Eile tuiskasin Cambridge'ist varem tagasi, et jõuda ema ja Liisuga skaipida. Eestis on kahe tunni võrra vale aeg ning millegipärast tähendab see, et meil on väga raske aegu ühildada ja vestelda. Iga nädal küll õnneks ei lähe... arusaamatu. Ma lunisin, et nad mulle Pääri näitaks, aga too istus torssis näoga ülemisel naril ja keeldus alla tulemast. See loom on loru.
Cambridge'is avastasin, et peale antropoloogiamuuseumi, kus ma käisin eelmisel nädalal, on seal veel suur-suur kunstimuuseum, samuti tasuta, ja see oli vaimustav! Ma ei suutnud sealt lahkuda! Itaalia, prantsuse, inglise kunst, ja mingi ajutine väljapanek hiina matmiskommetest. Ma tundsin ennast nagu seitsmendas taevas.
Londonis keskendusin sel korral kuidagi märkamatult raamatupoodidele. Ma ei lugenud kokku, mitmes kokku ma käisin, aga lugesin kokku erinevad ketid, ja juba neid tuli neli! Mulle meeldis kõige rohkem Foyles'i raamatupood, aga Waterstone's on ka hea, nende esindus on minu linnakeses ka olemas ja seal sobran ma üpris tihti. Mis siis, et need vähesed raamatud, mis ma olen hankinud, on pärit heategevuspoodidest või 99p poest.
Eriti vastupandamatud on millegipärast just kasutatud raamatutele spetsialiseeruvad poed või heategevuspoodides raamatute lett. Need tõmbavad mind eriti ligi.
Camdenis hüppasin bussi pealt maha, kui nägin silti Charity Shop, ning seal nad kõik riburadapidi olidki. (Kõik sekkarid siin on heategevad, toetades mida iganes: südamehaiguste- või vähiuuringuid, kodutuid, Punast Risti...) Camdeni turule ma kahjuks ei jõudnudki, aga oma sekkarite-isu sain sealsamas täis. Hankisin kaks täiesti armsat ja imelikku kleidikest, mida pikkade käistega pluusi peal kanda, ja tundsin ennast jälle koduselt, endana. Sekkarimüüja ütles kliendile hüvastijätuks: Cheers, love! Kas pole VÕLUV?? Ja meestele öeldakse: Cheers, mate! See on absoluutselt võrratu.
Kodus saime uue hommikusöögilaua, mis tähendab lihtsalt uut kohta, kust söögiajal minema joosta. Mida tirts ka tegi, lükates oma helbed eemale, karjudes mulle ja oma vennale: "Ma vihkan teid mõlemaid!!" ja paugutades uksega. Siis ta istus oma ukse ette, nii et ma pidin sisse murdma ja ta füüsiliselt duši alla lohistama. Tüüpiline esmaspäeva hommik. Jess.
Siis tuli ta alla, nii viks ja naeratav oma koolivormis, ja palus meie mõlema käest andeks.
"Ma räägin sellest õhtul ikkagi emale," ütlesin ma. "Ja teile mõlemale: selline komme nagu uste paugutamine lõpetage heaga ära. Kui ma seda veel üks kord kuulen...siis kuulete teie, kui valjusti mina võin neid paugutada."
Nad ei ole ju isegi veel teismelised. Oodaku veel sellega.
Jumala eest, ma ei taha teada, milliseks need lapsukesed veel teismelisena muutuvad. The Ultimate Horror.
Pärast kooli mürasime pargis, ja see oli üks suur käte ja jalgade segapuder. Siin on parkides väga ägedad turnikad, igasugused võrgud ja roniseinad, nii kõrged, et isegi mul võtab alt üles vaadates seest kõhedaks. Liumägi on pealt kinnine nagu veetoru Auras, ja seal me siis sõidame alla, tirts minu süles ja poiss ronib üldse üle meie torust üles, ja kõik karjuvad ja kellegi käes on kellegi king, ja mina virutan kellelegi kogemata näkku, ja ülevalt tuleb juba keegi järgmine... kuigi me hirmutasime pmst kõik muud lapsed minema.
"Sa oled kohe kindlasti kõige mänguhimulisem lapsehoidja, kes meil kunagi on olnud," ütlesid nad.
Mul polnud jalkatuju ja lootsin, et sellega said nad oma mööbeldamised mööbeldatud, ja lõunat süües hakkas veel vihma sadama, ma mõtlesin jess, olen pääsenud. Kuid siis jäi vihm järele ning nad olid nagu mukid valmis, tossud jalas, ning kuigi ma lubasin, et jään seekord sisse ja vaatan aknast ning naeran, kui keegi kukub, ei jäänud mul lõpuks ikkagi muud üle kui minna. Muidugi ma naersin ikkagi, kui keegi kukkus.
Vahepeal harjutasime mänguväliselt väravaid, et üksteise nõrkusi leida.
"Edu sulle sellega," ütlesin ma poisile. "Mul pole nõrkusi."
Ta skooris värava ja irvitas.
The Awesome Wicked Ones oli täna täiega tšempionid.
"You're so awesome today, Awesome! Yeah!" karjusin ma tüdrukule.
"And you're so wicked, Wicked!"
Muidugi olen. See on teaduslik fakt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar