Laupäev

Ilm on jõledalt külm, vastikult tuuline ja lisaks sajab horisontaalset vihma. Mul polnud tahtmist mitte kuhugi sõita, vaid läksin lihtsalt linna peale, aga tulin juba kell neli tagasi koju. Avastasin, et mu pere polnud üldse kuhugi läinud, kuigi neil olid suured plaanid sõprade juurde sõita ja mida kõike veel. Nagu ma oma juuksurile ütlesin: "Sellise ilmaga tahad lihtsalt oma sohval kerra tõmmata ja rämpstoitu süüa." Mu pere sõigi popkorni ja vaatas filmi. Mind järjekordne lastefilm ei huvitanud, nii et läksin üles ja panin "Meeleheitel koduperenaiste" ja "Big Bang Theory" uued hooajad käima. Nii hea!

Kui armas, et Eestis lund sajab! Aga hea meel, et Inglismaal veel ei saja. Mulle sügis meeldib. Välja arvatud täna.

Hetk tagasi koputas tüdruk mu uksele ja ulatas mulle klaasi valge veiniga. Appi. Nii kena kui see ka poleks, ma olen nagu selle pere joodik. Ema ise ei joo kunagi! 

Eile õhtul jõin punast.

Ma oleksin pidanud ta selle pokaaliga tagasi alla saatma, öeldes väärikalt: "Tänan, ei, ma pole selline inimene. Kõige kangem, mida ma laste juuresolekul puutun, on morss!"

Hea vein tegelt.

Tegin end raamatukogu lugejaks. See pole eriti suur ega eriti hästivarustatud raamatukogu, Tartu vastu ei saa üldsegi, aga ma ei taha endale enam rohkem raamatuid osta ja midagi on siin ikka. Registreerimisega oli väike paberimajandus, nad tahavad su aadressi ja igasugu isiklikke andmeid ning päris lugejaks ei saa sa enne, kui nad on su antud aadressile kirja saatnud ning siis pead sa selle kirja neile viima ja alles siis saad laenutada rohkem kui ühe raamatu korraga. Mis mõttes, kas kodututele põhimõtteliselt raamatuid ei laenutata või... Nad küsisid ka kommunaalarvet. Aga töötajad on klassikaliselt sõbralikud ning kui sa segaduses näoga ringi vaatad, nagu ma ikka teen, see on minu vaikimisi nägu vist, siis nad küsivad sult ise, kas vajad abi.

Juuksur oli ka hullult sõbralik. Juuksurid räägivad alati palju, see kuulub nagu tööülesannete juurde, aga kui juuksur on veel inglane, siis on minu jaoks lõpptulemus, nagu oleksin pihil. Ta küsis, kaua ma olen siin elanud.

"Ainult poolteist kuud? Oled sa kindel? Su inglise keel on nii hea! Nagu, väga hea!"

Jeeeeeeeei. 

Selle järel tegi ta mulle astronoomilise arve. See pole isegi naljakas. Tegelikult natuke on, nüüd kui ma paar sõõmu veini olen joonud.

Ma arvan, et äkki on neil eri hinnad välismaalastele. Või lihtsalt neile, kes on piisavalt lollid, et seda maksta. Ehkki mulle meeldib tulemus...

Ma tean, et sisimas pole ma hea inimene, sest oli nii värskendav kuulata, kuidas lapsed hommikul, kui mina veel voodis lebasin, üksteise ja ema peale karjusid. Isegi tema ei suuda neid vahel taltsutada! Varem oli täiesti nördimapanev, kui näiteks poiss minuga ülbitses ning siis helistas ema ning poiss võttis vastu ja ütles rõõmsalt: "Tšau, emme, ma armastan sind! Mis sa teed?"

Mina seisin kõrval, käed rusikas, et wow, milline hämmastav tujumuutus!

Igatahes. Ma kahetsen, et neile õpetasin, mis täpselt on lehesõda (nad polnud seda kunagi varem mänginud). Inimesed lihtsalt vahtisid pargis, kui mina eest ära lidusin ja tüdruk lehesületäiega järgi, karjudes: "Jää seisma! Jää SEISMA!"

Üks naine peatas meid, ütles, et lõbutsege, aga vaadake ette, siin pargis käivad ka koerad. No ma saan aru, et selline asi nagu sügislehed maas võib ehmatavalt ebasteriilselt mõjuda ja kaasinimestes šokki tekitada. Mis mõttes keegi puutub neid?

Ükspäev võttis tüdruk maast kastanimuna ning ta vend hoiatas kohe: "Ära puutu seda, see on maas olnud. Pisikud!"

Arvake ise, kas tal on sada miljon allergiat või jaa. See on tõesti erinev maailm. Nad pesevad nõusid Fairy ja pesu Arieliga ning juba see lõhn paneb mul pea valutama. Ökoloogilises mõttes olen ma mitu sammu tagasi astunud sellest eluviisist, mida ma harrastasin Eestis.

Tšau :)