Loogika

Poiss ütles täna mulle, et ma eelistavat tüdrukut temale. Mul on varemgi tunne olnud, et tema saab peres õest tsipa vähem tähelepanu, sest tüdruk on lihtsalt selline nunnukas ja tähelepanu otsiv. Ta teab, mida kellelegi öelda või teha, et saada, mida ta tahab. Ta oskab õigel ajal nutma hakata või nutmist lõpetada. Samas kui poiss on avatud raamat: ta ei ütle kunagi, mida ta ei mõtle, ega poe kellelegi. Ja ma arvan, et ta veits kannatab selle all, et ta õde on pesamuna ja ära hellitatud.

Samas mina pole kunagi tahtnud erapoolik olla ega laste vahel valida, ja enda meelest annan ma tihti õiguse poisile, isegi siis, kui tema tüli alustas, ja käsin tüdrukul enne vabandada.

Ja tegelikult oli mul kiusatus talle vastata: ei, kullake, ma ei salli teid mõlemaid ühtemoodi. Kuigi see pole tõsi. Vist.

Täna sain jalgpalliga sellise bitch slapi vastu põske, et lõi sädemeid välja. Mhmh, muidugi ta ei sihtinud mind. See oli ÕNNETUS. Ma hakkasin poisi peale karjuma ja ajasin teda tükk aega taga. Kahjuks on ta neetult kiire.

Poodides müüjad ja kohvikutes ettekandjad kipuvad nii kuradima sõbralikud olema, et see ehmatab mind. Ostan vihmavarju, müüja küsib, kas väljas sajab. Ostan poisile kindaid ja salli, müüja küsib, kas ma valmistun reedel saabuvaks lumeks (ma ei usu, et reedel lund sajab. No vaevalt. Täna näiteks oli palav. Ja mõnus udune, lehine ilm. Nii ILUS). Tellin kohvikus teed, ettekandja karjatab valjusti: "Su pluus on nii ilus! Öökullid! Ja see kaelus!"

Selle peale lähed ikka samasse kohta tagasi :D 

Vahel olen ma kade kõigi teiste emade ja isade peale ning imestan, kuidas nende lapsed nii normaalsed tunduvad. Minu omad lähevad juba ainuüksi koduteel kümme korda tülli ja lepivad ära. Ja ma EI liialda. Lugesin kokku. Kui me kõik parajasti tülis ei ole, siis me jookseme võidu või mängime väikese põrkepalliga või laulame või balansseerime äärekivide peal. Kui üks balansseerib, siis teised peavad püüdma teda maha tõugata, aga puudutada ei tohi: võib karjuda, ehmatada või muud moodi tähelepanu kõrvale juhtida.

Vahepeal kõnnivad nad mitu minutit järjest üksteist kallistades, millest mingi hetk saab automaatselt tõukamine ja siis on jälle kellelgi nutt lahti või istub keegi maha ja teatab, tema edasi ei lähe.

Ning kõik teised lapsed lihtsalt kõnnivad nagu normaalsed inimesed ega läbi kahekümneminutilist teekonda nelikümmend minutit (jälle ei liialda, vaid võtsin aega). Nad lihtsalt kõnnivad. Ma olen kade.

Tüdrukuga mõtleme iga päev uue räpiloo välja.

Mina: "C'mon, c'mon"

Tema: "Yeah, yeah"

C'mon, c'mon

Yeah, yeah

Niimoodi kümme korda ja siis hakkab tema räppima ning mina karjun vahele Michael Jacksoni stiilis HEE HEE või AOWWW. Ma ei suuda uskuda, et ta neid häälitsusi enne mind ei teadnud. Ta on lihtsalt liiga noor, teine põlvkond... Igatahes nüüd ta teab.

C'mon, c'mon

Ma taipasin, et loen siin pmst ainult mingeid kergeid naistekaid või rämpsajakirju, ja see alandab mu intelligentsi. Leidsin kasutatud raamatute poest sellise asja nagu "Einstein's Riddle", mis on loogikamõistatuste kogumik. Kahjuks olen ma suht hale ja pooltes kukun läbi. Kurat. Vähemalt ma püüan... ja see on huvitavam kui too Britney Spearsi elulugu, mida ma kunagi lõpetada ei suutnud. Kuidas keegi sai nii huvitava elulooga inimesest nii igava raamatu kirjutada, on hämmastav. 

Ja loogika pole üldse loogiline. Eriti kõik, mis puudutab tõenäosusteooriat.