvas, kui me kõik koos ta ette võtame!"
Selle asemel võtsid nad millegipärast minu vastu kampa ning ma pidin teki alla peituma ja kui minul oli võhm juba väljas, tõi tüdruk alles patju juurde. Parim padjasõda üldse! See lõppes alles siis, kui telekas "Videvik" algas ning Edward oma kambaga sööklasse astus.

"Tss, aitab. Siit tuleb minu poiss!" teatas ema häält juurde pannes ning läks popkorni tegema. Siis vaatasin ma kümnendat korda Videvikku ning püüdsin unustada, kui sisse võetud ma sellest kunagi olin. Ma käisin seda mitu korda kinos vaatamas! Aga see näitlemine...see näitlemine! Liiga valus.

Igatahes, tagasi tänasesse, kui me kinost tagasi jõudsime, paistis ema olevat plikale andestanud, sest läksime kõik koos Harlow'sse aega veetma ja sööma ning pärast ühte tunni aja sõidu kaugusesse linna, kust emal oli vaja mõned eBay ostud peale korjata. Ta on suur eBay fänn ning ostab ja müüb seal kogu aeg midagi. Kui lapsed on riietest välja kasvanud, mida nad selles eas nii kiiresti teevad, siis pole nendega tõesti enam midagi teha ning miks mitte parem natuke raha teenida... ja vastupidi, see täispuidust laud ja toolid, mis me täna peale korjasime, saada vaid paarikümne naela eest...samuti super, eks ju? Ta ütles, et eBay on nagu sõltuvus. Pere, kes talle selle mööbli müüs, aitas asjad autosse tõsta, ja perepoeg oli nagu megailusa kehaga ja ilma särgita ning kui ta seda lauda tõstis, siis mina vahtisin autost ta laudsiledaid kõhulihaseid :D Ema vaatas samuti, silmad suured, ja tegi mulle silma. Selline keha! 

"See meeldib sulle, eks ju?" küsis tüdruk, kusjuures üpris valjusti, nagu tal tavaks on.

"Jää vait!" sisistasin ma, sest autouksed olid lahti.

"Lihtsalt ütle, kas meeldib või ei, muidu ma ei jää vait. Ta on kuum, eks ju?"

"No muidugi. Shhh!"

Kui me ära sõitsime, siis laulsin ma endamisi

Girl, look at that body

I work out...

Samast linnast leidisime lõbustuspargi, mis vaatamata õhtutunnile töötas ja säras ja tõmbas ligi, ning me ei saanud mööda sõita. Töötajad olid kõik nõidadeks või Surmaks maskeerunud ja mängis kummituslik muusika ja taevas paistis täiskuu...ühesõnaga meeleolu oli täiuslik. Ma läksin ka selliste atraktsioonide peale, millistega ma polnud kunagi varem julgenud sõita, sest viimati käisin lõbustuspargis lapsena... ja ütleme nii, et väga jube oli :D Mõtlesin, et panen roobi maha, ja mõtlesin ainult: "Oh my God, make it stop!" Pärast autos mõnitas ema, kuidas ma olin karjunud, aga kõige jubedamate atraktsioonide peal ma isegi kartsin liialt, et karjuda, ning hoidsin elu eest kinni, sest vaatamata tõkkepuule oli tunne, et kukun iga hetk välja.

Mul on tunne, et gravitatsioon mu peas on siiamaani sassis.