National Anthem

"Huggie!" ütles poiss rõõmsalt. 

"Tõesti?" küsisin ma igaks juhuks üle, sest ta sõbrad seisid kaks sammu eemal. Aga tal ei olnudki mark ja ta tegi mulle kalli. Mul endal oleks vist kümneaastasena mark olnud. Et see oli esimene kord tal üldse mulle kalli teha, siis oli see väga armas. Võttis kuu aega, et jää sulama hakkaks. Nad on nüüd viimased päevad nii superkorralikud olnud, et lausa rõõm. Ema käskis mul seda meeles pidada, kui nad jälle normaliseeruvad. Et oli häid aegu.

"Anna, pärast kooli jälle jalka?" küsis ta lootusrikkalt.

"Jah, aga sa ju tead, et sa kaotad. Haledalt," hoiatasin ma.

"Hahaa, jah, muidugi. Te kahekesi ei suuda iialgi tšempionit võita."

See on tõsi muide. Me mängime tüdrukud poisi vastu, ja ta võidab peaaegu alati. Kahel korral kolmest. See on väga mark, sest ta on ju kümnene. Samas ta mängib juba mingis piirkondlikus klubis, ja ta on päris hea. Kui täie jõuga lööb, siis mina selle palli ette jääda ei taha, sinikas on kindel. Täna kooli minnes ta kurtis, et oli viimasel matšil kaitsesse mängima pandud. "Sellest pole midagi, minu kõige lemmikum mängija on kaitses, ja ta ruulib. Nagu sajaga," lohutasin ma.

SERGIO RAMOS muidugi. :D

Läksime vaidlema, sest ta ütles, et Ronaldo pole lahe. Muidugi on see klišee, kui ta su lemmikmängija on, ja ta on ülbe, aga kui ta ikkagi selle palliga läheb, siis minul jääb karp lahti, sest ta on ekstraklass. Aga poisile ei meeldi ta ikkagi suhtumise pärast. Ja sest ta on halb kaotaja.

Laupäeval käisin Cambridge'is. Ma ausalt öeldes arvasin, et see ongi ainult ülikool ja mingi linnak selle ümber, aga oli ikkagi eraldi linn. Väga ilus linn peale selle. Skoorisin muusikapoest Lana Del Rey CD, ja arva ära, mis mul praegu siin mängib. Niiiii hea! Kõrval oli Muse'i uusim, aga see oli kaks korda kallim, ja Lana võitis. Hm. Mis toimub?

Käisin mingis antropoloogiamuuseumis, kus olid dinosauruste skeletid ja muu träni. Kui selline lahmakas, olgugi ainult skelett, ikka su kõrval seisab, siis võtab pisut kõhedaks. Kõige suuremad saurused olid taimetoidulised, välja arvatud T-Rex. Tema oli lihtsalt lahe.

Osade kolledžite siseõues võis jalutada ja ringi vaadata. Ausõna, seal õppida peaks olema täielik paradiis! Need on kõik nagu hiigelsuured lossid oma  hoolitsetud aia ja luuderohu ja muu kraamiga. Igasugused tornid, värgid-särgid. Neid võib vaatama jäädagi. Kõik inimesed olid üliõpilaslikud ja kuidagi hipsterid. Pargis pani üks kamp muusika käima ja tantsis Gangnam Style'i. Kamp tüdrukuid jooksis suure madratsiga ringi. Okeii, mõtlesin ma, leidub igasuguseid. Pärast nägin neid teisel pool linna uuesti, nad palusid mul madratsi taustal poseerida ja Y-tähte teha. Mingi üliõpilaste võistluse jaoks. Ma imestan siiamaani, milleks see madrats.

Pühapäeva hommikul läksin alla, ema valmistas lopsaka hommikusöögi ja pani mingi filmi käima ning lunis: "Tõsta pooleks tunniks jalad diivanile ja vaata koos minuga, väike Anne-Mai." Niisiis ma tõstsin, aga poole peal rebisin end ikkagi lahti, sest ma tahtsin Londonisse jõuda. See linn on kuradi lahe. Ma armastan seda. Üks mustanahaline palus mul endast Thamesi taustal pilti teha. "See jäi pisut tume," ütlesin talle telefoni tagasi andes. 

"Jah, ma kipun pisut tume jääma. Alati," vastas ta endale osutades.

"Ei, mitte teie! Vaid valgus! Sest te seisite vastu valgust!" ütlesin ma. Kas ta tõesti arvas, et ma tegin mingi rassistliku kommentaari, a la küll sa oled siin pildil mustanahaline? :D Hihi. Ma kujutan ette, kuidas teeksin hiinlasest pilti ja ütleksin: sorri, aga sa jäid siin pildil kuidagi hiinlane. Minu viga.

Lana Del Rey ruuuulib. Eriti National Anthem, mu lemmiklaul praegu.