*

Täna leidsin kuskil nurgatagusest salajasest kohast spetsiaalse vanadele raamatutele ja plaatidele spetsialiseeruva poekese. Seal oli isegi vinüüle. Kas pole sellised poed taevalikud? Ja arva ära, kas seal oli Regina Spektorit või ei? Jaaaaaaa!! Ma olin nii sillas, et kohe... täitsa sillas. Praeguseks on see plaat juba neli korda läbi kuulatud ja ega lapsedki pääsenud. Korni ma neile ju lasta ei saa, sest sealt õpiksid nad sellise laadungi uusi ja huvitavaid sõnu, mille peale ema meile kõigile tuule alla teeks.

Samal teemal, ma igatsen vandumist. Mitte et ma varemgi mingi roppsuu oleks olnud, aga laste juuresolekul pean ennast küll kogu aeg jälgima. Iga kord, kui plika mu inglise keelt britipärasemaks korrigeerib, tahan talle nähvata: "Smartass!", kuid pean piirduma "Smartypants'iga". Tagumiku kohta öeldakse siin peres kas bum või veel armsamalt bum-bum. See on tõesti nunnu sõna. Ja kui keegi ütleb "ass", siis küsin mina: "Vabandust, mis sõna see oli?" ja nad vabandavad kohe. Vähemalt teoorias on nad hästikasvatatud.

"Anna, me igatsesime sind täna!" trillerdas ema, kui ta poisiga jalgpallist tuli.

"Mina igatsesin teid ka!" vastasin ma, ja see polnudki täiesti vale. Kuigi meil oli tüdrukuga kahekesi ka väga tore, sest ta käitus täna ekstra-hästi, pärast seda trianglit, mis poiss hommikul korraldas. See on neil nagu mingi pakt, et koos pole nad kunagi põrgulised, vaid pool kambast korraga (ma arvan, neil on graafik), nii et kui üks mind endast välja ajab, ütleb teine: "Vaata, mis sa tegid, sa tegid Anna kurvaks!", ja käitub eriti hästi. Nii et täna aitas plika mul nõusid pesta (mis on kõige armsam asi, mida keegi siin üldse minu jaoks teinud on) ning mängisime pargis ja lugesime ja ta sõi oma taldriku täitsa puhtaks. Pärast tegime endale maitsva puuviljataldriku, tõmbasime kardinad ette, ma süütasin küünla ja panin Regina Spektori mängima ning me istusime pleedi all ja kastsime oma õunu, apelsine, viinamarju ja ploome jogurtisse. Siis hakkas väljas veel sadama ning meil oli topeltõdus. Me naersime ilma mingi põhjuseta, sest nii hea oli olla.

Kui ma poissi koolist tõin, oli ta nagu päikesekiir. Ma tõrjusin küsimusi minu päeva kohta ja ütlesin, et me peame hommikust rääkima. Ta vabandas ruttu, aga sellest mulle ei piisanud, vaid tõin lagedale oma klassikalised mina-sõnumid ja seletasin, mismoodi mina ennast tunnen, kui mul on üks laps kooli hiljaks jäämas ja teine kõnnib vastassuunas ja ütleb, et teda ei huvita, ta läheb nüüd koju videomänge mängima, ega peatu isegi mu hüüdmise peale, ja ma pean teda füüsiliselt tagasi tirima, ja selleks ajaks, kui ma temaga tagasi jõuan, on esimene laps kuskile kadunud... Vot siis käis küll kõhust jutt läbi, sest mu esmane kohus on lapsi mitte ära kaotada! Aga siis silmasin siiski plikat, kes oli juba ise kooli poole hakanud minema, sest tema ei tahtnud hiljaks jääda...

Ühesõnaga ma olin nii vihane, et ei rääkinud poisiga tema kooli poole minnes mitte sõnagi ning õhus oli tunda pinge kasvamist. Kohale jõudes ta juba vabandas, aga kuidagi enda nina ette ja pobinal, ja ma pöörasin lihtsalt selja ja läksin minema. Päeva jooksul siiski ütlesin endale, et ma ei tohi seda nii endasse võtta, sest asi pole minus, vaid pean hoopis talle lahti seletama, mida ja miks ta valesti tegi, selle asemel, et solvuda ja vaikida (kuigi rahunemisaeg ei tee kunagi paha...mõlemale). Host-ema on seda mulle mitu korda maininud, et lapsi peab kohtlema kui lapsi, mitte täiskasvanuid, ja neile ikkagi seletama, mis on valesti. Ma täiesti mõistan, et mul on vahel suhtlemisraskused ja ma lähen kergesti endast välja. Nii et püüan seda suhtlemiskülge jätkuvalt endas arendada. Iga päev. Iga päev ebaõnnestun natuke ja arenen natuke ka.

Ülejäänud päeva saime paremini läbi kui tavaliselt ning oli tore. Ainult et käskisin tal emale juhtunust ise rääkida ning ta ka tegi seda. Lõpp hea, kõik hea.

Homme algab nädalavahetus!!!