Eeeeeeeeeeeeeeeestis tagasi

Õnnelikult kodus, kõik on super. Inglise pereema pakkis j6ulukoogi kaasa, tüdruk kirjutas mulle neli kaarti ja tantsis "Gangnam Style'i" - mida tema nimetas Anna style'iks. Ema õpetas kõrval, kuidas õiged liigutused käivad. Ta on mul selline moodne, mu inglise mummy.

Ühes lennuki turvakontrollis hakkasin piiksuma ning otsiti läbi, teises kontrollis tundus mu pagas kahtlane, nimelt mõned suveniirid, mis ma kodustele kaasa tõin - ja kogu pagas pakiti lahti. Naljakas, ja tüütu, sest mu kott oli enne kokku pakitud nii, et nööpnõelagi ei mahu juurde, ja katsu seda tavaari niimoodi tagasi kokku panna. Lendamine meeldib mulle endiselt meeletult. Oslo lennujaamas veetsin terve öö, see oli pisike, Tallinna omastki väiksem, aga puhas ja ilus. Magama ei julgenud jääda, lugesin niisama ja põrnitsesin teisi ootajaid ning mõtlesin, kes neist on eestlase näoga...sest üks hommikustest esimestest lendudest pidi olema Tallinnasse. Muuseas panin täppi ka, üht eestlase näoga tüüpi nägin hiljem enda järjekorras, ja teist eestlase näoga tüdrukut nägin hiljem veel Tallinn-Tartu bussi peal. Muide ühe vene mammi ja vanamehega, kellega Oslos samas järjekorras ootasin, nendega tulin veel koos Puhja bussi pealt maha. No see on juba lihtsalt imelik.

Põrnitsesin mingit tüüpi, kes mulle millegipärast tuttav tundus (ja muidugi ilmselgelt eestlane), ja ta vist arvas, et flirdin, sest tuli minu kõrval lennukisse, ootas, kuni maha istusin, ja istus minu kõrvale. Ei olnud tuttav tüüp, aga sai tuttavaks :D Milleks, mõtlesin ma, olen ma neli kuud Inglismaal ja siis tulen tagasi ja tuttavaks saan ikka eestlasega? Nüüd olen ma natuke nagu sisse võetud ja see vihastab mind. Nagunii lähen kohe varsti tagasi Inglismaale ja tüüp läheb Norra, nii et mis mõttega?

Nüüd olen ma paanikas, et miks ta mulle sõnumit ei saada. Täielik lasteaed.

Hihi, ta ütles ka, et ma olen elevil nagu laps, kui ma Eestis maandudes käsi plaksutasin ja kilkasin. Ryanairi stjuardess laulis valjuhääldist "Merry Christmas" ja üldse oli täielik meeleolu. 

Ma pean tunnistama, et kui ma Tartusse jõudsin, siis oli võib-olla natuke isegi pisar silmanurgas. Võib-olla. Või mitte siiski. Ma ei mäleta.

Homme lähme Mirjamiga "Pii elu" vaatama ja pärast välja. Tahan klubisse! Ei tea, millal viimati käisin, täielik košmaar. Tahaks juba tantsida.

JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!